Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga. Maarja Yano

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaimukas. Kaks ööd magamata, omadega täiesti läbi, võõra mehe ja raske pagasiga läbi kuumuse kahlates, jõuan parkimisautomaadi juurde ja äkitselt hakkab see peenikese häälega jaapani keeles rääkima. „Rääkiv parkimisautomaat!” itsitan. Ma ei tea veel, et Jaapanis on vähe masinaid, mis oma kasutajat ei kõneta. Isegi suuremad kaubaautod või bussid teatavad ümbruses liiklejatele lahkel naisehäälel: „Tähelepanu, pööran vasakule.” Kõige hullemal juhul võib sõnumi edastajaks olla WC-pott. Potile istudes tekib tunne, justkui oleks keegi su selja taha hiilinud ainult selleks, et anda edasi viisakas sõnum: vesi lastakse peale automaatselt.

      Varsti leiame imepisikese kaubiku, millega Kentarō on mulle järele tulnud. Ta on selle laenuks saanud oma töökohast, sest arvas ekslikult, et minu pagas ei mahu tema autosse ära. Seisan kannatlikult autoukse juures ja ootan, et Kentarō selle avaks. Kentarō on aga teisel pool autot ja küsib minult midagi. „Ah?” Ma ei kuule. Kentarō tuleb lähemale ja kordab: „Mis, sa tahad rooli istuda või?” See on viimane piisk mu karikasse. Rool on paremal! Hakkan kontrollimatult itsitama ja itsitan tee peal veel, sest autosõit on nagu klassikaline õudusunenägu. Sa oled surutud juhi kohale, nii et tuleks justkui sõidukit kontrolli all hoida, kuid õnnetuseks on rool ära võetud, pedaale pole ning auto aina kihutab.

      Sõit kestab kaua. Olen unine, nii et panen vahepeal silmad kinni. Kentarō tõlgendab seda häbelikkusena. „Kas sa ei julge mulle otsa vaadata?” „Ei-ei, mu silmad on väsinud,” püüan oma kohmakas jaapani keeles sõnu leida. Ta ulatab mulle kingituseks oma vana mobiiltelefoni. Sellise, millele saab kõneaega laadida. Ma tänan ja panen silmad taas kinni.

      Olen juba poolunne vajunud, kui Kentarō hüüatab äkitselt „Oleme kohal!” Avan silmad ja vaatan – see ei ole ju linn. Näen kitsast teed, majalobudikke ja lõputult jooksvaid elektriliine. Kas sellises kohas peangi veetma aastajagu päevi? Mu pilk on vist täiesti hirmunud, kui Kentarōle otsa vaatan, sest ta puhkeb laginal naerma.

      „Ma tegin nalja! Tsukuba on palju ilusam,” ütleb ta. „Aga kõigepealt peame töö juurest läbi käima, et see auto minu oma vastu vahetada.”

      Silman teeservas postkontorit, mille juures peatuvad vilkuvate tuledega politseiautod. „Mis toimub?” küsin Kentarōlt.

      „Arvatavasti rööv,” vastab ta.

      „Kes siis postkontorit röövib? Hullunud margikoguja?” tahaksin taas vaimukas olla, aga minu jaapani keel ei küüni. „Miks postkontor?” küsin enda tasemele kohasema küsimuse.

      „Jaapani postkontorid on nagu pangad, seal on väga palju raha,” vastab Kentarō.

      Sõidame Kentarō töökoha hiiglaslikule parkimisplatsile. Kentarō ütleb, et ma ootaksin, kuni ta ära käib. Aga ta on nii kaua ära. Autos on mitu pudelit joogivett, mida ma lonkshaaval kogu sõidu vältel tarbinud olen, ja nüüd, suures hädas, kaalun juba Kentarō auto taha pissimist. Astun autost välja (kuidas võib õhk nii tuline olla?), tiirutan ümber auto ja loodan, et mu põis suudab vastu pidada. Korjan maast kastanilaadse pikkade okastega vilja ja naudin, kuidas see mu peopesadele haiget teeb. Siis põgenen tagasi täistuuridel töötava konditsioneeriga autosse. Kui Kentarō naaseb, ütlen, et nüüd on mul vaja vetsu ja kohe. Istume ümber tema möriseva mootoriga madalasse sportautosse ja kihutame mööda hirmkitsaid teid ühte konbini’sse9. Ma kiirustan poodi ja jätan Kentarō autosse ootama. Pöördun müüja poole ilusti: „Vabandage, kus on tualett?”

      Müüa osutab vetsule. „Koputage igaks juhuks uksele, seal vist on keegi.” Ma tõesti ei taha vetsu uksele koputada, aga lähen siiski ja koputan arglikult. Hästi ei ole kuulda, kas keegi ka vastab, aga pöördun igaks juhuks sealsamas püstijalu manga’t lugeva poisi poole. „Vabandage, kas tualetis on keegi? Olete te järjekorras?”

