Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sellegipoolest kulus häire vallandamisest üle kolme minuti, enne kui nad kohale jõudsid. Selleks ajaks oli röövlil olnud seega natuke alla kahe minuti, et minema saada.”

      Beate silmitses mõtlikult lina, kus autod ja inimesed mööda tänavat kulgesid, nagu poleks midagi juhtunud.

      „Põgenemine oli sama osavalt planeeritud nagu rööv. Põgenemisauto seisis ilmselt samas nurga taga, nii et panga turvakaamerad seda üles ei võtaks. Tal on vedanud.”

      „Võib-olla,” ütles Harry. „Teiselt poolt ei jäta ta ju muljet mehest, kes loodab hea õnne peale, või mis?”

      Beate kehitas õlgu. „Enamik pangarööve tunduvad läbimõeldud, kui korda lähevad.”

      „Olgu, siin oli võimalus, et politsei on aeglane, üsna suur. Sest just sel ajal reedel olid kõik selle ringkonna patrullid teises kohas hõivatud, nimelt…”

      „… Ameerika suursaatkonna juures!” pahvatas Beate ja lõi vastu otsaesist. „Anonüümkõne, mis teatas autopommist. Mul oli reede vaba, aga ma vaatasin uudiseid. Ja praegusel ajal, kui ollakse niivõrd paanikas, siis on ju loomulik, et kõik olid seal.”

      „Mingit pommi ei leitud.”

      „Loomulikult mitte. See on klassikaline trikk – mõelda välja midagi, mis peab politseid vahetult enne röövi kinni.”

      Nad istusid ja vaatasid video viimast lõiku mõtlikus vaikuses. August Schultz seisis ja ootas ülekäiguraja ees. Roheline mehike läks punaseks ja uuesti roheliseks, ilma et vana mees oleks end liigutanud. Mida ta küll ootas, mõtles Harry. Ebakorrapärasust, eriti pikka rohelist tuld, saja aasta pikkust rohelist tuld? Noh. Küll see varsti tuleb. Kauguses kuulis Harry politseisireene.

      „Miski justkui ei klapi,” ütles Harry.

      Beate Lønn vastas vanakese moodi väsinult ohates: „Alati on midagi, mis ei klapi.”

      Seejärel oli film läbi ja linal möllas lumetorm.

      4. PEATÜKK

      Kaja

      „Lumi?”

      Harry karjus mobiiltelefoni, rutates mööda kõnniteed üles.

      „Just-just,” ütles Rakel kehval Moskva telefoniliinil ja tema sõnu saatis pragisev kaja: „…ust.”

      „Hallo?”

      „Siin on jääkülm …ülm. Nii sees kui väljas …as.”

      „Ja kohtusaalis?”

      „Tublisti alla nulli seal samuti. Kui me siin elasime, ütles isegi tema ema, et ma peaksin Olegi ühes võtma ja siit minema kolima. Nüüd istub ta teistega koos ja saadab mulle selliseid vihkamist täis pilke …ilke.”

      „Kuidas juhtum edeneb?”

      „Kuidas ma seda teadma peaksin?”

      „Noh. Esiteks oled sa jurist ja teiseks oskad sa vene keelt.”

      „Harry. Nagu sada viiskümmend miljonit venelastki, ei saa ma siinsest õigussüsteemist tuhkagi aru, okei? …kei?

      „Okei. Kuidas Oleg asja võtab?”

      Harry kordas küsimust, ilma et oleks vastust saanud, ja hoidis telefoniekraani enda ees, et vaadata, kas ühendus oli katkenud, kuid kõnesekundid jooksid edasi. Ta pani telefoni uuesti kõrva äärde.”

      „Hallo?”

      „Hallo, Harry, ma kuulen sind. …ind. Ma igatsen sind. …ind. Miks sa naerad? …ad?”

      „Sa vastaks nagu iseendale. See tuleb kajast.”

      Harry oli jõudnud välisukse juurde, tõmbas võtme välja ja lukustas end trepikotta.

      „Kas ma kaeblen sinu meelest liialt, Harry?”

      „Muidugi mitte.”

      Harry noogutas tervituseks Alile, kes üritas Soome kelku keldri ukse vahelt sisse pukseerida. „Ma armastan sind. Oled sa seal? Ma armastan sind! Hallo?”

      Harry tõstis nõutult kustunud telefonilt pilgu ja nägi oma pakistanlasest naabri säravat naeratust.

      „Ja-jaa, sind ka, Ali,” pomises ta vaevaliselt uuesti Rakeli numbrit valides.

      „Kordusklahv,” ütles Ali.

      „Ah?”

      „Ei midagi. Kuule, ütle, kui sa oma keldriboksi tahaksid välja üürida. Sa ei kasuta seda ju eriti palju?”

      „Kas mul on keldriboks?”

      Ali pööritas silmi. „Kui kaua sa siin juba elanud oled, Harry?”

      „Ma ju ütlesin, et ma armastan sind.”

      Ali vaatas küsivalt Harryle otsa, kes viipas tõrjuvalt käega ja andis märku, et on uuesti ühendust saanud. Ta sörkis trepist üles, hoides võtit nagu nõiavitsa enda ees.

      „Nii, nüüd saame rääkida,” ütles Harry, kui oli sisse astunud oma spartalikult varustatud, aga korras kahetoalisse korterisse, mille oli ostnud vähese raha eest kaheksakümnendate lõpus, kui kinnisvaraturg oli parajas mõõnas. Harry oli vahetevahel mõelnud, et oli kogu oma vedamise selle ostuga ära raisanud.

      „Ma soovin, et sa oleksid siin koos meiega, Harry. Oleg igatseb su järele samuti.”

      „Kas ta ütles nii?”

      „Tal pole vaja öeldagi. Selles suhtes olete te ühesugused.”

      „Kuule, ma ütlesin just, et ma armastan sind. Kolm korda. Naabri kuuldes. Kas sa tead, mis see ka maksab?”

      Rakel naeris. Harry armastas seda naeru, ta oli seda armastanud sellest ajast peale, kui esimest korda kuulis. Ja oli vaistlikult aimanud, et ta võib teha ükskõik mida, et seda sagedamini kuulda. Kõige meelsamini iga päev.

      Ta lükkas kingad jalast ja naeratas, kui nägi telefoni automaatvastajal vilkuvat tulukest, mis andis märku sõnumist. Harry ei pidanud olema just selgeltnägija teadmaks, et see oli Rakel, kes oli helistanud varem samal päeval. Keegi teine ei helistanud Harry Holele koju.

      „Kuidas sa tead, et sa mind armastad?” kudrutas Rakel. Kaja oli kadunud.

      „Ma tunnen, kuidas kõik läheb soojaks… kuidas seda nimetadagi?”

      „Südames?”

      „Ei, kuskil natuke südamest all- ja tagapool. Neerud? Maks? Põrn? Jah, see see ongi. Mu põrn läheb soojaks.”

      Harry polnud kindel, kas ta kuulis liini teises otsas nuttu või naeru. Ta vajutas automaatvastajal play-nuppu.

      „Ma loodan, et oleme kahe nädala pärast kodus,” ütles Rakel mobiiltelefonis, enne kui automaatvastaja tema öeldu summutas:

      „Tere, siin uuesti mina…”

      Harry tundis südant sees hüppamas СКАЧАТЬ