Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samuti vodkat. Neid varusid oli tal raskem säilitada, sest iga sünnipäeva, aastapäeva, maipüha aegu tehti vodkapudel lahti, suitsetati tubakat, joodi kohvi, ning suhkrut pandi saia- ja koogitaignasse ja teesse. Deda oli inimene, kes ei suutnud oma perele midagi keelata, ehkki keelas endale. Sestap keeldus ta oma sünnipäeval vodkapudelit lahti tegemast. Vanaema tegi siiski suhkrukoti lahti ja küpsetas mehele mustikakoogi. Ainsad asjad, mis püsisid ja mille varud iga kuu kasvasid, olid lihakonservid, mis kellelegi ei maitsenud ja mida keegi ei söönud.

      Tatjanale antud ülesanne osta kokku kogu ette sattuv riis ja vodka osutus raskemaks, kui ta oli arvanud.

      Suvorovi prospekti poed olid vodkast lagedad. Juustu oli. Kuid juust ei säili. Leiba oli, kuid leib ei säili. Vorst oli otsas, konservid samuti. Jahu ka.

      Kiirel sammul astus Tatjana mööda Suvorovi prospekti edasi, kokku üksteist kvartalit, rohkem kui kilomeetri jagu maad, ning kõigis poodides olid konservid ja pika säilivusajaga toidukraam otsas. Kell oli alles kolm.

      Tatjana möödus kahest hoiukassast. Mõlemad olid kinni. Kiiruga sirgeldatud siltidel seisis: VAREM SULETUD. See üllatas Tatjanat. Miks tuli hoiukassad varem kinni panna? Ega neist ometi raha otsa võinud saada. Need olid ju hoiukassad. Tatjana itsitas endamisi.

      Metanovid, taipas Tatjana, olid liiga kaua oodanud, istunud, Paša asju pakkinud, tülitsenud, üksteisele masendatult otsa vahtinud. Nad oleksid pidanud kohe uksest välja tormama, aga selle asemel saadeti Pašat laagrisse. Ja Tatjana luges Zoštšenkot. Ta oleks pidanud tund aega varem välja tulema. Oleks ta vaid Nevski prospektile läinud, oleks ta praegu koos teistega järjekorras seisnud.

      Kuid ehkki ta kõndis masendatult mööda Suvorovi prospekti, kuna ei leidnud ostmiseks isegi tikutoosi, tundis Tatjana, et soe suveõhk lõhnab kummaliselt saatuse järele, asjade sellise käigu järele, millest ta midagi ei teadnud ja millest ta ka aru ei saanud. Kas see päev jääb mulle alatiseks meelde, mõtles Tatjana sügavalt sisse hingates. Olen seda varemgi öelnud: oi, see päev jääb mulle meelde, kuid olen ometi unustanud päevad, mida ma poleks oma meelest kunagi tohtinud unustada. Ma mäletan, kui nägin elus esimest korda konnakullest. Kes oleks võinud arvata? Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Musta mere soolast vett maitsesin. Mäletan, kuidas esimest korda üksi metsa ära eksisin. Võib-olla esimesed jäävadki meelde. Ma pole kunagi varem päris sõjas olnud, mõtles Tatjana. Võib-olla jääb see mulle meelde.

      Tatjana suundus Tauria pargi poodidesse. Talle meeldis see Nevski prospekti melust kauge linnaosa. Puud olid lopsakad ja kõrged ning inimesi oli vähem. Talle meeldis omaetteoleku tunne.

      Kolme-nelja poodi sisse kiiganud, tahtis Tatjana lihtsalt käega lüüa. Ta kaalus tõsiselt võimalust koju minna ja isale öelda, et ta ei leidnud midagi, ent mõte sellele, kuidas ta isale ütleb, et ei suutnud talle antud lihtsat ülesannet täita, tegi ta murelikuks. Ta astus edasi. Nurgal, kus Suvorovi prospekt Saltõkov-Štšedrini tänavaga kokku saab, oli pood ning pikk järjekord ulatus muidu tühjale tänavale.

      Tatjana läks ja võttis viimase järjekorrasseisja taga kohusetundlikult koha sisse.

      Tatjana muudkui seisis, kandis keharaskust ühelt jalalt teisele, küsis kella, seisis ja seisis. Järjekord liikus meetri jagu. Ohates küsis Tatjana enda ees seisvalt naiselt, mida müüakse. Naine kehitas sõjakalt õlgu ja keeras Tatjanale selja. „Mida, mida?” pobises naine, kott vastu rinda surutud, nagu tahaks Tatjana teda röövida. „Seisa järjekorras nagu kõik teised ja ära esita lolle küsimusi.”

