Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ bussi peale. Ta astus kõnniteelt sõiduteele, et üle tänava minna, heitis siis pilgu jäätiseputkale, taas bussile, taas jäätiseputkale, ja seisatas.

      Tatjana tahtis tõesti jäätist.

      Huulde hammustades laskis ta bussil minna. Pole viga, mõtles ta. Järgmine buss tuleb varsti, ja vahepeal istun peatuses ja söön jäätist.

      Putka juurde astudes küsis ta innukalt: „Jäätis – jah?”

      „Sildil on kirjas „jäätis”, eks ole? Ma istun siin, eks ole? Mida te soovite?” Mees tõstis pilgu ajalehelt ja tema karm ilme leebus. „Mida ma sulle annan, kullake?”

      „Kas teil on …” Tatjana värises kergelt. „Kas teil on brüleejäätist?”

      „Jah.” Mees tegi külmikuukse lahti. „Torbik või tops?”

      „Torbik, palun,” vastas Tatjana ja hüples rõõmust.

      Ta maksis mehele rõõmuga; ta oleks kas või topelt maksnud. Jäätise söömise mõnust rõõmu tundes jooksis Tatjana kontsakingadega üle tänava ja ruttas puude all seisvale pingile, et saaks rahus jäätist süüa ja oodata bussi, mis viib ta kaaviari ostma, sest alanud oli sõda.

      Mitte keegi teine ei oodanud bussi ja Tatjanal oli hea meel, et ta saab rahus maiustada. Ta võttis valge paberi jäätise ümbert ära, viskas pingi kõrvale prügikasti, nuusutas jäätist ja limpsis magusat kreemjat külma karamelli. Tatjana pani õndsalikult silmad kinni, naeratas ja mekutas jäätist, oodates, kuni see keelel sulab.

      Liigagi hea, mõtles Tatjana. Lihtsalt liiga hea.

      Tuul pillutas tema juukseid ning ümarast pallist ringjalt jäätist limpsides hoidis Tatjana neid käega tagasi. Ta tõstis jala üle põlve, pani jälle maha, heitis pea kuklasse, hoidis jäätist kurgus ja ümises laulu, mida laulsid neil päevil kõik: „Kord kohtume Lvovis mu kallim ja mina.”

      Oli imeilus päev. Viie minuti kestel polnud sõda olemas, oli lihtsalt hunnitu pühapäev juunikuises Leningradis.

      Kui Tatjana pilgu jäätiselt tõstis, nägi ta teisel pool teed sõjaväelast, kes teda vaatas.

      Garnisonilinnas nagu Leningrad polnud sõjaväelase nägemine midagi erilist. Sõjaväelased tänavail olid niisama tavalised nagu turukottidega vanad naised, järjekorrad või õllebaarid. Tavaliselt oleks Tatjana mehest mööda vaadanud ja oma teed läinud, kuid sõjaväelane seisis teisel pool teed ja vahtis teda ilmel, mida Tatjana polnud kunagi varem näinud. Ta jättis jäätisesöömise katki.

      Tema tänavapool oli juba varjus, kuid see pool, kus seisis mees, kümbles põhjamaises pärastlõunavalguses. Tatjana vaatas sõjaväelasele veidi aega vastu, ja just sel hetkel, kui ta mehele näkku vaatas, liigahtas miski tema sisimas; liigahtas vaevu märgatavalt, oleks ta tahtnud öelda, kuid see polnud päris nii. Tundus, nagu oleks süda ühtäkki läbi mõlema koja ja vatsakese verd pumpama hakanud, nii et see kopsudesse valgus ja kogu keha üle ujutas. Tatjana pilgutas silmi ja tundis, et hingamine kiireneb. Sõjaväelane sulas kahvatukollase päikese all sillutisega kokku.

      Buss tuli ja varjas mehe Tatjana pilgu eest. Neiu oleks äärepealt karjatanud ning tõusis, kuid ei tahtnud bussi peale minna, vaid üle tänava joosta, et mitte meest silmist kaotada. Bussiuksed tehti lahti, juht silmitses Tatjanat ootusrikkalt. Leebe ja vaikne Tatjana oleks tahtnud lausa karjuda, et sõitku juba ära.

      „Kas te tulete peale, tütarlaps? Ma ei saa igavesti oodata.”

      Peale? „Ei, ei, ei tule.”

      „Mille pagana pärast te siis bussi ootate!” hüüatas juht ja tõmbas bussiuksed kinni.

