Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta vastas, paraku jäi see hiljaks: „Kõigest raadio.” Harry köhatas kurgu puhtaks. „Kui sa tead, millise lennukiga te tulete, siis anna mulle teada, ma tulen teile vastu.”

      „Muidugi annan,” ütles naine üllatunud toonil.

      Mõlemad vaikisid kohmetult.

      „Kuule, ma pean nüüd minema,” ütles Rakel. „Kas räägime õhtul kaheksa paiku uuesti?”

      „Jah. See tähendab ei, mul on siis tegemist.”

      „Ohoo? Ma loodan, et ometi midagi meeldivat?”

      „Noh,” vastas Harry ja hingas sügavalt sisse. „Ma lähen igatahes ühe naisega välja.”

      „Vaata aga vaata. Ja kes on see õnnelik?”

      „Beate Lønn. Rööviosakonna uus ametnik.”

      „Ja mis puhul?”

      „Vestlus Stine Grette abikaasaga, tolle naise, kes tapeti Bogstadveieni röövi ajal, millest ma sulle rääkisin. Ja kontorijuhatajaga.”

      „Olgu sul tore, räägime siis homme. Oleg tahab kõigepealt head ööd soovida.”

      Harry kuulis väikeseid jooksvaid samme ja kedagi innukalt telefonitorusse hingamas.

      Kui nad olid toru ära pannud, jäi Harry koridori istuma ja telefonilaua kohal rippuvasse peeglisse vaatama. Kui tema teooria paika pidas, vaatas ta hetkel otsa ühele andekale politseinikule. Kaks punast silma kummalgi pool jõulist nina, peenike sinistest veresoontest võrk kahvatul sügavate pooridega näol. Kortsud nägid välja kui juhuslikud noasälgud puupalgis. Kuidas see küll juhtus? Peeglis nägi ta seina enda selja taga ja pilti naerusuise pruuni poisi ja tema õega. Harry ei otsinud taga ei kadunud ilu ega noorust. Sest see mõte oli talle just äsja kohale jõudnud. Ta otsis oma näojoontes seda reetlikku, põiklevat, arglikku, mis äsja oli sundinud teda murdma endale antud lubadust: et ta kunagi – iialgi, mitte mingil tingimusel – ei valeta Rakelile. Et kõikidest takistustest – ja neid oli omajagu – ei ole igatahes vale see, millele otsa suhe peaks komistama. Miks ta seda siis ikkagi tegi? See oli tõsi, et tema ja Beate saavad kokku Stine Grette abikaasaga, aga miks ta ei rääkinud, et ta pärast Annaga kohtub? Kunagine armuleek, mis siis sellest? See oli lühike tormiline afäär, millest jäid maha mõned märgid, kuid mitte kestvaid tagajärgi. Nad pidid vaid rääkima, tassi kohvi jooma, jutustama teineteisele kuidas-kõik-läinud-on-lugusid. Ja siis kumbki oma koju minema.

      Harry vajutas automaatvastaja play-nupule, et kuulda ülejäänud teadet. Anna hääl täitis terve koridori: „ …ootan juba meie tänast kohtumist M-is. Kaks asja. Kas sa saaksid Vibes gate lukksepa juurest läbi käia ja tuua ära ühed võtmed, mis ma tellisin? Nad on seitsmeni lahti, ja ma ütlesin, et nad oleksid sinu nime all. Ja kas sa oleksid nii kena ja paneksid jalga need teksapüksid, mis mulle nii väga meeldivad?”

      Sügav, kergelt kähisev naer. Terve tuba oleks justkui samas rütmis vibreerinud. Naine oli täpselt endine, selles polnud kahtlustki.

      5. PEATÜKK

      Nemesis

      Vihm maalis varajases oktoobripimeduses õuelambi valgusvihus triipe, lambi all rippuvalt keraamiliselt tahvlilt luges Harry, et siin elavad Espen, Stine ja Trond Grette. „Siin” tähendas kollast ridamaja Disengrenda linnajaos. Ta vajutas uksekella ja vaatas ringi. Disengrenda moodustasid neli pikka ridamaja keset suurt lagedat välja, mida ümbritsevad paneelmajad viisid Harry mõtted indiaanirünnaku vastu ringkaitse rajanud uuselanikele preerias. Ja võib-olla oligi see nii. Ridaelamud ehitati kuuekümnendatel, arvestades keskklassi pealekasvu, ja vahest taipas tol ajal kahanev Disenveieni ja Travenveieni kortermajades elanud töölistest põliselanikkond juba siis, et keskklassi näol on tegu uute valitsejatega, et just nemad on need, kelle kätte uuel maal võim kunagi läheb.

