Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

Чтение книги онлайн.

      Varsti olid poisid puhtad ja ilusti riides. Nad juhatati ühte suurde tuppa, kus oli ka teisi lapsi. Mattias nägi seal tuttavaid nägusid tänavalt, kuid ta ei teinud neist väljagi. Laual oli palju pildiraamatuid. Mattias võttis ühe neist ning hakkas sirvima, justkui selle vastu huvi tundes. Teda huvitas aga hoopis see ilus elamine. Ta ei olnud veel kunagi näinud nii palju ilusaid asju ja nii puhast kodu. Poisil tekkis korraks tunne, et siia tahaks ta jäädagi.

      Päev möödus kiiresti ja peagi oli õhtu käes. See tähendas, et oli vaja ära minna, ööseks ei saanud nad jääda. Üksteise järel hakkasid lapsed ilusast ja soojast kodust lahkuma.

      Kui nad jalanõusid jalga panid, hõikas tädi Mattiasele ja Martinile: „Oodake, ma saan teile joped anda!” Ja juba ta tuligi, kaks kapuutsiga jopet käes, ning aitas need vaikides poistele selga. „Nüüd on teil soojem. Kodus öelge emale, et ta teie pead puhtaks teeks. Teil on pead täisid täis.” Tädi jäi poisse uuriva pilguga vaatama ja küsis: „Kas teil on ikka kodu, kuhu minna?”

      Mattias lõi pilgu maha, kuid Martin seletas: „Jaa, meil on kodu küll, kuid ema joob koos võõra onuga. Ta on mitu korda lubanud joomise maha jätta, kuid joob ikka edasi.”

      Tädi vaatas poisse mureliku näoga, enne kui lausus: „Minge täna siiski kindlasti koju, seal on ikka soojem kui õues. Ehk on täna selline ilus päev, ja ema on kaine, või ehk on see päev homme. Proovige emaga veel rääkida.”

      Martin tänas kõige eest ja poisid asutasid minekule.

      „Nägemiseni!” hõikas tädi. Poisid vastasid samaga. Uks sulgus nende järel ja poisid seisid trepil, kõrvus helises veel tädi öeldud „Nägemiseni!”.

      Endiselt sadas pehmet laia lund ja tänavalaternad saatsid laiali valguskiiri. Martin astus tänavale, vend tema järel. Mattiasel hakkas endast nii hale, et silmist veeresid üle põskede soolased pisarad suunurkadesse, kust ta need suhu limpsas. Kohutavalt kahju oli ilusast soojast kodust ära tulla. Ja see oli hea, et neil nüüd soojad riided seljas olid, ainult uusi jalanõusid polnud tädil anda olnud.

      Mattias vaatas venna poole. Martin polnud sõnakestki poetanud ja Mattiasele tundus, et vendki nutab. Martin märkas väiksema pilku, pühkis varrukaga nina ja lausus trotslikult: „Mis sa vahid! Ja kuhu me nüüd ööseks läheme?” Mattias mõistis, et ka vend oli nutnud. Ta pakkus: „Lähme siis koju. Äkki on ema kaine. Aga enne astume onnist läbi, ma võtan oma mänguasjad. Ja viime rattad ka koju.” Martin oli nõus. Esimest korda tundis Mattias, et ta sai vennale toeks olla.

      Kui nad ratastega maja ette jõudsid, oli juba päris pime. Nad panid rattad oma trepikotta seina äärde ning et uks polnud lukus, said nad sisse ja jäid esikusse seisma. Mattiasele tuli silme ette see teine kodu, kus nad täna olid olnud. Ta tundis oma kodu vastikut haisu, igal pool vedelesid riidehunnikud, põrandal oli igasugust sodi ja üks sokk hüüdis teist taga. Ta imestas, et kuidas ta küll varem polnud seda kõike märganud.

      Mattias astus Martini järel oma tuppa. Keegi ei tulnud neile rõõmsa näoga vastu, laual polnud ka auravat suppi. Mattias istus koos riietega nurka.

      Tuba oli pime. Aknast paistis hämarat tänavalaternate valgust. Alles nüüd märkas Mattias, et nende toas ei olegi akna ees kardinaid, nagu oli seal tädi juures olnud. Teisest toast kostis jutukõminat. Koridoris kajasid sammud ja tänavalt oli kuulda automüra.

      Poisid jäid mõttesse ning vajusid pärast väsitavat päeva üsna pea sügavasse unne.

