Muretu. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Muretu - Jo Nesbø страница 4

Название: Muretu

Автор: Jo Nesbø

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789985332283

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ta on enamasti sündmuskohal üks esimestest ja seda teab ka kogenud pangaröövel. Hea koer suudab jälitada röövlit, kes käib jalgsi mööda linna, kui ta aga üle tänava läheb ja selle koha pealt autod mööda sõidavad, kaotab koer jälje.”

      „Ja siis?” Halvorsen vajutas kohvi filtrikäpas kinni ja pööras lõpuks käppa niiviisi, et kohv jäi pealt sile. Tema väitel eristas just see proffe amatööridest.

      „See tugevdab kahtlust, et tegemist on kogenud pangaröövliga. Ja ainuüksi see fakt võimaldab meil keskenduda märksa väiksemale hulgale inimestele, kui muidu oleksime pidanud. Rööviosakonna boss rääkis mulle, et …”

      „Ivarsson? Ma arvasin, et te pole erilised vestluskaaslased?”

      „Me ei olegi, ta rääkis uurimisrühmale, mille liige ma olen. Siis ta ütleski, et Oslos on tegelikult alla saja röövli. Neist viiskümmend on nii rumalad, pilves või vaimselt äraolevad, et nad saadakse peaaegu iga kord kätte. Pooled neist istuvad kinni, nii et nendega pole meil vaja tegeleda. Nelikümmend on enam-vähem tasemel töömehed, kes pääsevad terve nahaga, kui keegi neid planeerimise poole pealt aitab. Ja siis need kümme proffi, need, kes proovivad kätt rahatranspordi ja sularahakeskuste peal ja kelle tabamiseks on meil omajagu õnne vaja. Nende kümne puhul üritame kogu aeg jälgida, kus nad parasjagu on. Nende alibit kontrollitakse täna.” Harry heitis pilgu Silviole, mis seisis arhiivikapil ja puhises. „Ja peale selle rääkisin ma laupäeval Weberiga krimtehnilisest.”

      „Ma arvasin, et Weber on sellest kuust pensionil.”

      „Keegi oli valesti rehkendanud, ta läheb alles suvel.”

      Halvorsen naeris. „Siis on ta ilmselt veel vihasem kui tavaliselt?”

      „On küll, aga mitte sellepärast,” ütles Harry. „Tema ja ta mehed ei leidnud mitte kui midagi.”

      „Mitte midagi?”

      „Ei ainsamatki sõrmejälge. Ei ainsamatki juuksekarva. Isegi mitte riidekiudu. Ja jalajäljed näitavad loomulikult, et ta kandis tuttuusi kingi.”

      „Nii et nad ei saaks kulumisjälgi tema teiste kingadega võrrelda?”

      „Õi-ge,” ütles Harry, rõhutades mõlemat silpi.

      „Ja röövirelv?” küsis Halvorsen, samal ajal ühte kohvitassidest Harry laua juurde balansseerides. Pilku tõstes avastas ta, et Harry vasak kulm oli tõusnud üles peaaegu turris tuka alla. „Vabandust. Mõrvarelv.”

      „Tänan. Pole leitud.”

      Halvorsen istus oma poolele laua taha ja mekkis veidi kohvi. „Nii et lühidalt öeldes astus üks mees päise päeva ajal rahvast täis panka sisse, võttis kaks miljonit krooni ja tappis ühe naise ning jalutas seejärel minema mööda mitte küll rahvastatud, aga siiski tiheda liiklusega tänavat Norra pealinna südames, vaid mõnisada meetrit politseijaoskonnast. Ja meil, professionaalidena tasustatud ja kuninglikel politseijõududel, meil ei ole mitte kui midagi?”

      Harry noogutas aeglaselt. „Peaaegu. Meil on video.”

      „Mis on sul nüüdseks sekundi pealt peas, kui ma sind õigesti tunnen.”

      „Tjaa. Sekundikümnendiku, pakuksin ma.”

      „Ja ülekuulamisi tead ka enamjaolt peast?”

      „Ainult August Schultzi oma. Ta jutustas palju huvitavat sõjaajast. Vuristas ette terve rea rõivatootjatest konkurentide nimesid, nii-öelda head norrakad, kes olid osalenud sõjaajal tema perekonna vara konfiskeerimises. Ta teadis täpselt, millega nad tänasel päeval tegelevad. Aga see jäi tal märkamata, et kuskil oleks panka röövitud.”

