Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Lasud. Valangud, kui täpne olla. Üsna kuradima lähedal.

      Tema kohal lükati lahti kärujaani uks ja keegi ronis kas sisse või välja, ent Raun jälgis pingsalt metsaserva. Tal oli kaks oletust, mis toimub, ja üks neist oli loogiline. Ohtu kärujaani sees ei sisaldanud kumbki.

      «Hei! Valvur!» hõikas Raun, aga too oli kas läinud või ei tahtnud vastata.

      Sõdur ei teadnud, mida teha, kui nende kuningas välja ilmub, aga ta tahtis kindlasti näha, kas ja kuidas too välja ilmub. Nii et ta keskendas oma pilgu sinna, kus asjad toimusid. Esimene liikumine ilmus tema kõrvalpilku aga hoopis mujal, telkide juures.

      Riie teatavasti kuule kinni ei pea, nii et laskmise ajal rahulikult telgis istumiseks peavad olema kuradima head närvid. Raun sirutas käe rataste vahelt välja ja viipas, lootes et ta seega endale mingit jama kaela ei kutsu, keskendades samas pilgu jätkuvalt laagri põhjaküljele, eelnenud plahvatuse piirkonna suunas.

      «Raun!» see oligi juba Hamiltoni veidi hingeldav tenor talle üsna lähedal sosistamas. «Mis värk!»

      Naine näitas üle õlagi vaatamata käega oma pilgusuunda ning tundis, kuidas tõmmu kolakas end tema paremale käele kärujaani kõrvale sättis. Mees oli temaga võrreldes üsna lagedal, ratastest varjamata. Kuna hanged tundusid üsna liikumatud, lubas Raun endale veel ühe kõrvalpilgu kontrollimaks, kas mehe püksid on korralikult jalas.

      Kui ta juba Katjaga kahekesi seal tukastas… Kuid oleks nagu olnud küll.

      «Mis värk seal on?»

      «Ma arvan, et meie kuningas tuli siia tagasi,» vastas Raun kuivalt. «Võib-olla on ta haavatud ja hirmul. Ja korra me ju juba aitasime teda, kui nii oli. Lasud tulid päris ligidalt ja ma pakun selle kõmaka ja selle järgi, et jahirühm möllas midagi siinsamas puude vahel, et ta on kohe kohal.»

      «Mida me teeme?» Hoolimata vastikust küsimusepüstitusest oli Raun sunnitud andma Hamiltonile punkti alluvusvõime esiletoomise eest. Raun ei olnud juht mitte vastavate oskuste või kutsumuse tõttu, vaid seepärast, et kedagi teist ei olnud. Aga ta igatahes oli juht parasjagu.

      «Kohaneme olukorraga,» vastas naine, pilk ikka metsaserval, mõtted tormamas. Kuningas oli olnud peaaegu oma. Teekruusi-pakkumise-lähedal-oma. Aga neil oli Salu ja tema rühma abi vaja.

      Sest transport.

      Teeparandus.

      Tael.

      Kodus loeb ikkagi see, kus on su Linn, mitte see, kellega taigas vennastud. Kuid nad ei olnud praegu kodus.

      «Kui tõesti on tarvis, siis tulista teda!» sõnas ta, kahesekundilise kaalutlemise järel. «Aga kui ei ole tarvis, las olla. Ega see kuningapüüdmine meie ülesanne pole.»

      Rohkem laske ei kõlanud. Plahvatushanged metsa ääres varjasid kogu liikumise endi taga ja sees.

      Siis ohkas Hamilton: «Ja sealt ta tuleb,» ning alles tema sõnade peale nägi ka Raun, et üks hiigelhangedest vappub nagu üritaks kärujaan sealt seest läbi kaevuda.

      Kaitseriivid kõlksatasid vabaks ning hangest paiskus esmalt välja valge vihur. Selle kannul, otse telkide suunas, tuli üks suur lumine kogu.

      Kuid see tulemine oli inimsilmale kergesti jälgitav, mitte lumepööris pimeduses. Järgnev juhtus samuti jälgitaval moel.

      Laagrist veidi eemal, kahe püsti jäänud telgi lähedale kuhjatud lumevalli tagant tõusis miski. Ning siis lahvatas heleda plaksatusega ere valgus, nii ere, nagu oleks Raun korraga otse päikesesse vaadanud, olgugi ilm pilvine ja hall. Kuningas – sest see ta muidugi oli – röögatas madalalt, vankus tagasi, pöördus ja kakerdas armetult tagasi lumevalli suunas. Kostis kaks lasku, teistmoodi kõlaga lasku, ja lisaks mingisugune… klõksatus. Ja kuningas kukkus näoli lumme.