      KODUS ON SIISKI PÄRIS HEA

      Mõned päevad olid poisid kodus, sest emal paistis raha olevat. Ta toimetas köögis, pesi ja koristas. Martin ja Mattias püüdsid igati abiks olla. Mattias arvas, et mitte kellelgi ei ole nii head ema kui neil, olgugi et kodus polnud nii ilusaid asju, kui võõras kohas oli olnud.

      Mattiasel oli hea olla: siin olid ema ja vend Martin, kes oli ka kogu aeg heas tujus. Isegi omavahelisi kaklusi ei tekkinud. Nad aina hullasid ja naersid. Ka vanaema ei seganud poisse, vaid istus oma toas, kus ta vaatas telekat ja nõelus sokke. Poisid leidsid pliiatsijupikesi ning joonistasid igasuguseid kujutisi, lõikasid neid välja ja riputasid igale poole. Mattias unistas, et ehk nii jääbki.

      Ent poistel ei jäänud märkamata, et ema muutus iga päevaga üha närvilisemaks. Ta tegi küll kõike, kuid juttu enam ei ajanud ning vastused poiste küsimustele muutusid aina äkilisemaks.

      Ema pani poistele pähe mingit salvi, mis pidi täid tapma. Pärast seda ootas neid soe vannivesi. Kui nad olid solistamise lõpetanud, hakkasid nad köögis tinge välja nokkima. Need olid juuksekarva küljes nii kõvasti kinni. Mattias oli kindel, et kõiki küll kätte ei saa, sest neid oli palju ja näpuotsad olid juba kibedad.

      Kui poiste pead enam-vähem puhtad olid, nokkisid nad ka ema juustest tinge. Martin tüdines varsti ega viitsinud enam. Ta kõndis minema, öeldes: „Ma lähen parem joonistama.” Mattias aga tegi seda tööd meelsasti edasi. Talle meeldis ema pea kallal nokitseda. Talle tundus, et nii ema lähedal ei olnud ta kunagi saanud olla. Kui hea oli siluda ema juukseid ja kui ilusad need olid.

      Mattias küsis: „Kas sul on hea meiega olla?” – „No loomulikult,” oli ema lühike vastus. Mattias aga ei jätnud: „Ütle, ema, kas sa meid ootasid, kui meid kodus polnud?” – „Muidugi ootasin,” kostis närviline lause. Mattias otsis endiselt tinge. Tal oli emale veel palju küsimusi, kuid ta ei teadnud, mida ta küsida võib.

      Endalegi ootamatult tuli tal üle huulte: „Ema, ega sa ei joo enam kunagi end purju?” Selle küsimuse peale kargas ema toolilt üles ja käratas: „Jää juba vait! Miks ma pean sulle seletama, mis ma teen või mida ma ei tee?” Ta tormas teise tuppa. Mattias jäi üksi keset tuba tühja tooli taha seisma. Mööda tema põski jooksid pisarad.

      Mattias istus toolile, kust ema äsja oli tõusnud, ning taipas, et jälle oli ta midagi valesti öelnud. Jälle oli ta ema välja vihastanud. Mattias mõtles, et kui nüüd pisarad otsa saavad, siis ütleb ta emale, et ei küsi temalt enam midagi. Kuid ta ei saanud endast jagu, hääletu nutt ei lõppenud.

      Martin tuli vaatama, mis lahti on. Nähes Mattiast nutmas, leidis ta venna jaoks lohutussõnu: „Ära nuta, tead ju küll, et ema on onu Pauli pärast närviline.”

      Nüüd taipas ka Mattias, et ema tigedus on tingitud sellest, et onu Paul on kuskile kadunud. Ta leidis, et Martinil oli õigus, ning pühkis silmad ja nina varrukasse puhtaks.

      Mattias läks ema juurde. Ema istus kivistunud pilguga teleka ees diivanil ning Mattias ei julgenud talle midagi öelda. Kuid ta tahtis midagi teha, et ema rõõmustada. Ta ronis arglikult diivanile ema kõrvale ja pani oma kaks väikest kätt õrnalt ümber tema kaela. Mõlemad vaikisid. Sel hetkel tundis Mattias, kuidas ema oma pea tema vastu surus. Neil oli hea. Mattias oleks tahtnud, et see hetk jääkski kestma.

      Rahuliku olemise katkestas esikust kostev räme hääl: СКАЧАТЬ