Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muuhulgas järgmised akadeemilised kraadid: teoloogia, agronoomia, õigusteaduse magister, filosoofiamagister ja arstiteaduse magister. Humanitaarteadustes olen kahjuks alles kandidaat. Lisaks sellele õppisin Vallila kutsekoolis kolm kuud autolukksepa erialal. Mul ei ole peret, mistõttu olen valmis tegema pikki reise. Palka soovin vähemalt neli tonni. Puhtalt kätte. Hakkan juba nüüd ootama teiepoolset kontakti. Kui ma telefonile ei vasta, olen ilmselt poes ja tulen õige pea.”

      Minu meelest oli mu avaldus nii kõikehõlmav, et käisin ja tegin sellest sada koopiat. Saatsin samal päeval samasuguse kirja veel paarikümnesse kohta. Olin nii õhinas, et hakkasin kohe oma ainsat päritud lipsu kaela sobitama. Pidin end peaaegu ära kägistama, nii et palusin lõpuks kojamehel endale lipsusõlme teha.

      Teisipäev, 5.5

      Vaatasin eile Soome ja Kasahstani vahelist hokimatši, kus soomlased halastamatult tappa said. Tegin sellest järelduse, et ma ei lähe kunagi Kasahstani puhkusereisile. Mina oma raha hulludele ei anna. Mulle näkku ei nikuta.

      Kolmapäev, 6.5

      Ilmselt seedib organism rahusteid aeglasemalt kui viina. Nägin jälle imelikku und. Elasin uskumatult suures majas, mille alla oli ehitatud salajane punker. Ülemteener tuli kiirustades raamatukogutuppa, et öelda mulle:

      “Sir, teil on kiire!”

      Tõttasin otsemaid salajasse punkrisse, kus oli vaid üks müstilise välimusega tärisev telefon. Telefonist kostis monotoonne sõnum:

      “Tule sitapeade kogunemisele, KOHE!”

      Panin selga töömehe tunked ja hüppasin kaubiku rooli. Teel messikeskuse parklasse nägin ainult kaubikuid, mida juhtisid samasugused töömehetunkedesse rõivastunud salapärase välimusega tegelased nagu mina. Kaubikud pargiti külg külje kõrvale. Autode uksed ei avanenud enam ja me ronisime küljeakendest ühest autost teise, kuni pääsesime kõige äärmise auto uksest välja. Ootasime kärsitult täispargitud parkla servas, kuni hõigati välja minu nimi! Tohutud ovatsioonid pidid mu kõrvakuulmise võtma. Mulle pandi külge benjirakmed, mille abil vinnati mind üle saja meetri kõrgusele. Kui ma olin jõudnud kõige kõrgemasse punkti, kuulsin alt kooris hüütavat:

      “Kuidas on?”

      Vaatasin alla, kust paistis ainult plekk. Külg külje kõrvale pargitud kaubikud näisid suure plekitahvlina ja ma hüüdsin kaasas olevasse valjuhääldisse:

      “Nagu plekk!”

      Vastuseks sain töömeestelt nii vägeva rõõmuhõiske, et kõrvad läksid valusaks, ehkki olin enam kui saja meetri kõrgusel. Ka benjikraana juht ühines rõõmuhõisetega, mille tagajärjeks oli see, et kraana lõi mu kaarega vastu YLE saatemasti satelliiditaldrikut. Vastu taldrikut lennates tundus, et kuulen MTV “Tere hommikust, Soome!” Lauri Karhuvaarat Elvist imiteerimas. Mida kuradit, kas Karhuvaara on Yle hommikutelevisiooni üle läinud? Samas ärkasin teleka hääle peale. Seal rääkis Karhuvaara. Telekas oli käima jäänud. Otsustasin, et ei lähe enam kunagi kaubikuga sõitma. Ega Elvisega.

      Neljapäev, 7.5

      Paistab, et olin kirjutanud avalduse ka Merita Liisingu tegevjuhi kohale, sest sain neilt kirja. “Me ei otsi oma ettevõttele tegevjuhti ega saa seetõttu teie avaldust läbi vaadata. Ometi täname huvi eest selle ametikoha vastu.”

      Taoline kohtlemine ärritas mind sedavõrd, et kirjutasin Merita Liisingule vastuse.

      “Hoidke oma kuradi juht endale! See koht polekski mind huvitanud. Pankrotti lähete niikuinii. Tšau!”

