Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hästi lahkelt ja leebelt, kuidas see on vältimatu ja Uniooni eesmärkide jaoks hädavajalik.» Teema läks juba rääkimise ajal suus hapuks, nii et Raun, kiiresti telgiukse poole vaadanud, päris lisaks: «Mis te muidu arvate, millal nad tagasi võiksid jõuda?»

      «Oleneb, kuidas jaht kulgeb,» sõnas Katja ja näppis nüüd küünte asemel oma põseplaastri serva. «Kui nad ta varakult üles leiavad, siis on kogu kamp pimedikuks siin. Nägite ju ise, milline takupundar see kuningas päeva ajal oli. Kui aga jaht kisub pimedasse, siis… no siis on teine asi. Võivad ju tulematagi jääda.»

      «Tõtt-öelda nägi see teie Salu välja üsna pädev.» Hamilton rääkis taas normaalselt, tüli kiskumata. «Ma pakuks, et kuningal võib minema pääsemisega päris raskeks minna.»

      «No aga ta tahtis ju läände minna,» oletas Raun ja istus ahju juurde maha, küünarnukid põlvedel. «Kui ta täiskiirusel sinnapoole ajama pani, on ta juba kaugel ja nad ei saa teda eluilmas kätte.»

      «Esiteks, ta ütles, et ta on «lähedal». Nii et ta ei pruukinud siit üldse kaugele minnagi. Ja teiseks, kuningad ei ole mingid pikamaajooksjad,» vastas Hamilton talle. «Sprint ja puhkus, sprint ja puhkus, väike eine ka vahele. See on rohkem nende moodi.»

      «Kust sa tead?»

      «Ma olen kuningaaladel elanud ju.» Tema tõmmu nägu tõmbus viltu, ilmselt tabas mees end taas valede asjade rääkimiselt. Väljas telgiriide taga võis kuulata, kes tahes.

      Leebe ilmega Smitt näiteks. «Ja pealegi, üks teist mainis midagi ka selle kohta, et ta ei söönud neid seisnud laipu. Ta võis kohe alguses näljane olla. Jahipidamine võtab ka aega.»

      «Sa oled ikka eriti optimistlikuks muutunud,» pomises boss kortsus kulmul, aga oli see iroonia või mitte, ei saanud Raun aru.

      Vaikus.

      «Mis te arvate, kui nad ta kätte saavad, kas nad retsivad teda selle eest ekstra, et nad meie peale tigedad on?» küsis Raun siis omakorda.

      Keegi ei vastanud «Persse,» pomises Katja ja loksutas oma teed kruusis ringi, kulmud veel kõvemini kortsus. «Aga parem tema kui…» ja ta jäi vait.

      Kui nemad ise, mõtles Raun. Nii ta oli.

      Nende kuningakogemus tundus kaunis ainulaadne ja sellest tegelikult võis veel jama tulla. Smitt rääkis selle trollikogumise plaani neile välja, sest nad nagunii teadsid piisavalt palju, et olulisi punkte mõttes kokku viia. Aga võib-olla poleks Katja siiski küsima pidanud. Kõik teadsid Linnade vastumeelsuse kohta asulatest pärit musta töö tegijatele liiga palju teada anda.

      Hamilton oli ehk ainus, kes sellele ei mõelnud. Mida iganes ta Linnadest ka teadis, asulate lugusid ei saanud ta ometi tunda?

      Mees keeras end parasjagu külili ja keris muretult põlved üles. «Ma arvan, et magan natuke. Kui kellelgi mind just vaja pole praegu.»

      «Ei, maga minugipoolest,» vastas boss hajameelselt ning kaevus tagasi omaenda mõtetesse, huuled pingul ja sõrmed rahutud. Raun ootas veidi. Püüdis Katja pilku, aga too ei teinud temast välja ja sõduri sees kihvatas vana tuttav valu.

      Kas keegi ütles kunagi, et armastada ilma lootuseta on parem kui üldse mitte armastada?

      «Ma käin kusel ära ja vaatan vähe ringi,» ütles ta ning ronis vastust ootamata telgist välja.

      Kell võis oma keskpäeva ligi olla. Või veidi vähem. Varane lõunaaeg.

      Naine vaatas kahe telgiga laagri üle ega tuvastanud ühtegi valvurit, aga kindlasti oli neid paar tükki kärujaani juures. Ja mõni võis ka kuskil lumes kükitada. Need kuradi lumemügridest eriüksuslased ei paistnud väga välja, kui nad välja paista ei tahtnud.

