Alasti. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas Gideon lonksu võttis, seda suus loksutas nagu peent veini ja seejärel alla neelas. Tema kõrisõlme liikumine erutas mind, kuid see polnud midagi võrreldes sellega, mida tegi minuga tema puuriv pilk.

      „Pole paha,” mõmises ta. „Kas sinu arvates on õigesti segatud?”

      Ta suudles mind. See oli küll kiire liigutus, kuid ma nägin seda tulemas ega pööranud pead kõrvale. Tema suu oli jahe ja ma tundsin jõhvikatega tembitud alkoholi maitset. Hõrk. Kogu seda kaootilist emotsiooni ja energiat, mis minu sees kobrutas, oli järsku liiga raske tagasi hoida. Surusin sõrmed Gideoni jumalikesse juustesse, haarasin neist kõvasti kinni, hoides teda paigal, kui tema keelt imesin. Gideoni oie oli kõige erootilisem hääl, mida ma olin kunagi kuulnud, see tõmbas lihased mu jalgevahel kõlvatult pingule.

      Šokeeritud sellisest reaktsioonist, kiskusin end lahti ja ahmisin õhku.

      Gideon tuli uuesti ligemale, hõõrus ninaga mu põske ja riivas huultega kõrva. Ka tema hingas liiga kõvasti ja jäätükkide kõlin klaasis valgus läbi mu palavikuliste meelte.

      „Tahan su sisse pääseda, Eva,” sosistas Gideon kähinal. „Ma ihaldan sind nii väga.“

      Mu pilk langes laual olevale joogile, mõtted keerlesid peas ringi – muljete, mälestuste ja segaduse virvarr. „Kuidas sa teadsid?”

      Gideoni keel paitas mu kõrvalesta, mu õlgu läbis värin. Iga mu ihurakk tõmbus tema poole. Gideonile vastu hakkamine kulutas võimatul hulgal energiat, see pigistas mu tühjaks ja väsitas.

      „Teadsin mida?” küsis ta.

      „Seda, mida mulle juua meeldib? Ja seda, mis Cary nimi on?”

      Gideon hingas sügavalt sisse ja tõmbus seejärel eemale. Ta pani joogi lauale tagasi, kehitas end ja tõstis põlve meie vahele diivanile, jäädes näoga minu poole. Ta sirutas käe uuesti seljatoele ja hakkas sõrmeotstega mu õlale ringe joonistama. „Enne käisid sa ühes teises minu klubis. Su krediitkaart tõmmati läbi ja su joogid läksid kirja. Ja Cary Taylori nimi on sinu korteri üürilepingus kirjas.”

      Ruum hakkas ringi käima. Pole võimalik… Minu mobla. Krediitkaart. Kuradima korter. Ma ei suutnud enam hingata. Ema ja Gideoni vahel viibimine muutis klaustrofoobseks.

      „Eva, jeerum – sa oled näost valge nagu kummitus.” Mees surus mulle klaasi pihku. „Joo.”

      See oli jõhvikamaitseline Stoli kokteil. Kulistasin selle alla, jõin klaasi tilgatumaks. Kõhus keeras. „See hoone, kus ma elan, kuulub sulle?” küsisin õhku ahmides.

      „Veider küll, aga kuulub jah.” Gideon istus lauale, näoga minu poole, nii et jäin tema jalgade haardesse. Ta võttis mul klaasi käest ja pani kõrvale, soojendas seejärel mu käsi enda pihkudes.

      „Kas sa oled hull, Gideon?”

      Tema suu tõmbus kriipsuks. „Kas mõtledki niiviisi?”

      „Jah! Mõtlen jah. Ema jälitab mind samamoodi ja ta käib psühhiaatri juures. Kas sina käid?”

      „Praegu veel mitte, aga sa ajad mind piisavalt hulluks, nii et see võimalus võib kõne alla tulla küll.”

      „Kas selline käitumine on sinu jaoks tavaline?” Mu süda tagus. Kuulsin, kuidas veri trumminahkadel kohises. „Kas on?”

      Gideon tõmbas sõrmedega läbi juuste, sättis korda salgud, mille ma suudeldes segamini olin ajanud. „Ma pääsesin ligi infole, mille sa vabatahtlikult mulle kättesaadavaks tegid.”

