Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maa südamesse tungida. Ja Tatjana ei saanud kunagi üksi kodus olla.

      Kui Tatjana oli taibanud, et kiiret evakueerimist ei tule, ei pakkunud sõda talle enam pinget. Kas see oli huvitav? Jah. Kuid Zoštšenko jutt „Banja” – „Saun” – mehest, kes läheb nõukogude sauna, peseb seal ka oma rõivaid ja kaotab riidehoiutšekid, oli kohutavalt naljakas. Kuhu peaks alasti inimene tšekid panema? Tšekid uhuti pesus minema. Alles jäi vaid nöör. Pakun riidehoiutöötajale nööri. Ta ei võta seda. Iga kodanik oskab nöörist juppe lõigata, ütleb ta. Palituid on vähe. Oodake, kuni teised kliendid on ära läinud. Ma annan teile selle palitu, mis üle jääb.

      Kuna keegi ei evakueerunud, luges Tatjana voodis lebades, jalad seina najal, jutu kaks korda läbi ja oli teisel korral juba naerust nõrkemas.

      Käsk oli ometi käsk. Tatjana pidi minema söögikraami ostma.

      Kuid täna oli pühapäev ja Tatjanale ei meeldinud pühapäeviti väljas käia, ilma et ta oleks end üles löönud. Luba küsimata pani Tatjana jalga Daša punased kõrge kontsaga rihmikud, millega ta kakerdas nagu vastsündinud vasikas, kellel on kaks jalga murtud. Daša kõndis nendega paremini; ta oli palju rohkem harjutanud.

      Oma väga heledaid pikki juukseid harjates soovis Tatjana endale pakse tumedaid lokke nagu teistel pereliikmetel. Tema juuksed olid sirged ja plassblondid. Ta sidus need alati hobusesappa või palmitses patsidesse. Täna sidus ta need hobusesappa. Tema sirged heledad juuksed olid seletamatud. Ema ütles tütre kaitseks, et ka tal endal olid lapsena sirged heledad juuksed. Jah, ja vanaema ütles, et mehele minnes kaalus tema kõigest nelikümmend seitse kilo.

      Tatjana pani oma pühapäevakleidi selga, kandis hoolt, et nägu, hambad ja käed oleksid puhtad kui prillikivi, ja läks toauksest välja.

      Sada viiskümmend rubla oli kohutavalt suur summa. Tatjana ei teadnud, kust isa oli selle raha saanud, kuid see ilmus nagu võluväel tema pihku ja polnud tütre asi pärida. Ta pidi tooma – mida isa ütleski? Riisi? Viina? Ta oli juba unustanud.

      Ema oli isale öelnud: „Georg, ära saada teda. Ta ei too midagi.”

      Tatjana oli nõusolevalt noogutanud. „Emal on õigus. Saada Daša, isa.”

      „Ei!” hüüatas isa. „Ma tean, et sa saad hakkama. Mine lihtsalt poodi, võta kott ühes ja too …”

      Mida ta ometi käskis tuua? Kartuleid? Jahu?

      Tatjana möödus Sarkovide toast ja nägi Žanna ja Ženja Sarkovi tugitoolides istumas, teed rüüpamas ja väga rahulikult lugemas, nagu oleks tavaline pühapäev. Küll neil ikka veab, et nii suur tuba on ainult nende päralt, mõtles Tatjana. Hullu Slavinit koridoris ei olnud. Tore.

      Tundus, nagu olnuks teadaanne, mille Molotov kaks tundi tagasi ette luges, olnud vaid kõrvalekalle muidu normaalses päevas. Tatjana peaaegu et kahtles, kas ta oli seltsimees Molotovist õigesti aru saanud, kuni jõudis tänavale, keeras ümber Gretšeski prospekti nurga ja nägi kihavaid inimkobaraid Leningradi tähtsaima kaubandustänava – Nevski prospekti poole ruttamas.

      Tatjana ei mäletanud, millal oli viimati Leningradi tänavatel sellist rahvahulka näinud. Ta keeras kähku ringi ja hakkas astuma teises, Suvorovi prospekti suunas. Ta tahtis rahvasummast ette jõuda. Kui kõik lähevad Nevski prospekti poodidesse, läheb tema vastassuunas, Tauria parki, mille toidupoodides nappis küll kaupa, kuid samas käis seal ka vähe rahvast.

      Mees ja naine läksid mööda, vahtisid Tatjanat ja tema kleiti ning naeratasid. Tatjana lõi pilgu maha, kuid naeratas samuti.

