Tänavalapsed. Uus algus. Tea Kask

Чтение книги онлайн.

      Martin võttis taskust tulemasina, krapsas oma sigareti põlema ja õpetas: „Pane nüüd ots suhu ja tõmba enda poole, ma annan tuld ka.” Mattias tegigi nii, kuid kohe, kui ta oli enda poole tõmmanud ja Martin tuld läigatanud, hakkas ta kõvasti köhima. Martin koputas talle seljale ja ütles innustavalt: „Pole midagi, esimene kõhv peabki läbi käima, siis tahad veel.” Mattias arvas, et ta ei taha üldse enam edasi tõmmata, kuid Martin ei jätnud: „Proovi veel, tõmba rahulikult, ära väga kõvasti hinga.” Mattias jätkas. Juba mõne tõmbamise järel tundus talle, et kõik nagu hõljub ja liigub. Ta andis ülejäänud suitsu Martinile, kes pani kustutatud koni hoolikalt pakki tagasi.

      Vahepeal oli taevas pilve tõmbunud ja müristas. Nad hakkasid astuma: ikka Martin ees ja Mattias taga. Ilm kiskus kurjakuulutavalt pimedaks, välgusähvatused läksid heledamaks ja müristas kõvasti. Lõpuks hakkas sadama. Poisid ei otsinud varjualust, nad lausa nautisid sadu. Mõlemad käed laiali, ise rõõmsalt hõigates, läksid poisid edasi. Nad said läbimärjaks, kuid see ei rikkunud nende tuju. Nad nautisid vihma; viskusid teele tekkinud lompidesse ning loopisid teineteisele vett. Nii nad möllasid.

      Lõpuks jõudsid nad mingi lagunenud kuuri juurde. Martin avas ukse ja kamandas: „Tule sisse, mis sa vahid! See on minu elamine.” Mattias ei näinud esialgu midagi. Alles siis, kui Martin oli küünla süüdanud, märkas ta, et see oli Keni pesapaigast viletsam urgas. Ta uuris ümbrust ja küsis siis: „Martin, kas sul magamiseks kohta polegi? Ja mis suur tünn see seal nurgas on?”

      „Mina magan siin,” osutas Martin väikesele lauavirnale, mille peale oli sätitud vanu riideid. „Aga see tünn on kihvt, seal saab mõnusaid pilte näha. Ostsin kaks liimituubi, sellest saab kaifi. Ma pärast näitan.” Mattias seisis nõutult: ta ei saanud aru, mis see kaif on ja mis pilte saab koledas tünnis näha, kuid pärima ta ei hakanud. Riided olid vastikult märjad ja keha võdises külmast.

      Martin tõstis toidu kotist välja – kõik oli märjaks saanud. „Mis sellest, sööme ikkagi ära,” lausus ta. Toidu kallal nokitsedes mõtles Mattias, et vorst on küll hea, kuid sai on kuidagi vastik ja vee maitsega. „Noh, kas ei tahagi süüa või?” katkestas tema mõtted Martin. „Kui kõht on tühi, läheb kõik. Aga kui sa just ei taha, anna siis mulle.” Mattiasele sai tõesti ei maitsenud ning ta andis selle Martinile, öeldes: „Söö, sina oled ju minust suurem.”

      MATTIAS HAKKAB LIIMI NUUSUTAMA

      Martin jutustas Mattiasele, kuidas liimituubiga kaifi saadakse. Mattiast huvitas see väga ning ta pakkus välja, et ta võiks kohe proovida. „Okei,” nõustus Martin. Ta võttis kilekoti ja kutsus venna enda järel tünni.

      Poisid ronisid tünni najal olevast redelist üles ja laskusid alla tünni põhja. Seal oli kottpime, ainult üks väike auk säras ühes seinas. Mattias vaatas ringi, kuid ei näinud mingit pilti.

      Martin hakkas õpetama: „Võta nüüd liimituub ja lase see kilekotti tühjaks!” Ise ta juba tegigi nii. Mattiasele andis ta teise tuubi ja kilekoti. Kui väikevend sellega hakkama oli saanud, õpetas Martin edasi: „Nüüd pane see kilekott oma nina juurde, hoia seda käega kinni ja hakka sügavalt hingama. Näed, nii!” Ta näitas, kuidas see käib.

      Mattias tundis kohe pärast sissehingamist, et tal hakkab imelik: tünn nagu liiguks ja ta istuks justkui kiige peal. Rohkem ta ei mäletanud, ainult veel seda, et värvilised tuled sädelesid ning nende keskele ilmus palju rotte, kes kõik tahtsid talle kallale tulla. Mattiasel oli tunne, et rotid hakkavad teda ründama, kui ta neid ei peleta, ning ta hakkas jalgadega trampima. Ühele rotile sai ta ka pihta ja see kukkus surnult maha. Samal hetkel raputas teda Martin: „Mis sa, loll, mulle kallale tulid, rikkusid mu kaifi ära.”

      Mattias justkui ärkas. Ta vaatas enda ümber ega suutnud uskuda: see oli vist mingi unenägu, kuskil polnud surnud rotti, ainult pime tünn. See lugu ajas teda kohutavalt naerma, ta naeris nii nakatavalt, et ka Martin hakkas naeru lagistama.

      Lõpuks pidas Martin targemaks tünnist välja ronida ja magama heita. Mattias aga muretses, et ta ei näinud värvilist pilti. „Olid mingid tuled ja rotid ajasid mind taga,” sõnas ta. „Eks sa siis teinekord näed,” kostis Martin, „mina nägin ämblikke, vahel olen ka hobuseid ja kasse näinud. Aga kui ma tahan neid katsuda, kaob pilt ära.”

      Mattias kuulas jutu ära ja hakkas jälle naerma. Tema meelest oli see kõik nii lõbus. Ta naeris, kuni Martin käratas: „Jää vait, mõni võib meid veel kuulda!” Poisid heitsid lauavirnal olevate riideräbalate peale. Need haisesid. Ka seljariided olid veel märjad. Mattias tõmbas ühe räbala endale peale ja uinus, suutmata enam millelegi mõelda. Une-Mati oli oma töö teinud.

      Poiste päevad ja isegi nädalad möödusid samamoodi kerjates, süües, liimi nuusutades, suitsu tehes ja kuuris elades. Nad olid leidnud endale palju sõpru – nii venelasi kui eestlasi. Martin oskas juba natuke vene keeles rääkida. Mattias alles õppis… Ta lootis selle keele kindlasti selgeks saada.

      Üldse oli Mattias usin õpilane. Ta sai kerjamislause selgeks nii inglise kui ka soome keeles. Suuremad poisid kiitsid teda selle eest. Mattias oli kõige väiksem, kuid teenis kõige rohkem, sest ta oli julge. Suuremad kasutasid teda ära ning ostsid endale tema raha eest toitu. Mattiasele jäid ainult jäänused. Tihtilugu torgati talle kätte liimituub ja kilekott, sest poistele meeldis pealt vaadata, kuidas ta kaifimise ajal lollusi teeb. Kuid Mattias tundis kaifimisest mõnu ning tegi seda hea meelega.

      EMA VÕTAB POISTE СКАЧАТЬ