      Paaris kohas tundus, et lumes on kaevatud, ja metsa servalt avastas naine lumevalli puust tugede ees, mida ta varem näinud ei olnud Ta ei kavatsenud neid ehitisi uurima ega üldse laagrist välja minna. Lihtsalt Katjast eemale, viivuks omaette jääda. Oleks tal suitsu olnud, oleks ta selle üksinda ära teinud ja seda üksindust nautinud, aga muidugi tal ei olnud. Nii et ta seisis, hingas madala radiga puhast külma õhku ja vaatas valkjashalli taevast, lume lõputut valget vaipa ja kärujaani tüsedat tugevat kogu selle raevuka kiilukujulise sahanäoga.

      Mõne aja pärast hakkas jahe, kuid Raun ei tahtnud ei tagasi minna ega sooja saamiseks lihtsalt ringiratast kõmpida. Ta läheb vaatab, kuidas Taelaga lugu on. Mees võis vabalt juba teadvusel olla ja ehk oli tal midagi asjalikku öelda.

      Lõbus Taelaga just ei olnud, aga ta ütles vahel asjalikke asju.

      Naine kõmpis mööda lumme tallatud rada kärujaani suunas. Ukse kõrval oli kaks labidat ja laia raja lõpus umbes 5 meetri kaugusel suur kinni tambitud lumekuhi, kõrguselt Raunile umbes vööni. Meeskonnaruumis valitsenud laibala koristamise tagajärjed. Kevadel sulavad surnud lahti, aga selleks ajaks pole neid enam siin, nii et kelle asi.

      Puuvaguni tagant noogutas Raunile üks valge maskmütsiga tüüp. Selgesti valvur, keda ta polnud varem märganud. Naine peaaegu võpatas, ent noogutas vastu ja vinnas end kärru.

      Koridoris oli tuntavalt soojem kui väljas – nad olid öösel katlas natuke tuld all hoidnud, et vesi torudes ära ei jäätuks ja hommikul tuli jahiüksus juba turbapätsidega, mis põlesid nii kaua, et pidev katlavalve muutus tarbetuks. Neil jahilistil tundus absoluutselt kõike kaasas olevat.

      Ta hõikas Taela, aga polnud eriti üllatunud, kui keegi ei vastanud.

      Meeskonnaruum oli jahe, elusatest inimestest ja terviklikest laipadest tühi. Sellegipoolest lõi juba sinna sisse vaadates vastu teatav ebameeldivalt lihakeldrit meenutav lõhn ja seal oli… osi.

      Tuleb tublisti rahmeldamist, enne kui keegi siin pikema sõidu jagu viibida tahab.

      Ta käis läbi teeninduskäikudest, mis viisid tööriista- ja varustusruumidesse. Seal polnud kedagi ja Raun suundus kabiini poole. Tael võttis seal oma pikkade koibade alla olulise osa kitsast ruumist, aga tema liigutamine olnuks veel tülikam, kui lasta tal seal lebada ja ise edasi-tagasi käies ta jalgadest üle astuda.

      Raun libistas end ukse vahelt sisse. Lõhnas kaunis vastikult ravimihigi ja mädaneva orgaanika järgi. See võis olla välja vahetatud mustadest sidemetest, mis nurka kotti kogutud. Hea vähemalt, et polnud sitahaisu.

      Teekruus ja nuudlijääk aseme kõrval viitasid, et haavatu on mingil ajal lõunat söönud. Nüüd lamas ta sama liikumatu ja kahvatuna kui hommikulgi, ja magas. Tema laup oli higist märg. Raun istus tema kõrvale, puudutas mehe otsaesist – palavik oli alla läinud – ja mõtles Katjale. Tegelikult peaks hoopis ainuke alles jäänud tsiviil haavatute kõrval valvama. Aga ta ei läinud seda ütlema.

      Neljakümne minuti pärast kostis väljast plahvatusekärakas ja kärujaanist käis läbi nõksatus, mis raputas Rauni küljetsi üle Taela toetuma ja pani mehe silmi avama. Kuskilt kaugelt, läbi mitme seina, kostis – või ta ainult kujutles seda kostvat? – naisehäälne karjatus ja Raun oli enne liikvel ja kärujaanist väljas, kui ta mõte üldse tööle hakkaski.

      Välja hüpanud, sukeldus ta kärujaani alla, suurte rataste varju. Toda enne nähtud valvurit ei paistnud, aga naisel oli relv käte vahel ja silmad peas, ning sellest esialgu piisas. Plahvatus polnud igatahes kärujaani ega telke laagris puutunud, nii et kus see üldse toimus?

      Raun kuulis laagri põhjaosast hüüdeid. Kolmekäpakil, ühe käega relva hoides, kebis ta rataste vahel edasi, et sinna kanti vaatevälja leida.

СКАЧАТЬ