      „Tundub, et teda pole kodus,” ültes Harry ja vajutas veel kord kellanuppu. „Oled sa kindel, et ta sai aru, et me tuleme täna pärastlõunal?”

      „Ei.”

      „Ei?” Harry pööras ringi ja vaatas vihmavarju all lõdisevale Beate Lønnile otsa. Tal oli seljas seelik ja jalas kõrge kontsaga kingad, ning kui ta Harry Schrøderi eest peale korjas, tundus mehele, et Beate oli end riietanud justkui kohviõhtu tarvis.

      „Grette kinnitas meie kokkulepet kaks korda, kui ma helistasin,” ütles naine. „Aga ta tundus üsna… endast väljas.”

      Harry kummardas üle trepiääre ja vajutas nina vastu köögiakent. Sees oli pime ja ainus, mida ta nägi, oli Nordea logoga valge seinakalender.

      „Sõidame tagasi,” ütles Harry.

      Samal hetkel käis naabri köögiaken pauguga lahti. „Kas te otsite Trondi?”

      Küsimus esitati Bergeni murdes ja nii põriseva r-iga, et see meenutas rongi rööbastelt mahasõitmist. Harry pööras ringi ja talle vaatas vastu pruun ja kortsus naisenägu, mis tundus püüdvat korraga naeratada ja tõsine välja näha.

      „Jah, otsime küll,” lausus Harry.

      „Sugulased?”

      „Politsei.”

      „Või nii,” ütles naine ja kustutas matuseilme näolt. „Ma arvasin, et te tulite teda leinas toetama. Ta on tenniseväljakul, vaesekene.”

      „Tenniseväljakul?”

      Naine näitas näpuga. „Teisel pool heinamaad. Ta on kella neljast alates seal olnud.”

      „Aga väljas on ju pime,” ütles Beate. „Ja vihma sajab.”

      Naine kehitas õlgu. „Ju kurbus ta sinna ajab.” Ta veeretas r-i nii pikalt, et Harryle tuli silme ette pilt lapsepõlvest Oppsalis, kui nad olid papitükid jalgratta rataste külge kinnitanud, nii et need peksid vastu kodaraid.

      „Sa oled ka ida pool üles kasvanud, kui ma õigesti kuulen,” ütles Harry, kui tema ja Beate naise näidatud suunas jalutasid. „Või pakun ma valesti?”

      „Ei,” vastas Beate lühidalt.

      Tenniseväljak oli keset aasa, poolel teel kortermajade ja ridamajade vahel. Nad kuulsid vastu reketikeeli matsatavat märga tennispalli ja märkasid kõrge võrkaia taga keset kiiresti tihenevat sügispimedust üht servivat inimkuju.

      „Hallo!” hüüdis Harry, kui nad olid võrkaia äärde jõudnud, kuid mees ei vastanud. Alles nüüd nägid nad, et ta kandis pintsakut, särki ja lipsu.

      „Trond Grette?”

      Pall maandus mustas porilombis, põrkas sealt edasi, lendas vastu võrkaeda ja saatis neile kaela vihmaduši, mille Beate vihmavarjuga kinni püüdis.

      Beate katsus väravat. „Ta on end siia sisse lukustanud,” sosistas ta.

      „Hole ja Lønn politseist!” karjus Harry. „Meil oli kohtumine kokku lepitud, kas me saaksime… Kurat!” Harry ei olnud märganud palli, enne kui see vastu aeda lendas ja tema näost sõrme kaugusel võrku kinni jäi. Ta pühkis veepritsmed näolt ja vaatas allapoole. Ta nägi välja, nagu oleks ta punakaspruuni poriveega üle pihustatud. Harry keeras automaatselt selja, kui nägi meest järgmist palli õhku viskamas.

      „Trond Grette!” СКАЧАТЬ