      Ülejäänud kohvi jõid nad vaikides. Vihm krabistas vastu akent.

      „Selline elu sulle meeldib,” ütles Halvorsen korraga. „Istuda terve nädalavahetuse üksinduses ja kummitusi taga ajada.”

      Harry naeratas, kuid ei vastanud.

      „Ma arvasin, et sa oled eraklusega nüüd lõpu teinud, kui sul on perekondlikud kohustused ja puha.”

      Harry vaatas oma nooremale kolleegile hoiatavalt otsa. „Ma ei tea, kas seda võiks just niiviisi nimetada,” lausus ta aegamisi. „Me pole ju isegi elukaaslased.”

      „Ei, aga Rakelil on väike poeg ja see muudab asja, eks ole?”

      „Oleg,” ütles Harry ja veeretas end tooliga arhiivikapi juurde. „Nad sõitsid reedel Moskvasse.”

      „Või nii?”

      „Kohtuasi. Lapse isa tahab vanemaõigusi endale.”

      „Õige jah. Mis tüüp see selline üldse on?”

      „Noh.” Harry kohendas kohvimasina kohal rippuvat pilti, mis oli pisut vildakil. „Ta on üks professor, kellega Rakel seal töötades tuttavaks sai ja hiljem abiellus. Mees on pärit vanast pururikkast perekonnast, kellel on Rakeli sõnul palju poliitilist mõjuvõimu.”

      „Siis tunnevad nad ilmselt ka mõnda kohtunikku?”

      „Kindlasti, aga me usume, et kõik lõppeb hästi. Isa on peast täiesti hull ja seda teavad kõik. Nutikas, viletsate närvidega joodik, tead ju küll seda tüüpi.”

      „Ma arvan küll.”

      Harry vaatas järsku üles ja jõudis veel napilt näha, kuidas Halvorsen laia irve näolt pühkis.

      Terves majas oli üldteada, et Harryl oli alkoholiga probleeme. Alkoholism ei ole küll avaliku teenistuja puhul piisav põhjus, et teda ametist lahti lasta, kuid purjus peaga tööleilmumine annab selleks alust küll. Viimane kord, kui Harry murdus, tegid ülemiste korruste töötajad ettepaneku ta meeskonnast välja arvata, aga vägivallaosakonna juhataja, politseiülem Bjarne Møller võttis nagu alati Harry oma kaitsva tiiva alla ja tõi argumendina välja erilised asjaolud. Asjaolud olid sellised, et espressomasina kohal rippuval pildil olev tüdruk – Ellen Gjelten, Harry partner ja lähedane sõber – oli Akerselva jõe lähedal teerajal pesapallikurikaga surnuks pekstud. Harry oli pärast seda uuesti jalule saanud, ometi tegi üks haav endiselt valu. Eriti just seetõttu, et Harry meelest ei olnud juhtum veel lahendatud. Kui Harry ja Halvorsen leidsid tehnilisi asitõendeid neonats Sverre Olseni vastu, oli vaneminspektor Tom Waaler kärmelt Olseni juures kodus platsis, et mees arreteerida. Olsen oli aga Waaleri vastu tule avanud, too oli seejärel enesekaitseks mehe pihta tulistanud ja ta tapnud. Viimane pärines Waaleri aruandest ning sündmuskohalt leitu ega eriuurimisrühma töö ei viidanud millelegi muule. Teisest küljest jäi täpselt välja selgitamata Olseni mõrvamotiiv, kui välja arvata asjaolud, mis viitasid sellele, et Olsen oli olnud segatud illegaalsesse relvaärisse, mille tagajärjel oli Oslo viimaste aastate jooksul käsirelvadest üle ujutatud, ja et Ellen oli sellele jälile saanud. Kuid Olsen oli vaid jooksupoiss: neile, kes tegelikult asja taga seisid, ei olnud politsei veel jälile saanud.

      Elleni juhtumi kallal töötamise tõttu oli Harry pärast lühikest ülesastumist ülemisel korrusel järelevalveosakonnas taotlenud tagasisuunamist vägivallaosakonda. Nad olid rõõmsad, et Harryst lahti said. Ning Møller oli rõõmus, et ta kuuendale korrusele naasis.

      „Ma lähen viin selle siis üles rööviosakonda Ivarssoni kätte,” torises Harry ja lehvitas käes videokassetti. „Ta tahtis seda vaadata koos ühe uue imelapsega, СКАЧАТЬ