      VII

      Jahisalk jooksis ositi liikumatu kuninga ümber kokku, ositi hoopis eemale. Neil oli mõistagi oma süsteem. Raun ning Hamilton astusid samuti ettevaatlikult lähemale, mingist ebamäärasest soovist näha, mis juhtuma hakkab.

      Ning nad nägidki. Nägid, millise sisseharjunud ja kõhklematu kergusega raiuti läbi kuninga kannakõõlused ja lasti läbi küünarnukid. Vaene hiiglane tuli seepeale enam-vähem teadvusele. Karjus. Kriise, püüe end valguse eest varjule pöörata, ja siis ahastav möire. Raun nägi, kuidas nahk kuninga nii inimlikul habetunud näol oli tumeroosaks ja siit-sealt lausa villiliseks tõmbunud.

      Pole ime, et nad iga hinna eest otsest päikest väldivad, käis tal peast läbi. Misasja need Salu omad plahvatama panid, et sellist valget valgust saada?

      «Teie kaks, hoidke jalust ära!» käskis kapten, kah isiklikult kohale jõudnud, teravalt teda ja Hamiltoni. «Laske inimestel tööd teha!»

      Nad hoidsid. Jälgisid paarikümne meetri pealt vaikides, kuidas kuninga veri lumme imbus ja selle roosaks värvis, kuidas hiiglane uimaselt oma ründajate suunas rehmas, ent kui täpselt ja kindlalt kütid tema küüniste haardeulatusest väljas püsisid. Nägid, kuidas kaks laskurit mingite isevärki relvadega kuninga kämmaldest ja jalalabadest jämedad metallist vardad läbi lasksid, ja teised, kuni jäsemed veel tambitud lumega maa küljes püsisid, väledalt nende otstes tolknevate rõngaste külge ahelad kinnitasid. Sulgesid rauad ümber karvaste randmete ja sandistatud pahkluude.

      Nad vaatasid, jätkuvalt vaikides, kuidas kuningas kohmakalt viskles, esmalt jalad ja siis käed maa küljest lahti sai, kuid mitte kinnitusogadest vabaks. Kuidas ta pead väänutas, silmad suletud, nahk kõrbemas. Väänutas, neid nägemata.

      Aga kas ta tunneb lõhna, küsis Raun endalt. Kas ta teab, et nad vaatavad?

      Mida ta mõtleb?

      «Kelk,» ütles Salu. Jässakas naine, Belka, ja kaks meest olid väga kiirelt kohale tirinud millegi, mida võinuks kirjeldada kui vägevat rauast kelku – või siis jalastel puuripõhja. Kui Jakk haaras ketist, mis jooksis läbi kuninga lihasse puurinud orkidest, panid nemad juba kokku puuri pealmist osa, mis sobituks põhjale nagu kõrge kaas. Kuningas mahtunuks tekkivasse kasti lamades sisse küll. Veidi ruumi jäänuks servadest ülegi.

      «Roni peale,» urises suur mees, ja tema pentsikult kõrge hääl ei teinud sõnu vähem jõhkrateks, kui ta ketti sakutas. Kuningas möiratas taas. Tõenäoliselt ta ei taibanud, mida talt tahetakse, ja Jakk tõmbas ketti kelgu suunas uuesti. Ja uuesti. Vardad hõõrusid lihas edasi-tagasi, kuni olevus end kuidagi, väga kohmakalt põlvedele ja küljele toetudes soovitud suunas lohistas. Kelguni jõudes ta vähemalt taipas uduselt, mida tal oodatakse, ja püüdis end sinna peale vinnata. See oli väga vaevaline ja piinav vaatepilt, aga Jakk tõmbas taas ketist, teiselt poolt ergutasid kaks kütti teda paari püssipäradega antud hoobiga, ja peale ta sai.

      Siis tõmmati kett puurikatusest läbi, kinnitati ning pandi kaas peale. Nurgad klõpsati kinni ja neil oligi kuningas puuri sees, püüdmas end ägades kerra tõmmata ja nägu katta. Asjatult püüdmas.

      Niisama lihtsalt see käiski. Kiiresti, halastamatult ja professionaalselt.

      Raun oli esimese varda laskmise järel kergelt kõõksatanud, kuid surus selle reaktsiooni kohe maha. Vähemalt tõmbasid nüüd kaks värskelt kohale tulnut üle puuri presentkatte ja varjasid tema eest vaatepildi – ja kuninga eest päikese.

      Salu kõndis oma inimeste hulgas ringi, jagas kiidusõnu, õlalepatsutusi ja paar sõbralikul toonil esitatud СКАЧАТЬ