      Tatjana taganes pingini ning nägi, et sõjaväelane tuleb jooksuga ümber bussi.

      Mees seisatas.

      Tatjana seisatas.

      Bussiuksed tehti jälle lahti. „On teil bussi vaja?” küsis juht.

      Sõjaväelane heitis pilgu Tatjanale, seejärel bussijuhile.

      „Oh, Lenini ja Stalini päralt!” röögatas juht ja tõmbas uksed taas kinni.

      Tatjana jäi pingi ette seisma. Ta taganes, komistas ja istus kähku.

      Õlgu kehitades ja silmi pööritades ütles sõjaväelane sundimatu tooniga: „Ma arvasin, et see on minu buss.”

      „Jah, mina ka,” pomises Tatjana kähedalt.

      „Teie jäätis sulab,” ütles mees abivalmilt.

      Ja sulaski, otse läbi vahvlitorbiku, ja tilkus Tatjana kleidile. „Oi ei,” ütles Tatjana. Ta hakkas jäätist ära pühkima, ent hõõrus selle veelgi rohkem laiali. „Suurepärane,” pomises ta ja märkas, et käsi, millega ta kleiti pühkis, väriseb.

      „Kas te olete kaua oodanud?” küsis sõjaväelane. Tema hääl oli kõlav ja sügav ning selles oli veidi … Tatjana ei teadnud, mida. Ta pole meie kandist, mõtles neiu, pilk maas.

      „Mitte väga kaua,” vastas ta vaikselt ning tõstis hinge kinni hoides pilgu, et meest paremini näha. Tatjana pidi pilku üha kõrgemale tõstma. Mees oli pikka kasvu.

      Mehel oli seljas täismunder. Beež vorm nägi välja nagu parim pühapäevarõivas ning müts oli uhke, emailitud punatäht ees. Kuueõlal olid laiad hallist metallisegusest paelast pagunid. Need nägid toredad välja, kuid Tatjanal polnud aimugi, millist auastet need tähistasid. Kas ta oli reamees? Tal oli püss õlal. Kas reameestel on püss kaasas? Mehel oli rinnas üksainus kullaga kaunistatud hõbemedal.

      Pruunika mütsi all olid tumedad juuksed. Kui Tatjana häbelik pilk tabas mehe silmi, mis olid karamellikarva – varjundi võrra tumedamad kui brüleejäätis, mõtles neiu: noorus ja tumedad juuksed teevad ta kenaks. Kas need olid sõjamehe silmad? Olid need mehe silmad? Need olid rahulikud ja naerused.

      Tatjana ja sõjaväelane vaatasid teineteist veidi aega, kuid see aeg oli liigagi pikk. Võõrad heitsid teineteisele vaid pilgu, enne kui selle ära pöörasid. Tatjanal oli tunne, et ta tahaks suu lahti teha ja mehe nime lausuda. Näost õhetav ja kohmetu, pööras ta pilgu ära.

      „Teie jäätis sulab ikka veel,” kordas sõjaväelane abivalmilt.

      Tatjana punastas ja vastas kiiruga: „Ah, see jäätis. Ma ei tahagi seda enam.” Ta tõusis ja viskas selle otsustavalt prügikasti, soovides, et tal oleks taskurätt, millega määrdunud kleiti pühkida.

      Tatjana ei osanud öelda, kas sõjaväelane on noor nagu tema; ei, ta paistis vanem. Nagu noor mees, kes vaatas teda mehe pilguga. Tatjana punastas jälle ning vahtis kõnniteed oma punaste rihmikute ja mehe mustade sõdurisaabaste vahel.

      Tuli buss. Sõjaväelane pööras Tatjanale selja ja hakkas bussi poole sammuma. Tatjana vaatas teda. Isegi mehe kõnnak oli justkui teisest maailmast; samm oli liiga enesekindel, liiga pikk, ja ometi näis see millegipärast õige, paistis õige ja tundus õige. Tundus, nagu oleksid leidnud raamatu, mille olid enda arvates ära kaotanud. Ah jaa, seal see ongi.

      Hetke pärast pidi bussijuht uksed lahti tegema ja mees bussi peale minema ning Tatjanale hüvastijätuks kergelt lehvitama, nagu ei kohtuks nad enam kunagi. Ära mine! hüüdis Tatjana talle mõttes.

      Bussile lähemale jõudes aeglustas СКАЧАТЬ