Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga - Maarja Yano страница 3
Название: Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
Автор: Maarja Yano
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511419
isbn:
„Kuidas oli?” küsin.
„Jama,” vastab ta vihaselt. „Ainult mõne sõidu saingi teha.”
„Miks siis?”
„Politsei tuli. Kuradi politsei!”
Häbenen oma naiivsust. „Kas see on illegaalne?” küsin üle.
„Muidugi on see illegaalne! Kui Jaapanisse tuled, lähme koos, eks ole?”
Minul veebikaamerat ei ole, aga Kentarō lülitab enda oma tihtipeale sisse. Peamiselt selleks, et näidata oma tätoveeringuid või arme. Mõlemaid paistab tema kehale pidevalt lisanduvat. Arme tuleb siis, kui ta on kas sünnipäeval kõvasti pidutsenud või sõbraga tulisesse vaidlusesse sattunud. Ta ütleb, et ta kogub arme ja et mehed ongi sellised.
Ühel päeval on uus sügav haav tema käeseljal. „Pesin liiga kõvasti nõusid,” ütleb Kentarō. „Taldrik läks katki ja tõmbas käele sellise kriipsu.” Ta lükkab oma armistatud käe kaamerasilmale hästi lähedale. „Käisin jälle õmblemas.” Kentarō võtab valu leevendamiseks veel ühe lonksu otse viskipudelist, sest valuvaigistid üksi ei näi aitavat, ja näitab mulle õhinal ükshaaval valgeid marlilappe, millest igaühe keskel on ümmargune punane plekk tema jätkuvalt veritsevast haavast. „Vaata, Jaapani lipp!” lehvitab ta marlilappidega kaamerasilma ees.
Kentarō on uuel töökohal vastu pidanud vaid nädalakese, aga nüüd takistab käehaav teda töötamast, lisaks jõudis ta ülemusega riidu minna. Aga pole muret, sest järgmine töökoht on juba silmapiiril.
Tätoveeringuid on Kentarō kehal omajagu. Tema parem käsi ja pool rinda on kaetud Jaapani maffia yakuza stiilis kehamaalingutega, mida ta aeg-ajalt täiendab. Talle endale meeldib kõige enam suur karpkala rinnal. „Ma pole mingi yakuza,” ütleb ta. „Mul on aga hea sõber, tätoveerija, kes mulle neid teeb. Temal on küll yakuza’s tutvusi.”
Jaapanis tekitab tätoveeritud mees hirmu – kehamaalingud seostuvad otseselt maffiaga. Tihtipeale pole tätoveeritud inimesel luba onsen’eid ehk kuumaveeallikaid külastada. Aga Tsukuba avaliku veekeskuse kasutamist Kentarō naudib. Ta ütleb, et suvel muidu pilgeni täis basseini tekib tema ümber suur ring tühja vett. Et väikesed lapsed armastavad teda („Onu! Onu!”), aga laste emad on minestusse langemas, kui Kentarō mõne lapse hüüatusele reageerib. „Abunai!”6 hüüavad emad lastele ja käsivad neil võõrast mehest eemale hoida.
Ma olen Kentarōst vaimustuses. „Mu Jaapani-Brasiilia sõber muutub üha sümpaatsemaks,” kirjutan oma veebipäevikusse. „Ta on nägus, tal on hea hääl ja tema elu on täis mängu.”
Kolmas inimene, kes minuga suhtlusportaalis ühendust võtab, on Indiast pärit Abhay. Internetiprofiililt vaatab mulle vastu kolmekümnendates aastates lõbusa valge naeratuse ja vuntsidega mees. Ma ei kiirusta teda „pikalt saatma”, sest Kentarōga selle apsu tegin ja poiss ei väsi seda mulle nina alla hõõrumast. Samuti võib Abhay profiililt leida hulganisti fotosid, millel ta poseerib koos oma äsja sündinud tütrekesega ja see asjaolu teeb ta kõvasti sümpaatsemaks.
„Ma lähen kevadel Tsukubasse,” kirjutab tema.
„Ma lähen alles sügisel,” kirjutan vastu.
„Mida sa seal tegema hakkad?” küsib tema.
„Mul pole aimugi,” vastan ausalt. „Aga lähen kõigepealt kohale ja eks siis paistab.” See on tõsi. Kui palju ma ka ei püüaks fantaseerida, internetist ülikooli ja linna või muu asjasse puutuva kohta informatsiooni otsida, saab mu fantaasia otsa, kui püüan kujutleda end seal elamas. Tunnen hirmu, vahel lausa paanikat.