      Halbu pingeid maandades läks tuju nii heaks, et otsustasin viinapoodi kõmpida. Kõigepealt aga käisin Meritas ja sulgesin oma arve. Püüdsin sulgeda ka kõigi oma sõprade arved, aga selleks pidavat mul olema mingid kuradi volitused. Otsustasin hankida need pisut hiljem. Mulle näkku ei nikuta.

      Õhtul vaatasin Soome ja Rootsi mängu. Sain 1:0 kaotusest nii hirmsa vihahoo, et viskasin teleka aknast välja. Uinusin oma uue unelaulu saatel.

      “Mats Sundin är homoseksual, homoseksual, homoseksual, Mats Sundin är homoseksual…”

      Reede, 8.5

      Käisin õuest oma telekat otsimas. Ei leidnud. Märkasin, et naaber oli oma autole katuseluugi hankinud. See oli ilmselt alles pooleli, sest luuki seal veel ei olnud. Käisin oma väikese rahatagavara eest uut telekat ostmas. Sain kasutatud mustvalge kantava teleka. Mõnus on vaadata Eurovisiooni läbi 12-tollise mustvalge perseaugu. Hokimängudes ei olnud isegi litrit näha. Otsustasin tappa Mats Sundini. Selle pede pärast ei olnud mul enam värvitelekat.

      Laupäev, 9.5

      Tohterdasin päev läbi pohmakat. Päeval põrkasin kokku naabriga, kes oli vihast täitsa segane.

      “Kas sa tead, kes oma teleka aknast välja viskas?”

      Tegin, nagu oleksin hämmastunud. Naaber rääkis, et keegi sitapea oli visanud teleka läbi ta auto katuse. Läbi katuse paiskudes oli telekas plahvatanud ja kogu armatuurlaud, istmed ja polster olid täiesti tuksis. Üritasin olla kaastundlik.

      “Kas su poroloontäringud jäid terveks?”

      Naaber vaatas mind vihaselt.

      Õhtul vaatasin Eurovisiooni. Otsustasin Soome laulule sõnad kirjutada. Olles kuulanud ära Marika Krooki esitatud loo, järeldasin, et sõnad oleks pidanud kirjutama juua täis peaga. Ehmatasin jubedalt, kui Soome sai esimesed punktid. Mu 12-tollises telekas algas selline jahumine, et otsustasin tapetavate nimekirja lisada ka lauluvõistluse kommentaatorid. Ma ei tea, mida nad seal seletasid. Võitjaks tuli Dana International Iisraelist. Peab ütlema, et pandava välimusega tšikk. Pärast võistlust helistas sõber ja rääkis, et võitja oli algselt olnud mees. Ma ei uskunud oma kõrvu. Olin pannud mitmeid hoopis koledamaidki eitesid. Viskasin jälle teleka aknast välja ja käisin oksendamas. Ma ei saanud und, sest olin täiesti kindel, et olin kunagi pannud meest. See Dana oli ju nii ilus naine, või õigemini…

      Pühapäev, 10.5

      Ma ei tahtnud kodunt välja minna, sest mu eelmisel ööl aknast välja visatud telekas oli maandunud rullnokk-naabri auto kapotile. See pole jama jutt, et Datsun kestab.

      Esmaspäev, 11.5.1998

      Ärkasin hommikul õuest kostva hirmsa vituvandumise peale. Naaber rebis peast juukseid ja karjus nagu siga, kellel on elektripiits pärakus.

      “Kes kuradi segane see loobib telekaid mu auto kapotile?” märatses naaber ja mõõtis pilguga meie maja aknaid.

      Otsustasin veel sellegi päeva kodus püsida. Palusin, et sõber tooks mulle kotitäie õlut. Ma poleks suutnud kaine peaga kodus istuda, eriti kui telekat kah polnud. Ma ei kippunud ka uut telekat koju tooma, kuni naaber mu vana teleka tükke Datsuni-risu kapotist välja kougib. Mulle oleks võinud langeda ebameeldiv kahtluse vari.

      Sõber tõi vene piiritust. Ta polevat viitsinud õllepudeleid trepist üles tassida. Ütlesin sõbrale, et kui mul sellest piiritusest silmanägemine ära läheb, ostab tema mulle juhtkoera. Sõber oli lahkes tujus ja lubas pealekauba veel valge kepi ka. Mu naerutuju läks üsna ära, kui ma seda piiritust nuusutasin. See haises nagu küünelakieemaldaja. Proovisin kõikvõimalikke lahjendamismooduseid, aga miski ei võtnud sellelt piirituselt ära kohutavat petrooli maitset. Lõpuks hakkasin seda jooma lihapuljongiga. Hiilgav idee, СКАЧАТЬ