Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii, see polnud niisama öeldud. Ta ei näinud, mida Katja oleks saanud ära hoida või parandada rohkem, kui ta seda nagunii teinud oli.

      Ent boss vangutas pead. «Selles pole asi. Raun, mulle ei meeldi kaotada. Nii palju kaotusi nagu meil ja ei mingit õiget tulemust ette näidata… Ma pean midagi head sellest ekspist välja võluma meie jaoks. Kuningaraportiga poleks mõtet mu semu juurde minna, kui jahirühm talle terve elus kuninga kätte tooks. Kui neil aga kuningat ei ole – noh, see on juba iseasi.»

      Raun oleks seda vast isegi taipama pidanud. Katja oli hea tsiviiljuht ja hea keemik. Aga temas pesitses see iha olla kuradima hea juht.

      «Nojah,» vastas ta ainult. Ja siis: «Kuradima kahju, et suitsu enam ei ole.»

      Katja hakkas tasa naerma. «Igatahes,» vastas ta. «Punkt sulle. Üks suits kuluks praegu tõesti ära.»

      Nad ootasid juba umbes pool tundi Hamiltoni märguannet. Plaan nägi ette tegutsemist õhtusöögi ajal, mil on ammu padupime ning enamik jahirühmast sööb ning ülejäänud ootavad (loodetavasti kärsitult), millal nad välja vahetatakse ning saavad ka sööma minna.

      Aga aeg nihkus üha edasi, lumi langes tasakesi tumedast taevast ja midagi ei juhtunud.

      Raun vihkas ootamist. Vihkas!

      Katja tema kõrval vahetas iga natukese aja tagant asendit.

      «Varbad külmetavad,» kurtis ta siis. «Oleks juba vaja liikvele minna. Palju kell on?»

      Raun vaatas järele. Fosforist kriipsud helendasid häguselt.

      «Kümme minutit läbi.»

      Pilku kellalt tõstes nägi ta veel viimast lambikiire sähvatust puude vahel. Peaaegu oleks märkamata jäänud.

      «Märguanne. Läksime!»

      Nad jooksid raskelt, rüsinal läbi lume, aga pääsesid nõnda puuvagunile, kuhu kuningas laetud oli, ligi laagrile kaugemast küljest. Pilke paelumata. Rauni kott lohises järel, aga see oli lühike maa. Tiris ära.

      Masin kerkis uduses kuuvalguses nende ette nagu sein.

      Kuningas kusagil seal sees, sandistatud ja näljane, oli mitme tunni eest vait jäänud. Ei mingit tumedat ägamist ega urinaid.

      Kas ta teab, et nemad on nemad? Kas ta tunneb lõhnast?

      Katja kobas vaguni külge. Tuul puhus ja mattis osad laagrihääled enda alla, aga need olid siiski kuuldavad.

      «Me püüame aidata,» ütles Raun, igaks juhuks.

      «Misasja?» küsis Katja närviliselt.

      «Ei midagi,» pomises Raun vastu. Mis oli tõsi. Ta ei rääkinud ju Katjaga.

      Siis liikus miski taevas nende kohal ning boss tõi kuuldavale vaikse rahuloluhäälitsuse.

      «Siin see ongi.»

      Hamilton oli neile ülevalt nööri visanud.

      Katja läks ees – esiteks oli ta raskem ja temast oli koti üles vinnamisel rohkem abi, ja teiseks oli ta ikkagi tsiviil. Raun oli nõudnud, et tema sõdurina jääks katet tegema – kuidas iganes ta seda muude relvadeta kui nuga ka teha plaanitses.

      Kohutavalt alasti tunne oli sedasi ilma relvata. Nagu ei seisaks surma ja tema vahel korraga enam mitte midagi. Aga boss oli nõudnud ja küllap oli tal õigus. Kui nad vahele jäävad ning asi läheb nii kaugele, et tekib tulevahetus või muud laadi kiskumine, on neil rohkem lootust, kui nad ei lase, vaid püüavad läbi rääkida.

