Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

Чтение книги онлайн.

      Vaidlesime kella hinna üle vist terve tunni. Lõpuks soostusin maksma kella eest 2500 marka, ehkki teadsin, et tõmban kaupmehe hirmsal kombel haneks. Kui hakkasin taskust marku välja kaevama, elavnes neeger jälle.

      “No, no 2500 pesetas, 2500 pesetas.”

      Olin täiesti hämmingus, see on Soome markades ju ainult 92 marka. Lõin neegrile 2500 peseetat pihku ja kadusin. Oh seda vaest neegrit, õnneks tuleb varsti euro.

      Pühapäev, 31.5

      Ma poleks iial uskunud, et lõunas kulub nii jubedalt raha. Ehkki, mul säras käel ka ehtne Rolex. Läksin oma puhkust tähistama saare kõige nooblimasse kohta, sest ruletivõiduraha oli veel veidi järel. Kuna menüü oli hispaaniakeelne, otsustasin tellida kõige naljakamate nimedega sööke. Kõrvallauas oli mingi firmajuht, kelle kaaslane polnud küll kindlasti ta naine. Vanuse poolest oleks ta võinud olla mehe tütar, aga vaevalt ta oma tütre tussi nii avalikult näppinud oleks. Märkasin, et mu kell pakkus vanamehele huvi.

      “Kas see on ehtne Rolex?”

      “On küll, raisk. Ostsin selle suure ruletivõidu eest”

      Vana silmad läksid särama. Ilmselt olin tõusnud tema top tenis peaaegu samale tasemele kui ta vesinikblond libu. Vana piidles kella.

      “Kas ma saaksin osta selle kella ühele nõunikule 60-aastase juubeli kingiks?”

      “Ärka üles, vana, ma ei saa enam kunagi nii soodsalt ehtsat Rolexit, nii et unusta ära.”

      Kui ta oli mind korralikult jootnud, otsustasin loobuda kellast inimliku 29 000 marga eest. Käisime veel õhtul pangast mulle raha välja võtmas. Palusin anda nõunikule edasi mu õnnesoovid. Nõunik võib olla õige üllatunud, kui saab nii hinnalise kingi. Olé!

      Esmaspäev, 1.6.1998

      Otsustasin juba hommikul oma viimast puhkusepäeva tõeliselt nautida. Linna peale minnes pidin peaaegu kokku põrkama lopsaka hispaanlannast koristajaga. Ta oli umbes 35-aastane jumekas senjoriita. Olin lahkes tujus ja surusin koristajale nädalase koristamise eest 10 000 peseetat. Ta vaatas üllatunult rahapakki, mille järel lõi ukse kinni ja kargas moppi minema visates mulle peale. Tuleb tunnistada, et nii intensiivselt kui sel hommikul polnud mind veel kunagi kepitud. Naine oli igas mõttes tohutult suur. Kui ta kippus mind keelega suudlema, tundus, nagu oleks mu suhu topitud korralik käntsakas põrsa välisfileed. Ta ulgus kogu operatsiooni aja.

      “Ooh manolito, ooh manolito, si, si, si…”

      Olles viimaks koristaja töötlusest pääsenud, kiirustasin tagasi hommikusele pesule. Arusaamatu lõunamaine temperament, koristaja oli mulle kepi ajal svammi perse toppinud?! Vastik tunne oli.

      Teel pubisse mõtlesin, milliseid nakkusi võib perse saada hispaania svammist. Ma ei tea, kas ma sain päikesepiste või jäin liiga täis, aga pubis võtsin pähe, et tahan kaameliga sõita. Hakkasin uurima, kus on kaamelite laenutuspunkt. Mulle väideti, et kaameleid ei laenutata turistidele nagu autosid (hommikul võtad, õhtul tagasi). Sestap olin sunnitud kohaliku kaamelikasvataja silmini täis jootma, enne kui sain Playa del Inglesi tänavail talutada oma rendikaamelit.

      Tahtsin kindlasti viia kaameli oma hotelli elanikele näha. Päris raske oli sundida kaamelit trepist üles minema, aga mõne aja pärast, olime siiski mõlemad hotelli basseini juures. Kaotasin vist lonksu võttes pisut tasakaalu, sest torkasin kogemata liitrise pudeli Grant'si otse kaamelile perse. Kas oli see pudeli kolmnurkse kuju või külmuse pärast, aga kaamel hüppas selle peale nagu Ringa Ropo otse basseini. Ma pole iial näinud, et bassein nii kiiresti ujujatest tühjeneb.

