Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sedakorda.» Ta naeratas nüüd päriselt ja see pani ta näo särama nagu poisil. «Hilisemaks on ainult üks reegel – mitte toita. Tuleb jurakad nii nõrgad hoida, et nad ahelatest lahti ei pääseks. Kuulge, kus see teie kena tsiviiljuht on?»

      «Telki jäi,» vastas Hamilton napilt, kuna Raun kohe otsa küsis: «Kapten, mis nüüd edasi saab? Millega me arvestama peaksime?»

      Salu sügas sõrmedega habemetüükaid põsel, sinised silmad soojad. «Me oleme siin kuni hommikuni paigal – selleks ajaks seame oma saagi transpordiks valmis.» Ta heitis tagasi kelgu ja oma tegutseva rühma suunas pilgu, milles oli sulaselge uhkus. Kergendus samuti. «Kui teie hoolitsete kärujaani kütmise ja vee eest, siis hommikul paneme minema.»

      «Kuhu suunas?» küsis Raun. Tal oli vaja, et kõik klaar oleks.

      «Sinna, kuhu teiegi teel olite.» Ja kapten naeratas jälle. Nüüd, pärast jahti, tundus ta täiesti siiralt sõbralikuna. «Asulate suunas, koju tagasi. Igatahes, õhtusöök on suures telgis kell kaheksa. Olete samuti teretulnud! Teie ta ju meile ikkagi kohale tõite!» Mees heitis veel ühe kontrolliva pilgu valve alla olevale kelgule, kust kostis madalat ägamist, ja suundus kärmel sammul ja reipalt hõikudes laagri poole, Jakk lahutamatu varjuna peaaegu kandadel.

      Katja ei olnud telgis.

      Nad leidsid ta kärujaanist, kus ta istus võrdlemisi jõuetu, aga täiesti ärkvel Taela kõrval, ja põrnitses sisenejaid süngelt. Bossi jume oli haavatu omaga üsna sarnane, mornilt kahkjas kahvatus, ja Raun järeldas, et ta oli järelikult päris palju näinud. Küllap kuulnud samuti.

      «Kujutate pilti, see mees oli end jalule ajanud ja passis lahtise ukse peal, mis toimub.» Boss noogutas Taela poole ja tema hääl oli mõru. «Otsis kopsupõletikku ilmselt. Me pole tema arust veel piisavalt põetamisega tegelnud vist. Persse, ma ei kujuta ette, mida sa oma aruga ette oleks võtnud, kui mingiks jamaks oleks läinud. Kahmanud relva ja huilates läbi lume tormanud?»

      «Ei oleks midagi teinud,» vastas Tael nöökimisele napi naeratuse ja kahiseva häälega. «Ikka veel on üsna vilets olemine.»

      «Me oleme sulle juba kõik valuvaigistajad sisse kütnud, mis on kamba peale õnnestunud kokku kraapida,» kommenteeris Katja tema öeldut lahkelt. «Nüüd tuleb lihtsalt ära kannatada.»

      Tael jäi talle otsa vaatama. Pärast väikest pausi küsis ta kõhklevalt: «Oota, mitu siis? Mitu päeva see üldse oli? Mulle vist öeldi, aga… ei ole meeles.»

      «Nüüd juba kaks ööd-päeva ja kokku… kuus sutsakat, ma pakuks? Või seitse?»

      Tael pani silmad kinni. Kohe lausa pigistas kinni. Boss patsutas teda õrnalt õlale. «Pole viga. Sa oled seda peaaegu väärt. Vihjena: ka innukas orjatöö ja alistuv käsutäitmine kustutaks meie murelikud mõtted väärt kraami kaotamise pärast.»

      Ta naeratas. Naeratas vähem rõõmsalt. Tõsines siis päriselt – ja vaatas maha.

      «Salu tahab, et me hoolitseksime vee ja kütmise eest,» sõnas Raun. «Plaan on öö asjade valmis panemiseks kulutada ja hommikul Linna poole minema panna. Kuningas pardal.»

      Hetk vaikust.

      Hetk venis pikemaks.

      «Ma ei arvanud, et see neil niimoodi käib,» lausus boss siis löödult, ja see oli peaaegu tunnistus, et poleks pidanud neile kuningast rääkima. Ehkki Raun ei kujutanud ette, mida muud nad kokku valetada saanuks. «Persse. See oli omal moel hullem pilt, kui vaadata, mida see teine kuningas kärujaamas meie inimestega teinud oli.»