      Tatjanal oli seljas punaste roosidega uhke valge kleit. Selle kleidi oli ta saanud 1938. aastal neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Isa oli selle ostnud turukaubitsejalt Swietokrysti nimelises Poola linnas, kuhu Leningradi Veevärk oli ta komandeeringusse saatnud. Isa käis Swietokrystis, Varssavis ja Lublinis. Kui isa tagasi tuli, oli ta Tatjana silmis lausa maailmarändur. Dašale ja emale toodi Varssavist šokolaadi, aga šokolaad oli ammu söödud – kaks aastat ja kolmsada kuuskümmend kolm päeva tagasi. Kuid Tatjana kandis paksule siledale lumivalgele puuvillale tikitud sügavpunaste roosidega kleiti ikka veel. Need polnud roosinupud, vaid õied. See oli imeilus suvekleit: varrukateta, peenikeste õlapaeltega. See liibus taljele ja laienes kaharaks lendlevaks seelikuosaks, mis lõppes otse põlvede kohal, ning kui Tatjana küllalt kiiresti keerutas, kerkis pöörlev seelikuosa otsekui langevari.

      1941. aasta juunis oli sellel kleidil üksainus häda: see oli Tatjanale väikeseks jäänud. Atlassist ristpaelu kleidi seljaosal, mille Tatjana oli kunagi saanud täiesti kinni tõmmata, tuli pidevalt järele anda.

      Tatjanat pahandas, et keha, milles ta end üha ebamugavamalt tundis, võis lemmikkleidist välja kasvada. Tema keha polnud õide puhkenud nagu Daša oma: puusad ja rinnad, reied ja käsivarred. Sugugi mitte. Tatjana puusad, ehkki ümarad, olid endiselt kitsad, ning jalad ja käsivarred endiselt saledad, aga rinnad olid suuremad, ja selles oligi probleem. Oleksid tema rinnad endiseks jäänud, poleks Tatjana pruukinud paelu viimseni kinni tõmmata ja võinuks näidata kogu maailmale paljast selga abaluudest pihani.

      Tatjanale meeldis see kleit, talle meeldis puuvill vastu ihu ja tikitud roosid sõrmede all, kuid talle ei meeldinud tunne, nagu oleks paisuv keha kopse pitsitavasse kangasse lõksu püütud. Talle meeldis mälestus sellest, kuidas tema neljateistkümneaastane piitspeenike mina selle kleidi esimest korda selga pani ja Nevskile pühapäevast jalutuskäiku tegema läks. Just selle tunde pärast pani ta kleidi uuesti selga sel pühapäeval, päeval, mil Saksamaa oli Nõukogude Liidule kallale tunginud.

      Teisel tasandil, teadlikul hingele kõneleval tasandil meeldis Tatjanale ka kleidile kinnitatud väike silt, millel seisis FABRIQUÉ EN FRANCE.

      Fabriqué en France! Oli meeldiv omada midagi, mis polnud tehtud halvasti Nõukogude Liidus, vaid hästi ja romantiliselt Prantsusmaal; sest kes võisid prantslastest veel romantilisemad olla? Prantslased olid armastuse meistrid. Kõik rahvad olid erinevad. Venelastel polnud võrdset kannatustes, inglastel kinnisuses, ameeriklastel elujanus, itaallastel jumalaarmastuses ja prantslastel armastuse lootuses. Nii et kui juba prantslased Tatjanale kleidi õmblesid, oli see tulvil lubadusi. Prantslased tegid kleidi, nagu tahaksid öelda: pane see selga, chérie, ja selle kleidiga armastatakse ka sind nii, nagu meie oleme armastanud; pane see selga, ja armastus on sinu päralt. Ja seetõttu polnud Tatjana oma punaste roosidega valges kleidis kunagi õnnetu. Kui kleidi oleksid teinud ameeriklased, olnuks ta õnnelik. Kui selle oleksid teinud itaallased, oleks ta hakanud palvetama, kui selle oleksid teinud inglased, oleks ta selja sirgu löönud, aga kuna selle olid teinud prantslased, ei kaotanud ta iial lootust.

      Kuid praegu kõndis Tatjana mööda Suvorovi prospekti, kleit paisuvat teismeliserinda ebamugavalt pitsitamas.

      Õhk oli värske ja soe ning Tatjana võpatas, meenutades, et sel paljutõotaval ilusal päikesepaistelisel päeval oli Hitler Nõukogude Liitu rünnanud. Tatjana raputas pead. Deda polnud Hitlerit kunagi usaldanud ning oli seda algusest peale öelnud. Kui seltsimees Stalin 1939. aastal Hitleriga mittekallaletungipakti sõlmis, ütles deda, et Stalin lõi vanakuradiga mesti. Ja nüüd oli vanakurat Stalini reetnud. Miks see küll nõnda üllatas? Mida me siis temalt ootasime? Kas lootsime, et vanakurat käitub aumehena?

      Tatjana meelest oli deda maailma kõige targem inimene. Pärast seda kui Poola 1939. aastal jalge alla tallati, oli deda rääkinud, et Hitler ründab Nõukogude Liitu. Mõne kuu eest, kevadel, oli vanaisa ühtäkki hakanud konserve koju tassima. Vanaemale nii suur hulk konserve ei meeldinud. Vanaemale ei meeldinud, et osa deda kuupalgast kulus kraamile, mida mees igaks juhuks varus. Vanaema pilkas deda’t. Mida sa ootad – sõda? küsis ta lihakonserve vahtides. Kes seda sööma hakkab? Mina seda sodi küll ei söö, СКАЧАТЬ