      „Mitte sulle! Mitte selleks, mille jaoks sa seda kasutasid! See rikub kindlasti isikuandmete kaitse seadust.” Jäin teda vahtima, veel rohkem segaduses. „Miks sa seda tegid?”

      Gideon vaevus isegi pahameelt välja näitama. „Et saaksin sinu kohta rohkem infot, kurat võtaks.”

      „Miks sa minult endalt ei küsi, Gideon? Kas tänapäeval on inimestel seda nii paganama raske teha?”

      „Sinuga on.” Ta haaras laualt joogi ja valas sellest suurema osa kurgust alla. „Ma ei saa sinuga kahekesi olla kauem kui paar minutit korraga.”

      „Sest ainus asi, millest sa rääkida tahad, on küsimus, mida peaksid tegema, et minuga keppida!”

      „Jeerum, Eva,” sisistas Gideon mu kätt pigistades. „Räägi ometi vaiksemalt!”

      Uurisin teda, iga joont tema näol. Kahjuks ei vähendanud detailide kataloogimine vähimalgi määral minu imetlust. Hakkasin juba arvama, et ei saa kunagi üle tema pimestavast välimusest.

      Ja ma polnud ainuke – olin märganud, kuidas teised naised tema lähedusele reageerisid. Pealegi oli Gideon hullupööra rikas, see tegi isegi vanad, kiilad ja õllekõhuga mehed atraktiivseks. Polnud ime, et ta oli harjunud sõrmenipsu tegema ja orgasme skoorima.

      Ta vaatas mind tähelepanelikult. „Miks sa mind niiviisi uurid?”

      „Ma mõtlen.”

      „Millest?” Tema lõug tõmbus krampi. „Ja ma hoiatan sind, kui sa ütled midagi aukudest, varem heakskiitmisest või seemnepursetest, siis ma ei vastuta oma tegude eest.”

      See tõi mulle peaaegu naeratuse huulile. „Tahan paarist asjast aru saada, sest on võimalik, et olen sind alahinnanud.”

      „Ma tahaksin ise samuti mõnest asjast aru saada,” pomises Gideon.

      „Arvan, et ’tahan sind keppida’-lähenemine on sulle alati edu toonud.“

      Gideoni ilme muutus jäiseks. „Ma ei taha seda teemat puudutada, Eva.”

      „Olgu. Sa tahad välja uurida, mida teha, et mind voodisse saada. Kas sa oled täna sellepärast siin klubis? Minu pärast? Ja ära ütle seda, mida arvad mind kuulda tahtvat.”

      Gideoni pilk oli klaar ja ainitine. „Jah, ma olen siin sinu pärast. Ma korraldasin selle.”

      Järsku oli lihtne tänavakaubitseja seljas olevaid riideid selgitada. Meile juhatas teed noormees, kes oli Cross Industries palgalehel. „Kas sa arvasid, et minu siiatulekust piisab, et mind voodisse saada?”

      Mehe huuled tuksatasid. „Alati on lootust, aga ma kartsingi, et on vaja rohkemat kui juhuslik kohtumine jookide taga.”

      „Sul on õigus. Miks seda siis teha? Miks sa ei oodanud esmaspäeva lõunani?”

      „Sest sa oled väljas lantimas. Ma ei saa midagi patarei-peika suhtes ette võtta, aga ma saan sind takistada, et sa ei võtaks baarist mingit sitapead kaasa. Kui tahad keppida, Eva, siis ma olen siin.”

      „Ma ei landi. Ma maandan pingeid pärast stressirohket päeva.”

      „Sa pole ainuke.” Gideon mängis mu hõbedase rippuva kõrvarõngaga. „Nii et sa jood ja tantsid, kui oled pinges? Mina tegelen esmalt selle probleemiga, mis mulle pinget põhjustab.”

      Mehe hääl oli mahedamaks muutunud ja tekitas ärevakstegevat igatsust. „Kas mina olen see? Probleem?”

      „Absoluutselt.” Tema huulte ümber virvendas naeratuse vari.

      Teadsin, et tema jaoks oli see suur väljakutse. Gideon Cross ei oleks nii noores СКАЧАТЬ