      «Teda oleks muidu keeruline transada,» sõnas Tael. Ta oli silmad jälle lahti teinud, kuigi tundus Raunile kuidagi… rabedana. «Taigasse selline masin tuua, kust kehaliselt terve kuningas öösel läbi ei murraks, on kulukas. Tähelepanu ärataks ka kõvasti.» Vigastatu hääl oli vaikne, aga kindel. Rabedus oli ilmselt lihtsalt valust. «Mitte ainult meie asulates. Konfi patrullide huvi ka. Selline masinavärk jätab jäljed ju.»

      «Ja see vabandab?» Hamiltoni hääl oli jää. «See vend istus koos meiega siinsamas ja lubas meid kaitsta. Ta päästis selle elu,» ta näitas Rauni peale, «kaks korda ja selle teise oma,» pilk Katjale, «vähemalt korra. Sinu oma ka. Põhimõtteliselt isegi minu oma.

      Jõmm ei teinud kellelegi liiga, vastupidi.» Mulati näost jooksis üle tõmblus nagu veevirvendus. «Aga kuna teda on muidu kehv transportida, lastakse ta liigesed sodiks, lõigatakse kõõlused läbi ja lüüakse tagatipuks veel ka sihukesed orgid käest-jalgadest läbi, mille kõrval teie kärujaani tee poldid päris tagasihoidlikud tikud tunduvad.» Raun tajus korraga, et teine on üleni hüppevalmis.

      «Mis sul hakkas?» küsis Tael seepeale teesklematu üllatusega. Taipamata, kui hulluks asi kohe kiskuda ähvardas.

      «Ma tahan teada, kas niimoodi teil Unioonis tehaksegi nendega, kes teid aitavad,» ja tõmmu juraka suu kiskus inetult irvele.

      Temal ja Raunil oli mõlemal relv, aga kumbki ei olnud seda palge tõstnud. Sa ei hakka omadega laskma, isegi kui nad sulle taldadeni närvidele käivad. Kuni Hamilton neid omadena nägi (ja vastupidi ka), sai asjad ehk rääkimisega lahendada.

      «Katja?» kõnetas Raun bossi, teadmata, mida edasi teha. Ent too ei vastanud ja sõdur sõnas bandiidi poole pöördudes: «Ei, mees, meil ei tehta niimoodi nendega, kes meid aitavad. Me hoiame omasid, alati. Lihtsalt… kes need omad nüüd just ongi, on natuke segane tänasel päeval. Mulle endale ka.»

      Taela nägu tõmbus pingule, ta surus käed kaitsvalt ümber keha, liigutas paar korda tummalt suud ja köhis siis. See oli selgesti neetult valus. Mehe näovärv tõmbus kõvasti hallimaks.

      «Mul on rohkem hea meel elus olla, kui oleks olnud surnud olla,» ütles ta siis. «See erirühm jätab inimarmastuses natuke soovida.»

      Katja vaikis. Tael kogus näkku veidi värvi tagasi ja lisas siis: «Ma ei pea silmas, et ma tahaks, et neil mingi jama tuleks. Aga tänulikkus on mõnevõrra pisem, kui võiks olla.»

      «Et nad ei ole ka mingeid erilisi tänukinke, maiustusi, paelaga pakikesi ja suudlusi meie poolt ära teeninud,» pakkus Raun tema sõnade täienduseks. Mees noogutas ja isegi naeratas natuke.

      Hamilton langetas pea ja lausus kibedalt: «Ära teeninud või mitte, aga selle roosa paelaga ehitud karvase kaisukaru nad igatahes said.»

      Boss ohkas. «Persse, lõpetage juba ära see!» Ta vajus kumarasse, õlad lõdvad ja silmad kinni libisemas ja surus peod silmile nagu ahastades.

      «Oh, pers-se!» sõnas ta otse südame põhjast.

      «Miks me seda teemegi?» küsis Raun sosinal, ise kõhuli lumes. Kott soonis talle ka läbi kinda nööripidi pihku, aga ta ei tahtnud seda lahti lasta. Kohe-kohe pidanuks minek olema. «Ma tean, sa ütlesid küll, et miks. Aga see ei ole sinu moodi üldse. See Katja, keda mina enda meelest tunnen, mõtleb hoopis teistel alustel.»

      «Tahad ümber mõelda või?» Bossi häälest polnud midagi välja lugeda. Ka tema sosistas.

      Raun kõhkles hetke, mida vastata.

      «Mina teen kaasa,» ütles ta siis. «Juba sinu pärast. Sa oled ikkagi minu… boss. Aga miks sina selle plaani tegid? Ma ei saa aru!»

      Katja ohkas. Tõmbas ninaga, nii et lõug tõmbus pingule, ja sügas silmanurka. Ohkas uuesti.

      «Tead, Raun,» ütles ta siis, kuidagi vastumeelselt. СКАЧАТЬ