Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Joomahullu päevaraamat - Juha Vuorinen страница 3
Название: Joomahullu päevaraamat
Автор: Juha Vuorinen
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежный юмор
isbn: 9789949457069
isbn:
“Olavi, istu!” käsutas nõbu.
Hiigelperse lartsatas põrandale. Vähemalt näis see loom sõna kuulavat. Jäime selle heaks kiidetud koeraga kahekesi. Käisin ja laenasin naabrilt koeraraamatu, sest tahtsin teada, mis tõugu see koer on. Kõige enam meenutas ta inglise mastifi pilti ja selle tõuga klappis ka koera kaal. Isegi kuni üle saja kilo… Nüüd, kui olin leidnud Olavi tõu kirjelduse, otsustasin tema kohta pisut uurida. Raamatus seisis, et antud tõule on iseloomulik rünnata endast suuremaid vaenlasi, sest ta ei karda mitte midagi. Peale selle öeldi raamatus, et teda tuleb kasvatada kõva käega, muidu muutub ta ümbritsevale ohtlikuks. Hakkasin valjusti nuuksuma, nii põrgulik hirm oli. Olavi tuli minu juurde ja lakkus oma päevalehesuuruse keelega mu nägu.
Läksime Olaviga jalutama. Ilmselt oli mingil lital jooksuaeg, sest Olavi hakkas kohe, nina maas, jooksma. Olin keeranud Olavi rihma tugevasti ümber käe, et koer plehku ei saaks. Ma polnud üle viieteistkümne aasta mingi liikumisega tegelenud ja isegi trepist üles minek võttis mu võhmale. Nüüd jooksin peatumata umbes viisteist kilomeetrit. Karjumise lõpetasin kolmandal kilomeetril, sest mõistsin, et see kulutab mu jõudu veelgi enam. Minu kodumaja ees leidis Olavi lita, kellel oli jooksuaeg. Ta limpsis lita tussi nagu idioot. Kui suutsin erutunud Olavi oma korterisse tirida, söandasin peeglisse vaadata. Mul seljas olnud nahktagi, teksased, saapad ja nokats olid läbimärjad, nende all olnud riietest rääkimata. Olin arvanud, et nahktagi peab vett.
Käisin koos riietega duši all. Käisin ka ilma riieteta duši all. Pulss oli endiselt kusagil 300 ja 400 vahel. Duši alt tulles kuulsin elutoast kostvat rabinat. Leidsin Olavi mu sohvat panemast. Proovisin minna koera eemale ajama, aga ta hakkas ähvardavalt urisema. Vaatasin õhtul telekat põrandal istudes, ehkki perse oli jooksmisest jube valus. Olin sunnitud telekal hääle põhja keerama, sest Olavi pani kogu õhtupooliku rabinal sohvat, sohvapatju, iga patja eraldi ja üritas kaks korda ka mulle selga ronida. Sitaks viha tegi, et ma polnud relva hankinud.
Reede, 10.4
Oleksin ilmselt esimest korda nädala jooksul magada saanud, kui lavats poleks mitte õõtsunud, sest Olavi pani kogu öö lavatsiredeli astmeid. Sellest sai tõeliselt pikk suur reede.
Laupäev, 11.4
Olavi viidi eile ära. Magasin oma kaks tundi, aga kahjuks nägin kogu aeg Olavist und. Ma ei taha päevikusse kirjutada, mida Olavi minuga tegi. Uni tundus nii tõeline, et ärgates pidin käega katsuma, kas perseauk oli tõepoolest valus. Õhtul vaatasin telekast hokifinaali, mille otsustas HI.K Olli Jokinen. Kui Ollit intervjueeriti, nägin tema näost kohe, et täna lüüakse punn ikka korralikult pealt ära. Kadedalt mõtlesin, kui purjus Olli on kolm järgnevat ööpäeva. Otsustasin hakata jooma niipea, kui juhus tuleb.
Pühapäev, 12.4
Ootasin kannatamatult juhuse tulemist.
Esmaspäev, 13.4.1998
Nägin jälle imelikku und. Olin mobiilipoes ja müüja astus minu juurde. Ta tutvustas mulle sõnaraamatusuurust moblat, mille nupud olid tehtud viinapudeli korkidest ja antenniks oli kokteilikõrs. Müüja ütles, et see kaalub kõigest seitseteist kilo ja seda on mugav transportida näiteks kohvris. Samal ajal tuli poodi kliente, kes ostsid ühe marga eest tikutopsisuuruseid moblasid. Müüja ei nõustunud mulle väikest moblat müüma, vaid toppis aina seda kuradi suurt kobakat. Hetk hiljem kiskus müüja maha oma riided ja maski, mille alt tuli välja pesuehtne Türgi turukaupmees! Türklane võttis mul kõrist kinni ja ütles:
“Spesialprais for juu, aint 800 marka sule.”