      Tatjana ootas. Järjekord liikus veel meetrikese. Tatjana küsis uuesti, mis kell on.

      „Viimasest korrast, kui sa küsisid, on kümme minutit möödas!” haugatas naine.

      Kuuldes, et pahura naise ees seisev noor naisterahvas lausus sõna „hoiukassad”, kikitas Tatjana kõrvu.

      „Raha pole,” ütles noorem naine vanemale naisele, kes tema kõrval seisis. „Kas te teadsite seda? Hoiukassadest on raha otsas. Ma ei tea, mida nüüd tehakse. Loodetavasti on teil midagi madratsisse peidetud.”

      Vanem naine raputas murelikult pead. „Mul on kakssada rubla, terve elu säästud. See on mul praegu kaasas.”

      „Noh, ostke, ostke. Ostke ükskõik mida. Konservid on eriti …”

      Vanem naine raputas pead. „Mulle ei maitse konservid.”

      „Noh, ostke siis kaaviari. Ma kuulsin, et üks naine ostis Nevskilt Jelissejevi poest kümme kilo kaaviari. Mida ta sellise hulga kaaviariga teeb? Aga see pole minu asi. Mina ostan õli. Ja tikke.”

      „Ostke soola,” ütles vanem naine elutargalt. „Ilma suhkruta teed saab juua, aga ilma soolata putru süüa ei saa.”

      „Mulle ei maitse puder,” ütles noorem naine. „Pole kunagi maitsenud. Seda ma ei söö. See on kört, vaat mis.”

      „Noh, ostke siis kaaviari. Kaaviar ju ometi maitseb teile?”

      „Ei. Võib-olla vorsti,” ütles noorem naine mõtlikult. „Head suitsuvorsti. Kuulge, proletariaat on juba üle kahekümne aasta võimul olnud. Nüüd ma juba tean, mida oodata.”

      Tatjana ees seisev naine turtsatas valjusti. Kaks eespool seisvat naist keerasid ringi.

      „Te ei tea, mida oodata,” ütles naine valjusti. „Käib sõda.” Ta mühatas rõõmutult, ja see kõlas nagu veduri pahin.

      „Kes teilt küsis?”

      „Sõda, seltsimehed! Tulge maa peale – selle tõi teile Hitler. Ostke kaaviari ja võid, ja sööge see täna õhtul ära. Sest – pange tähele – uue aasta alguses ei saa te oma kahesaja rubla eest isegi pätsi leiba mitte.”

      „Olge vait!”

      Tatjana laskis pea norgu. Talle tülitsemine ei meeldinud. Ei kodus ega tänaval – võõrastega.

      Kaks inimest tulid poest, suured paberkotid kaenlas. „Mis seal on?” küsis Tatjana viisakalt.

      „Suitsuvorst,” ütles meesterahvas pahaselt ja ruttas edasi. Tal oli selline ilme, nagu ta kardaks, et Tatjana jookseb talle järele ja lööb ta pikali, et suitsuvorst kätte saada. Tatjana seisis endiselt järjekorras. Talle ei maitsenud vorst.

      Poole tunni pärast läks ta ära.

      Tahtmata isale pettumust valmistada, ruttas Tatjana bussipeatusse. Ta otsustas bussiga number 22 Nevski prospektile Jelissejevi poodi sõita, kuna teadis, et seal müüakse vähemasti kaaviari.

      Kuid siis hakkas ta mõtlema: kaaviar? Me peame selle järgmisel nädalal ära sööma. Kaaviar ei säili kindlasti talveni. Kuid kas see ongi eesmärk? Talveks toitu varuda? Ei või olla, otsustas Tatjana – talv oli liiga kaugel. Punaarmee oli võitmatu; seltsimees Stalin isiklikult oli seda öelnud. Saksa sead on septembriks välja pekstud.

      Kui Tatjana Saltõkov-Štšedrini tänavale keeras, läks tema hobusesaba koos hoidev kumm katki.

      Bussipeatus oli teisel pool tänavat, Tauria pargi poolel. Tavaliselt istus Tatjana siin 136. bussi peale, et täditütar Marinale külla sõita. Täna pidi buss number 22 Tatjana Jelissejevi poodi viima, kuid neiu teadis, et peab kiirustama. Kui naiste juttu uskuda, siis on ka kaaviar varsti otsas.

      Otse ees nägi Tatjana jäätiseputkat.

      Jäätis!

      Ühtäkki oli päev tulvil СКАЧАТЬ