      «Üleval. Nüüd kott!» kostis tema pea kohalt ja Raun asus nööri oma kandami külge kinnitama. Oleks oluliselt hea, kui sõlm lahti ei läheks ega teda kukkuva koorma alla ei jätaks. Või näiteks laiali pudeneva kotisisu alla, kui eriti kehvasti peaks minema.

      «Valmis!» hõikas ta tasa, kui töö lõpetatud.

      Üleval hakati tõmbama. Raun lükkas nii kaugele takka, kui tema käed ulatasid, ja kui enam ei ulatunud, kuulatas.

      Tael, kes kabiinis akna all valvas, pidi kärujaani saatja kutsungi sisse lülitama, kui keegi nende suunas tulema hakkab. Vastuvõtja oli Hamiltonil rinnataskus. Millegipärast arvas Raun, et kuuleb ära, kui sidejaam piuksatab või krabisema hakkab. Võibolla seepärast, et kõik tundus kuidagi tontlikult hästi ära kostvat – puude kohin tuule käes, Katja ja Hamiltoni liikumine puuvagunis ning isegi Salu inimeste vaiksed hääled eemal telgis, ahju ümber.

      Ainult kuningas ei teinud ühtegi heli.

      Mitte ühtegi.

      Kott jõudis üles ja nöör langes uuesti alla.

      Raun võttis kindad käest, mõtles, kas ta ehk poleks sama hästi võinud teiselt poolt redelist minna, ja hakkas vinnama. Köies olid sõlmed, et Katja ka üles saaks, ja nii käis asi üsna kiiresti.

      Ta sai üle külgseina sisse ja heitis end madalalt üle serva rippu.

      Jalad olidki peaaegu maas. Nii et… nüüd tuli siis raske osa.

      «Räägi sina temaga,» ütles Katja, ja see ei olnud tema korralduste hääletoon, vaid hirmunud palve. Raun pingutas silmi ja taipas siis, et present oli ikka veel puuril peal. Nad polnud isegi seda söandanud ära liigutada.

      «Ma arvan, et ta on teadvuseta,» pomises Hamilton. «Pole ka ime. Kuigi ma arvasin, et nad on kõvemad. Pole kunagi näinud ühtegi kuningat niimoodi maha võetavat.»

      «Sa oled üldse näinud kuningat maha võetavat? Või lugesid jälle raamatust?» küsis Raun, enne kui Katja «kussssssss!» sisistas, ja kükitas.

      «Tõstame katte ära,» sõnas ta siis, ja Hamilton astus kasti teise serva. Ta kummardus ettepoole, sasis riidest kinni – ja Raun sosistas: «Oota!»

      Mees tardus, veidralt uurakil. Tema põuetaskust oli kostnud vaikne piiksatus. Parem käsi laskis presendi vabaks, sellal, kui kutt ise tasakesi sirgu tõmbus.

      Katja laskus käpuli. Samuti Raun. Nad roomasid hääletus üksmeeles puuri ja puuriida vahele peitu. Kui kuningas peaks nüüd lahti saama ja käe võre vahelt välja lükkama… Kui Hamilton peaks nüüd midagi kihva keerama…

      Raunil polnud mingit ideed, kuidas neid välja vabandada. Õnneks oligi see Katja töö.

      «Hei, kaheteistkümnes!» hüüti väljast.

      «Kuulen,» hüüdis Hamilton vastu, surudes end selle laudseina vastu, kust Raun üle oli tulnud.

      «Teie omad ei ole sööma tulnud! Mida te teete seal õieti?»

      Omal moel oli see julgustav karjumine, sest viitas selgelt, et jahirühm oli üsna muretus meeleolus.

      «No mina olen valves, sa tead ju. Teie Žena asemel. Kui meie boss koos selle sõdurnaisega puudu on, ju nad siis nahistavad kusagil. Ega nad palju omaette olla ei saa ka muidu. Kasutavad aja hästi ära!»

      Väljast kostis naeru.

      «Aa, no selge. Eks nad selle järele välja nägid ka. Noh, kui nad lõpetavad, võib õhtusöök juba otsas olla! Aga las tulevad küsima, võib-olla ei ole kah. Me peame täna СКАЧАТЬ