Ma ei tahtnud osta, mispeale türklane lõi mind nii kõvasti, kui suutis, kebabivardaga keset pealage. Ärkasin oma röögatuse peale. Röökisin türgikeelseid vandesõnu. Imelik, ma nimelt ei oska sõnagi türgi keelt. Otsustasin panna šamaani juurde aja kinni, sest järeldasin, et olin eelmises elus olnud kaamel Türgis. Miski muu ei seleta mu varjatud türgi keele oskust ja tohutut suutlikkust juua, isegi kui ei ole janu. Ketrasin kogu päeva peas erinevaid asju. Võib-olla on parem, kui ma neid üles ei kirjuta.
Teisipäev, 14.4
Ilmselt magasin päris kõvasti. Nägin nimelt und, milles ma väikeste vaheaegadega magasin ja ärkasin. Tõsiselt nõme oli hommikul ärgata, olemata kindel, kas ma tegelikult mitte edasi ei maga. Otsustasin pesta hambaid ja kontrollida, kas ma olen tõepoolest ärkvel. Torkasin harja sügavale kurku, mis kutsus esile ägeda oksendushoo. Olin kindlasti ärkvel.
Kurat, ma olen olnud kaksteist päeva ilma viinata. Igav päev päästeti kell 12, kui sõber helistas ja kutsus Tamperesse appi kolima. Ta õde kolis Tamperesse ja palus viia mööbli kaubikuga uude kohta. Sõber pani ette, et jääksime ööseks Tamperesse. Tal oli tasuta kohti mingisse hotelli.
Viisime koli ära ja tõmbasime hotelli. Sõber oli hankinud kaasa paar viina, mille toas kohe lahti korkisime. Kuna ma polnud peaaegu kaks nädalat tina pannud, ei hakanud viin üldse pähe. Sõber kustus juba enne üheksat. Jälle istusin mina üksi ja vaatasin telekat. Otsustasin käia kohalikus pubis. Seal kohtasin üht ligitõmbava välimusega leedit, aga kui olin teinud ettepaneku tema suguelundite manuaalse rahuldamise kohta, märkasin, et olen jälle üksi. Muhuga. Koperdasin hotelli.
Kolmapäev, 15.4
Ma ei saanud und, mille tõttu jõin kogu minibaari tühjaks. Ilmselt teeb erinevate viinade segamini joomine meele ärksaks. Keerasin sõbra ja enda käekellad 8.00 peale. Siis helistasin ettevaatlikult valvelauda ja palusin neil proovi mõttes meie tuppa helistada. Vupsasin kiiresti voodisse. Mõne hetke pärast helises telefon, mille peale sõber ärkas. Vastasin telefonile ja tänasin. Seletasin, et see oli äratuskõne. Sõber vaatas uskumatult oma kella ja küsis, palju minu kell näitab. Ütlesin, et kaheksat hommikul. Sõber ütles, et peaks sööma minema. Siis vaatas aknast välja ja imestas, et kus putsis see päike siis on? Sõber oli siiski sedavõrd täis, et otsustas minna hommikust sööma. Ma lubasin järele tulla. Hiilisin koridori, et vaadata, kuidas sõber läks valvelauast mööda pimedasse suletud restorani. Hetk hiljem läks portjee sõbrale järele.
“Mida te otsite?” küsis portjee.
“Hommikusööki.”
“Hommikusööki pakutakse alles viie tunni pärast.”
“Mis kuradi hommikusöök see on, mida kell üks päeval antakse?”
Võttis aega, enne kui sõber taipas, et kell on alles üks öösel.
Puksusin teki all, kui sõber tuppa tuli. Ta ütles ainult:
“Mine perse.”
Hommikul lahkusime Tamperest. Ehkki olin joonud ainult ühe õhtu, oli täiesti jõle pohmakas. Sõber pidas tee ääres ühe autoteeninduse õuel kinni. Mul oli nii paha olla, et ma ei viitsinud sisse minna. Vaatasin õuel olevaid romusid, kui ühtäkki kostis põlluservas põrgulik plahvatus ja majakese katus lendas männilatva! Ehmatasin nii jubedalt, et pea hakkas igalt poolt rõvedalt valutama. Algul mõtlesin, et see on ehk joomahullushoog, aga kui sõber ja autoteenindusemees näost valgetena õuele tormasid, mõistsin, et ma ei olnud luulusid näinud. Autoremondimees pobises ainult:
“Nende puskarivinku plahvatas, oi raisk, nende puskarivinku plahvatas…”
Ei saanud eitada, et õhus väreles selge etanoolilõhn. Läksime õnnetuskohta üle vaatama. Suur suitsev auk oli ilmselt endine puskarimasina koht. СКАЧАТЬ