„Tead, ma olen mineku pärast kõvas stressis olnud,” kirjutab Abhay. „Aga sinu lihtne muretu vastus rahustas mind maha.” Ja ta lubab uuesti kontakti võtta, kui on Jaapanisse jõudnud. Sellise vastusega alandab tema omakorda pisut minu pinget.
Aprillis saadab Abhay mulle pika kirja, millest jäävad kõlama sõnad pain ja relax ja get mentally ready – kohanemine Jaapaniga on valus, aga igatahes tuleb võtta vabalt ja oma vaim valmis seada. „Aga tead, siin on üks eestlane,” ütleb ta.
„Oled sa kindel, et ta on ikka eestlane?” esitan poolnaljaga, pooltõsimeeli küsimuse.
„Muidugi,” vastab Abhay. „Tema nimi on Hetti. Ma annan sulle ta meiliaadressi.”
Hetti ja minu ühisosa on enam kui vaid eestlaseks olemine. Tuleb välja, et me oleme käinud ka samas ülikoolis ja õppinud sama eriala. Tema alustas küll minust mitu aastat varem. Ta tegi vahepeal tööd, siis astus magistriõppesse ja kandideeris edukalt Jaapani haridusministeeriumi stipendiumile, et kaks aastat Tsukuba ülikoolis uurimistööd teha. Abhayga tutvusid nad seepärast, et saabusid Tsukubasse samal ajal, sama stipendiumiga ja läbisid koos saabumisprotseduure.
Oma pikkades põhjalikes kirjades valgustab Hetti mind Tsukuba elu asjus ja annab ehteestlaslikku nõu – pisut iroonilist, kriitilist, aga siiski täpset ja asjalikku, teisele eestlasele hästi mõistetavat. Mitte nagu Abhay, kes räägib teda tabanud saatanlikust külmast, mis reaalsuses on vaid miinus kaks kraadi.
Nüüd olen ma ootusest juba roheline.
Ühel maikuu päeval helistab sensei taas, seekord teatega, et stipendium, mis mulle nii kindlalt pidi määratama, jääb saamata.
„Pean neile nüüd vastama, kas sa kavatsed endiselt Tsukubasse minna või jääb asi katki.”
„Jah, muidugi lähen,” vastan viivitamata. Minu uljas mõttekäik on umbes selline: kõik ongi natuke liiga libedalt läinud. Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui pean endale ja teistele tõestama, et kavatsen tõsimeeli järgmise õppeaasta Jaapanis veeta ja selleks vajaliku raha leida. Kuidas ma saan minemata jätta, kui olen oma mõtteis juba mitu kuud seal, mul on seal isegi sõbrad ootamas. Mul on Brasiilia-Jaapani Kentarō ja Abhay Indiast ja eestlane Hetti. Ma ei suuda mõeldagi, et peaksin Jaapanisse minekust loobuma.
Möödub veel mõni nädal, kui Tsukubast tuleb kiri, et ülikoolis on korraldatud korjandus, millega kavatsetakse minu eest tasuda ühiselamutoa üür ja osta lennupiletid.
Kujutlen hirmuga, kuidas kohalikud entusiastid on minu passifotodest teinud A3 mõõtu plakatid, millega nad mööda ülikoolilinnakut ringi käivad ja paluvad vaesele Ida-Euroopa tüdrukule võimaluse anda.
Aga muidugi olen tänulik, ütlemata tänulik. Kui mul on raha kohalejõudmiseks ja ühikatoaks olemas, jääb vaid toidu eest tasuda.
Kirjutan avaldusi paarile stipendiumifondile ja palvekirju mõnele ettevõttele. Ühest ettevõttest vastust ei tulegi ja teisest vastatakse eitavalt. Saan ühelt stipendiumifondilt positiivse vastuse ja raha, millest jätkuks napilt ühe kuu kuludeks. Teiselt fondilt saan veel poole kuu jagu toetust ja otsustan võtta õppelaenu, et endale veel paar kuud kindlustada.
Juunis saabub Tsukuba ülikoolist e-kiri juhenditega kõigile tulevastele vahetusõpilastele. Hetk hiljem tuleb mulle veel üks kiri võõralt, seekord eesti СКАЧАТЬ