      Poiss naeratab totralt, enne kui vastab, ja mulle jõuab kohale tõsiasi, mida järgnevate päevade jooksul veel korduvalt meelde tuletama pean: ainus ebanormaalne nähtus siin olen ma ise.

      Elutoa diivan? Mis mul küll mõttes oli. Kentarō kodu on imepisike ja mis puutub eri tubades või diivanil magamisse, siis see pole lihtsalt võimalik – korteri ainsa toa ühes servas on televiisor ja teises imeväike punane diivan – selline, mida jaapanlased sohvaks nimetavad, aga eurooplased veidraks loperguseks tugitooliks peaksid. Kogu vaba põrandapinna katab futon ehk madrats magamiseks ja see on ka enam-vähem kõik, mis ühte tuppa mahub. Kentarō on äsja uude kohta kolinud ja toanurgas on virnas veel hulk lahtipakkimata pappkaste. Aga ma ei jaksa muretseda pisiasjade pärast, nagu kes kus magab. Tegu on ju mõnusa jaheda ruumiga, kuhu saab pikali heita ja sellest piisab täiesti. Kentarō läheb poodi ja jätab mulle võimaluse rahulikult pesemas käia, et hiljem tema toiduhakkimishelide saatel unne suikuda.

      Ärkan õhtupoolikul selle peale, et keegi koputab tugevasti minu peatsis olevale suletud kardinatega suurele aknale. Kentarō tuleb köögist ja ütleb, et ma tasa oleksin. Järgmine koputus on veel tugevam.

      „Kentarō!” röögatab keegi. Oh, hirmus-hirmus.

      „Mine ära!” röögib Kentarō toast vastu. „Mul pole aega.”

      „Tule välja!” lõugab mees akna taga, nüüd juba vastu akent prõmmides. Kentarō käsib mul vaikselt oodata ja astub õue nagu hundiema, kes kutsikaõgijat ründab. Mõne veniva minuti järel on ta tagasi.

      „Kes see oli?”

      „Ah, mitte keegi,” vastab ta lühidalt.

      Kentarō pakub mulle omavalmistatud liharooga, aga olgu põhjuseks närv või palavus või mõlemad, ei suuda ma suutäitki süüa. Ta ütleb, et maitsku ma vähemalt seda imehead krimpsus, punakaspruuni tooni vilja, umeboshi’t ehk marineeritud jaapani ploomi. Kentarō on nii pettunud näoga, et mul ei jää muud üle, kui see veider asi suhu pista. Kui hapu! Kui hapu! Aga vähemalt Kentarō naerab. Ta on juba mitu kuud ette kiitnud oma kokakunsti ja fakt, et ma ei saagi teada, kuidas ta toit maitseb, kurvastab mind, aga teda veel enam. Tuju tõstmiseks annan Kentarōle üle Eesti räpi plaadi, mida ta endale tuua palus, ja sellega saan järjekordse põsk-põsk-musi-embuse osaliseks, mispeale ei julge ma talle enam Eesti šokolaadi kinkida.

      Magan palju, ajavahe ja kuumus mõjuvad niiviisi. Ühel hetkel silmi avades ehmatan pisut, kui avastan Kentarō enda kõrval, küll sündsas kauguses, magamas. Aga võõraid mehi internetist võib usaldada, tõden, ja uinun taas.

      Hommikul sõidame autoga Tsukuba peale tiiru tegema, CD-mängijas Def Räädu. Tsukuba on roheline nagu mets. Teed on nii laiad, laiemad kui ükski tee, mida ma seni Jaapanis näinud olen – teen esimeste Jaapanis veedetud tundide jooksul juba lennukaid üldistusi –, ja ääristatud kõrgete puudega. Äkitselt lülitab Kentarō muusika välja, laseb autoaknad alla ja ütleb: „Kuula!” See on kõrvulukustav, üle meie auto möirgava mootori kostev sirin.

      „Mis see on? Kes seda teeb?” pöördun Kentarō poole.

      „Need on putukad,” lausub tema. Viis silpi haikus – mushi no oto ehk putukahääled – saavad minu jaoks hetkega hoopis uue mõõtme.

      Meie autotiir lõpeb Tsukuba bussijaamas – kohas, kus ülikooli delegatsioon vahetusõpilasi vastu võtab. Vaat siis, teised tudengid saabuvad siia lennujaamast bussiga, aga mina, mina tulen sportautoga, mida on kilomeetri kauguselt kuulda.

      Proua Den, kaunis ja mõõdetud liigutustega, silma järgi hinnates nii neljakümneviiene jaapanlanna, tuleb esiteks minu juurde. Tutvustan end.

      „Ja СКАЧАТЬ