Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

Чтение книги онлайн.

      „See on sinu oma. Võta ja hakka koju minema, ma tulen järele,” ütles Martin ja kadus uuesti keldrisse.

      Mattias imetles hetke kolmerattalist – sel oli isegi pasun peal. Ta hakkas ratast käekõrval lükates kodu poole astuma. Kui ta oli kaks tänavavahet kõndinud, jõudis Martin talle teise rattaga järele. Martin hooples: „Noh, ma ütlesin, et saame rattad, ja saimegi. Istu peale ja proovi sõita!” Mattias istus rattale ja tegi oma esimese sõidu, see aga ei läinud sugugi nii hästi, kui ta lootis. „Mis sest,” mõtles ta, „vähemalt on mul nüüd oma ratas.”

      Mattias oli üliõnnelik. Ta jättis ratta trepi ette ja jooksis tuppa. Juba ukselt hüüdis ta võidukalt: „Ema, ema, ma sain jalgratta! Martin tõi mulle!”

      Ema vaatas laisalt poja otsa ja kurjustas: „Mis sa, segane, kisendad, mul on niigi paha olla.” Ta ulatas Mattiasele kägardatud rahatähe ja käskis: „Näh, võta see raha ja mine teise majja tädi Vera juurde! Too üks lapik. Täpselt nii küsigi, ta teab küll, mis see on.”

      Mattias võttis raha vastu, kuid oli solvunud, et ema ei tundnud vähimatki huvi tema ratta vastu. Ta lonkis trepist alla ja hõikas ratta seljas tiirutavale Martinile: „Tule siia, ma räägin sulle midagi! No tule juba!”

      Martin pidurdas just Mattiase ees rattaga nii ägedalt, et pidi peaaegu kukkuma. „Mis on?” päris Martin.

      „Näe, ema andis raha. Mine too sina tädi Vera juurest lapik, mina ei taha minna,” sõnas Mattias vaikselt.

      Martin aga vastas: „Lähme parem ratastega oma onni. Selle raha eest ostame hoopis jäätist.”

      POISID LAHKUVAD JÄLLE KODUNT

      Poisid läksid poodi. Martin oli seal varemgi käinud. Ta teadis, et selle raha eest saab pätsi saia ja rõnga vorsti. Kui nad tagasi rataste juurde jõudsid, võttis Mattias põuest kommipaki, mis tal oli õnnestunud lettide vahel sinna ära peita. Martin ei öelnud selle peale midagi. Ta toppis leiva ja vorsti põue ning nad liikusid edasi.

      Ilmad olid juba jahedad ja Mattiasel hakkasid käed külmetama. Ta tõmbas kampsunivarrukad üle sõrmede ja võttis otsad pihku ning püüdis vennast mitte maha jääda.

      Järsku meenus Mattiasele, et nad olid midagi unustanud. „Martin, kas sa liimi ostsid?” hõikas ta ees sõitvale vennale.

      „Ei ostnud, mul polnud ju nii palju raha,” vastas Martin.

      Mattias mõtles: „Miks ma küll liimi ei võtnud, mis ma rumal, neid komme pidin rabama?” Enam polnud aga midagi teha.

      Onni juurde jõudnud, hiilis Martin onni ukse vahelt arglikult sisse, sest mine tea, äkki on keegi nende elamise endale võtnud. Kuid ei, õhk oli puhas. Poisid tirisid rattad sisse. Istusid juba tuttavatele pakkudele ja asusid toidu kallale. Pärast söömist uuris Mattias oma mänguasju ja tundis rõõmu, et tal neid juba nii palju oli. Nüüd oli ta ka ratta saanud.

      Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid poisid kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval ei kuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud. Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga.

      Poisid ei käinud mitu nädalat kodus. Nad elasid oma elu. Ühel hommikul ärkas Mattias külmavärinate peale. Ta lõdises ega saanud õieti rääkidagi. Onni laudade vahelt piiludes avanes aga ilus pilt: sadas laia pehmet lund. Mattias vaatas vaikides langevaid räitsakaid. Martin ringutas ja hõõrus silmi.

      „Martin, vaata õue, lund sajab!” hüüatas Mattias.

      Nüüd jälgis juba kaks silmapaari läbi hõreda laudseina lumesadu. Ka Martin värises. „Kas sul külm ei ole?” küsis Mattias vaikselt.

      „On, mul on hirmus külm. Me ei saa enam siin magada, peame otsima parema koha.” Mattias istus venna kõrvale ja puges palitu sisse. Niimoodi teineteise vastas olles oli veidi soojem, kuid varbad külmetasid. Mattias vaatas Martini paljaid jalgu tennistes: „Su jalad kindlasti külmetavad?”

      Martin vastas, et ta ei võtnud tenniseid magamise ajaks äragi, sest arvas, et siis püsivad jalad soojad. „Mattias, lähme siit ära. Ma tean ühte kohta, kus saame süüa ja terve päeva soojas toas mängida, õhtuks vaatame, kuhu lähme,” lausus Martin otsustavalt. Külmast kanged poisid lahkusid onnist, tänaval sammu lisades hakkas neil veidi parem. Aga Mattiase püksid olid vastikult märjad ja külmad ning jalad ei tahtnud sõna kuulata. Kõrvadki külmetasid, mis siis ülejäänud kehast rääkida. Nad kõndisid, Martin eespool ja Mattias tema kannul.

      Martin jäi seisma ühe madala maja ees, mille ukse kohal oli mingi silt. „Siia lähmegi, ma olen siin varemgi olnud,” lausus Martin ja võttis Mattiasel käest kinni. Trepist üles astudes tundis Mattias venna käe soojust ja mõtles, et Martin on ikka hea vend küll.

      Martin vajutas kellanupule. Uks avanes ning lävel seisid naeratava näoga onu ja tädi. „Palun, lapsed, astuge edasi, meie päevakodu on teile avatud,” ütles tädi rõõmsalt. „Siin esikus võtame jalanõud ja üleriided ära, siis lähme edasi.”

      Kui Martin oli kampsuni seljast ja tennised jalast võtnud, jäi ta paljajalu ja lühikese särgiga. „Mina küll oma kampsunit maha ei võta, mul on niigi külm,” mõtles Mattias. Kingad võttis ta küll ära, kuid tiris oma suurte aukudega sokkidel tervet kohta varvaste peale, lootuses, et ehk hakkab sellest soojem.

      Varsti hõikas tädi: „Poisid, minge nüüd vannituppa ja peske käed seebiga puhtaks! Sööte sooja suppi ning siis saadan ma teid duši alla, sest te olete väga mustad.” Sõna lausumata läksid poisid vannituppa ja lasid soojal veel kätele joosta. Seep lõhnas nii hästi. Kui nad olid oma käed puhtaks pesnud, kutsus tädi neid kööki. Mattias seisatas viivu uksel. Ta ei olnud elus nii ilusat kööki näinud. See võõras tädi ootas neid. Supp auras laual ja leib oli taldrikul.

      Söömise lõpetanud, ütles Martin: „Aitäh, väga hea oli!” Mattias sai aru, et temagi peab niiviisi ütlema, ja kordas venna sõnu: „Aitäh, väga hea oli!” Tädi kiitis poisse ja lausus: „Olge nüüd head lapsed ja minge peske end puhtaks. Riided pange maha, need on СКАЧАТЬ