Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

Чтение книги онлайн.

      Mees vaatas korraks hindaval pilgul poisse ning hakkas siis hoopis muust emaga rääkima. Et uus issi ja ema poistest rohkem välja ei teinud, läksid nood kööki uurima, kas külmkapis ka midagi leidub. Kõht andis endast märku, sest see onu toodud vorst seal teises toas lõhnas nii hästi. Kuid Mattias teadis, et seda ei tohi küsida – see vihastaks ema.

      Õnneks oli külmkapis kanamune ja isegi margariinikarp. Martin asus kohe tegutsema ning varsti oli söök valmis.

      Kui poisid olid söömise lõpetanud, kuulsid nad toast valju jutukõminat. Mattias läks ukse vahelt piiluma, ega ema ole uue isaga äkki juba riidu läinud. Õnneks oli asi aga hoopis vastupidi, emal oli väga lõbus, sest onu Paul pistis talle võileivapalukesi suhu. Mattias poetas end vaikselt tuppa põrandale istuma, sest telekast tuli parajasti paugutamise ning autodega tagaajamise film. Ta isegi ei märganud, millal ka Martin end tema kõrvale istuma sättis. Poiste pilgud olid nii telekas kinni, et neil polnud aega jälgida, mis diivanil sünnib.

      Alles siis, kui ema hakkas häälitsema ja kõvasti hingeldama, pööras Mattias pead. Ta nägi, et võõras onu oli ema peal, mõlemad olid ihualasti ja liikusid kuidagi imelikult. Mattias arvas, et onu tahab ema ära lämmatada, ja kargas püsti, et appi minna. Martin haaras Mattiasel käest: „Ära sega, nad seksivad!” Mattias võpatas ning pilku emalt pööramata mõistis, et kui vend juba nii arvas, siis pole tal neid tõepoolest vaja segada. Seda enam, et ka ema paistis rahul olevat. Mattias mõtles, et Martin on ikka tark küll, kui teab nii paljusid asju. Ta puges vennale päris külje alla: seal tundis ta end kõige kindlamini.

      Varsti jäi diivanil vaikseks ja siis kamandas ema: „Aitab teile nüüd küll teleka vahtimisest, kaduge magama!” Poisid tõusid vaikides ja läksid oma tuppa, kus kahekesi ühte voodisse pugesid, vana palitu peale tõmbasid ja oma mõtetega üksi jäid.

      Mattias unistas hamburgerist ja limonaadist. Ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks ta pidi neist loobuma. Kõik oli ju nii lihtne olnud: kerjasid natuke ja kohe said raha. Meenus veel üks lahke tädi, kes oli Mattiase põsele pehmelt pai teinud ja öelnud: „Sa oled ju alles nii väike ja juba tänaval. Sul on vaja kodu ja puhtaid riideid. Võtaksin su endaga kaasa, kuid olen ise haige ega suudaks sind aidata. Oled nii armas.” Mattias meenutas veel kaua tädi märgi silmi ning tema sooja paitust. Ta ohkas sügavalt ja unistas: „Oleks seda ema teinud…”

      Hommikul ärkasid poisid kõva uksele prõmmimise peale. Martin jooksis avama. Mattias pistis oma väikese näo palitu alt välja ja nägi, et see ei olnud keegi muu kui vanaema. „Näe, hulgused ka koju tulnud. Kas kerjamisest taskud raha täis?” tänitas vanaema. Vastust ootamata kiirustas ta ema tuppa, kust hakkas kohe kiiret jutuvada kostma.

      Poisid jäid oma tuppa ootama. Nad lootsid, et ehk juhtub ime ja neid kutsutakse sööma. Oli ju vanaema tulnud kotiga, kus oli kindlasti ka toidukraami. Kuid seda ei juhtunud ja jutukõmin teises toas läks aina valjemaks.

      Äkki prantsatas välisuks lahti ja sisse astus kamp poisse. Mattias tundis ära oma vanemad vennad. „Need on ju Mait ja Mikk!” hüüatas ta rõõmsalt. Tal oli neid nähes väga hea meel, sest nad polnud kaua aega kohtunud. Suured vennad, kes olid Martinist ja Mattiasest poole pikemad ja ka vanemad, ei elanud peaaegu üldse kodus. Nendega oli kaasas veel kolm poissi, keda Mattias polnud varem näinud.

      Suurtel poistel oli kaasas kotitäis süüa ja ka igasuguseid pudeleid. Mattiasel vajus suu imestusest lahti. Mikk asus kohe süüa tegema. Ta lõikas saia lahti ja praadis viinereid. Nagu muuseas avas ta õllepudeli ja rüüpas lonkshaaval.

