Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tatjana pere elas korteri tagaosas. Tagaosas oli parem elada. Tagumine köök oli suurem ning sealt viis trepp katusele ja alla hoovi; Tatjanale meeldis tagatrepist käia, sest sedakaudu sai hullu Slavini toast möödumata välja hiilida.

      Tagumisel köögil oli eesmisest suurem pliit ja ka vann oli suurem. Tagumist kööki ja vannituba jagas Metanovitega vaid kolm peret: Petrovid, Sarkovid ja hull Slavin, kes ei keetnud kunagi süüa ega pesnud.

      Praegu polnud Slavinit koridoris. Tore.

      Mööda koridori eesukse juurde sammudes möödus Tatjana ühistelefonist. Pjotr Petrov rääkis parajasti sellega ja Tatjana mõtles, kuidas neil on vedanud, et nende telefon töötab. Korteris, kus elas Tatjana täditütar Marina, oli telefon kogu aeg rikkis – juhtmed olid kehvad. Marinaga oli raske ühendust saada, kui just Tatjana talle ei kirjutanud või ise tema juurde ei läinud, ja seda ei teinud ta kuigi tihti, sest Marina elas Neeva taga linna teises otsas.

      Kui Tatjana Pjotrile lähemale jõudis, nägi ta, et mees on väga ärritatud. Ta ootas ilmselgelt ühendust, ja kuna juhe oli nii lühike, et mees ringi kõndida ei saanud, tammus ta kõigest väest paigal. Pjotr sai ühenduse just siis, kui Tatjana kitsas koridoris temast möödus; Tatjana teadis seda, kuna mees karjus torusse. „Ljuba! Oled see sina? Oled see sina, Ljuba?”

      Mehe hüüatus oli nii ootamatu ja kime, et Tatjana hüppas eemale ja põrkas vastu seina. Suunataju tagasi saanud, ruttas ta mehest mööda, aeglustas seejärel sammu ja jäi kuulatama.

      „Ljuba, kas sa kuuled mind? Kuuldavus on halb. Kõik helistavad. Ljuba, tule tagasi Leningradi! Kas sa kuulsid? Sõda algas. Võta kaasa, mis saad, jäta ülejäänu maha ja tule esimese rongiga. Ljuba! Ei, ei, mitte tunni aja pärast ega homme – kohe, saad aru? Tule otsekohe tagasi!” Üürike paus. „Ma ütlen sulle, jäta need asjad! Kas sa kuuled mind, naine?”

      Ringi keerates nägi Tatjana vilksamisi Pjotri jäika selga.

      „Tatjana!” Isa vahtis teda pilguga, mis andis mõista: kui sa otsemaid siia ei tule …

      Kuid Tatjana viivitas, et rohkem kuulda. Isa karjus üle koridori: „Tatjana Georgijevna! Tule appi.” Nagu ema, nii pruukis ka isa tema täisnime ainult siis, kui tahtis, et Tatjana teaks: tal on tõsi taga. Pjotr Petrovile mõeldes kiirustas Tatjana minema ja küsis endalt, miks vend ei või ise välisust lahti teha.

      Volodja Iglenko, kes oli Pašaga ühevanune ja pidi koos temaga Tolmatševosse sõitma, läks koos Metanovitega trepist alla, kandis ise oma kohvrit ja tegi ise endale ukse lahti. Tema pidi kõike ise tegema. „Paša, las ma näitan sulle,” ütles Tatjana vaikselt. „See käib nii. Vajutad lingile ja tõmbad. Uks läheb lahti. Sina astud välja. Uks läheb sinu selja taga kinni. Vaatame, kas saad hakkama.”

      „Tee juba uks lahti, Tatjana,” ütles Paša. „Kas sa ei näe, et mul on kohver käes?”

      Tänaval seisid nad hetke vagusi.

      „Tanja,” ütles isa. „Võta need sada viiskümmend rubla, mis ma sulle andsin, ja mine osta söögikraami. Aga ära viida aega nagu alati. Mine kohe. Kuuled?”

      „Kuulen, isa. Kohe lähen.”

      Paša turtsatas. „Sa poed uuesti voodisse,” sosistas ta kaksikõele.

      Ema ütles: „Tule, hakkame minema.”

      „Jah,” sõnas isa. „Tule, Paša.”

      „Nägemiseni,” ütles Tatjana ja laksas Pašale vastu käsivart.

      Vend mühatas midagi, õnnetu ilme näol, ja sakutas õde juustest. „Ole hea ja pane juuksed hobusesappa, enne kui välja lähed,” ütles ta. „Sa ajad teistele inimestele hirmu nahka.”

      „Ole vait,” ütles Tatjana lustakalt. „Muidu lõikan need üldse maha.”