      Võiksin vanduda, et kaamel loomuldasa ujumisega ei tegele. Kaameli basseinist välja tõstmiseks kutsuti kohale ilmselt kõik Gran Canaria tuletõrjekomandod. Õnneks ei oska ma hispaania keelt, sest kõik näisid olevat väga vihased. Mult käidi mitu korda küsimas, kas kaamel on minu oma. Laiutasin lolli näoga käsi.

      “Kuidas kurat saab minul oma kaamel olla? Mina olen ju tavaline Soome turist.” Ja läksin pakkima. Olé!

      Teisipäev, 2.6

      Mõtlesin hommikul ujumas käia, aga olles märganud veepinnale tõusnud kaamelijunne, otsustasin käia naaberhotelli basseinis.

      Tulipunased lõustad kogunesid Las Palmase lennuväljale, et Finnairi lennukile minna. Ehkki ma pean end alkoholi alal kõvaks asjatundjaks, oli lennuk minu nördimuseks täis tõsiseid alkoholispetse. Seekord ei kostnud pärast õhkutõusmist kaikuvat aplausi, ainult mingi joodik tõi kuuldavale kõneka hüüatuse:

      “Olé!”

      Kolmapäev, 3.6

      Jõudsime hommikul Soome. Raha oli mul sitaks. Reisile minnes oli mul alles vaid mõni tonn, nüüd aga on jälle peaaegu kolmkümmend!

      Olles Hispaanias vitu maitse suhu saanud, otsustasin minna kepijahile. Kas oli põhjuseks mu sügav päevitus või paks rahakott, aga sain üsna kergesti ühe särtsaka tibi enda juurde hiivatud. Jõime mu kaasatoodud napsu ja ma rääkisin oma toredatest Hispaaniaelamustest. Ma ei tea miks ma rääkisin talle ka oma svammikogemusest, aga see muutis ta ilmselgelt innukaks.

      “Kas me ei võiks vähemalt proovida?” palus neidis.

      Olin nii testosterooni mõju all, et otsustasin nõustuda. Tibi tormas hooga koristustarvete kappi ja võttis sealt välja mopi, kühvli, rätte ja muud träni. Ta tuiskas ringi nagu tornaado ja hetk hiljem leidsin end juba tiirase eide all, lapp perses.

      “Miks kõik tahavad mulle lappe ja svamme perse toppida? See peab olema mingi kuradi karmavärk selle kaameli kohtlemise eest,” mõtlesin peaaegu nutt kurgus mind raevukalt keppiva eluka all.

      Neljapäev, 4.6

      Ehmatasin sitaks, kui toibusin tolmuimeja undamise peale mu madratsi kõrval. Olin täiesti kindel et nüüd kavatseb see eit ka tolmuimeja mulle pärakusse toppida. Eit vaatas mind mõistmatult, kui ronisin nagu rott lavatsile pakku.

      “Kuule, ma koristan nats, siis on mõnusam edasi keppida,” teatas nümfomaan alt.

      Teadsin, et ka sellest oli tulemas kummaline päev.

      Naine oli kahtlemata pandava välimusega, aga kuidagi pisut ettearvamatu. Jootsin ta vahvasti täis ja helistasin Kristianile, et ta eide ära viiks. Lõpuks olime kolmekesi: mina, päevitus ja viinad.

      Olin juba magama läinud, kui telefon helises. Kristian helistas murelikult.

      “Kuule, Juha, see tibi, kelle ma su juurest tõin, üritab mulle kogu aeg nõudepesuharja perse toppida. Kuidas ma sellesse suhtuma peaksin?”

      Tõmbasin juhtme seinast välja ja uinusin enda naerupugina saatel. Kuradi koerad, nussige nüüd, kui juba himu peale tuli.

      Reede, 5.6

      Juhtusin aknast õue vaatama ja nägin seal naabri uut ilusat lahtist autot. Ta oli ilmselt saanud kahe teleka ja ühe pliidi abil vormitud Datsuni eest hea hinna. Hüüdsin aknast:

      “Oled ostnud kena suveauto!”

      “Mine perse,” vastas naaber.

      Tõin СКАЧАТЬ