      „Kas ema on kodus?” päris ta Mattiaselt.

      „On jah, tal on onu Paul. Ja vanaema on ka seal,” kostis Mattias. Mikk muutus rahutuks. „Mis kuradi onu Paul? Kes see veel on? Kas peab õhu puhtaks tegema?” kurjustas ta. Mattias sai aru, et Mikk on vihane, ning püüdis asja leevendada. Ta ütles: „Ei, ei, ära tee õhku puhtaks. Ema tahab, et onu Paul siin on. Nad seksisid ka.”

      MATTIAS TAHAB TEADA, MIS ON SEKS

      „Ei noh, mis sa jamad! Ja sina vaatasid pealt? No nüüd oled siis jupike targemaks saanud,” ütles Mikk. „Kas sa ka tead, mis asi see seks on?”

      „Mis asi see siis on?” Mattias tahtis seda väga teada.

      Mikk mõtles hetke: „Ma arvan, et kui ma räägin, ei saa sa sellest aru. Seda peab tundma. Ega mina ka ei teadnud, kuni üks tüdruk õpetas. Küll õpid sinagi ja saad teada, mis see on.”

      Mattias jäi rahule, sest teda see veel eriti ei huvitanud. Tema pilk jäi hoopis õllepudelile, millest Mikk nii hea näoga jõi.

      Ta ei pidanud vastu ja küsis uurivalt: „Kas see õlu on hea?” – „Loomulikult,” oli vastus lühike. Mattias niheles toolil ja poetas: „Kas mina ei võiks õlut juua?” Mikk muutus tõrjuvaks: „Sina ja õlut? Sa saa enne viieseks, siis ehk võid juba proovida.” Mikk tegi väikese pausi ja jätkas siis: „Mina olin vist ka viiene, kui suitsetama ja õlut jooma hakkasin. Võtsin ema ja isa viinapudelist lonksu. Nüüd olen ma kaksteist ja võin kõike juua.”

      Mattias polnud rahul sellega, mis vend ütles, ning teatas võidukalt: „Aga mina olen ema voodi jala tagant pudelist rüübanud ja ma nuusutan liimi ka. Luba mul kord rüübata!” Mikk vaatas väikest venda lahkemalt. „No olgu, võta siis, aga ainult natuke, muidu jääd veel täis.”

      Mattias pani pudeli suule ning võttis mitu lonksu. Ta avastas, et see polegi nii hea kui limps, ent tegi siiski hea näo pähe ja ütles, et õlu on päris hüva jook.

      Varsti tundis Mattias, et õlu tekitab peaaegu samasuguse tunde nagu liimi nuusutamine. Selline soe surin läbis keha. Kuni vend pliidi juures askeldas, pani Mattias veel pudeli suu peale ning rüüpas mitu korda. Mikk märkas seda ja käratas: „Hull oled või, sa hakkad ju oksele!” ja rabas pudeli ära. Mattiast ajas see väga naerma. Ta läks teiste poiste juurde ning muudkui naeris ja naeris. See oli nii nakkav, et teisedki hakkasid naerma.

      Kui Mattias oli lõpuks rahunenud, märkas ta, et kõigil poistel on õllepudel käes ja kõik rüüpasid. Ka ema vaatas üle ukse sisse, kuid ei öelnud kellelegi midagi. Mattias ei saanud aru, kas ema on purjus või kaine.

      Vahepeal oli Mikk söögitegemise lõpetanud ning tõi poistele praetud viinerid taldrikul lauale. Mattias tundis mõnusalt lõhnava viineri maitset juba suus, sest tema kõht oli väga tühi. Ta sõi mõnuga. Teised jõid õlut, sõid viinereid ja lobisesid mingitest tüdrukutest. Mattias ei viitsinud nende juttu kuulata. See oli tema arvates nii nõme, pealegi ei mõistnud ta sellest midagi.

      Mattiase pilk jäi peatuma Martinil, kes istus õlut rüübates teistest veidi eemal. „Martin, mis sul viga on, miks sa ei söö?” küsis Mattias vennale lähenedes. Martinil jooksid pisarad üle põskede. See muutis Mattiase kaastundlikuks: „Miks sa nutad, kas sul valutab kuskilt?” Martin ei vastanud, vaid keeras ainult pea ära. Ta oli väga purjus.

      Väike Mattias vaid ohkas, heitis põrandale venna juurde pikali ja uinus. Tugev jutukõmin teda ei seganud.

      MATTIASEL JA MARTINIL ON СКАЧАТЬ