      „Olgu peale, hakkame nüüd minema,” ütles isa Pašat kaasa tõmmates.

      Tatjana jättis Volodjaga hüvasti, lehvitas emale, heitis Paša tõrksale seljale veel ühe pilgu ja läks trepist üles.

      Deda ja babuška väljusid koos Dašaga. Nad pidid minema panka oma säästusid välja võtma.

      Tatjana jäi üksi.

      Ta tõmbas kergendatult hinge ja vajus voodile.

      Tatjana teadis, et ta sündis perre liiga hilja. Tema ja Paša. Ta oleks pidanud sündima 1917. aastal nagu Daša. Pärast Dašat sündis veel lapsi, aga neid polnud kauaks: kaks venda – üks 1919. ja teine 1923. aastal sündinud – surid tüüfusse. 1922. aastal sündinud õde suri 1923. aastal sarlakitesse. Siis, 1924. aastal, kui Lenin oli suremas ning nepp – see üürike naasmine vaba ettevõtluse juurde – vaakus hinge ja Stalin tahtis laskekomando abiga suurendada oma võimu presiidiumis, sündisid kahekümne viie aastasele väga väsinud Irina Fjodorovnale seitsmeminutise vahega Paša ja Tatjana. Pere tahtis Pašat, poega, aga Tatjana oli rabav üllatus. Kaksikuid polnud kellelgi. Kellel olid kaksikud? Kaksikutest polnud õieti kuuldudki. Ja Tatjanale polnud ruumi. Tema ja Paša pidid kolm esimest eluaastat ühes voodis magama. Hiljem magas Tatjana Daša juures.

      Kuid tõsiasi oli, et Tatjana hõivas väärtuslikku voodiruumi. Daša ei saanud mehele minna, sest Tanja hõivas pinna, kus pidanuks lebama Daša tulevane mees. Daša tuletas seda Tatjanale tihti meelde. Ta ütles: „Sinu pärast suren vanatüdrukuna.” Mille peale Tatjana otsemaid vastu kähvas: „Loodetavasti juhtub see varsti. Siis saan mina mehele minna ja abikaasa kõrval magada.”

      Möödunud kuul kooli lõpetanud Tatjana läks tööle, et ei peaks veel ühte suve jõude Luugas veetma ning aega surnuks lööma lugemise, paadisõidu ja tobedate mängudega, mida ta mängis tolmuse tee ääres elavate lastega. Tatjana oli veetnud kõik oma lapsepõlvesuved pere Luuga-datša’s ja lähedal asuva Ilmeni järve ääres Novgorodis, kus oli tädi, tädimehe ja nende tütre Marina datša.

      Varem oli Tatjana oodanud juunikuus kurke, juulis tomateid ja augustis võib-olla vaarikaid, oodanud seene- ja mustikakorjamist, kalapüüdmist jõel – need kõik olid väikesed rõõmud. Kuid see suvi pidi olema teistsugune.

      Tatjana taipas, et on tüdinud laps olemast. Samas ei osanud ta ka keegi muu olla, niisiis läks ta Leningradi lõunaservas asuvasse Kirovi tehasesse tööle. See oli peaaegu täiskasvanulik tegu. Nüüd käis Tatjana tööl ja luges iga päev ajalehte, vangutas pead Prantsusmaa ja marssal Pétaini, Dunkerquei’i ja Neville Chamberlaini peale. Ta püüdis olla surmtõsine ja noogutas teadja moega Madalmaade ja Kaug-Ida kriisi peale. Need olid Tatjana mööndused täiskasvanuelule: Kirov ja Pravda.

      Talle meeldis töö Kirovis, Leningradi ja võib-olla kogu Nõukogude Liidu suurimas tööstusettevõttes. Tatjana oli kuulnud, et sellessamas tehases teevad töölised tanke. Kuid ta kahtles. Ta polnud ühtegi näinud.

      Tema valmistas lauahõbedat. Tema töö oli noad, kahvlid ja lusikad karpidesse pakkida. Tatjana oli liini eelviimane tööline. Pärast teda kleepis üks tüdruk karbid kinni. Tatjana tundis sellele tüdrukule kaasa: kleepimine oli nii tüütu. Tatjana sai vähemasti kolme eri tüüpi riistadega tegelda.

      Sel suvel on töö Kirovis lõbus, mõtles Tatjana voodis lebades, aga mitte nii lõbus, nagu oleks olnud evakuatsioon.

      Tatjana oleks tahtnud paar tundi lugeda. Ta oli just hakanud lugema Mihhail Zoštšenko julmnaljakaid novelle Nõukogude elu iroonilisest СКАЧАТЬ