Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajutades. „Tuleb vaid aruandeid lugeda.”

      „Mm,” ütles Harry ja silmitses naist külje pealt. Seejärel sättis ta end toolil paremini istuma. „Vaatame siis, kas see tegelane ka mõne sõrmekarva maha jättis.”

      Kassetimängija nagises vaikselt ja Beate kustutas tuled. Järgnenud silmapilgul, kui filmilinalt helendas neile veel vastu sinine pausikaader, hakkas Harry peas jooksma üks teine film. See oli lühike, kestis vaid paar sekundit, üks stseen, mis ujus Waterfronti, ühe Aker Bryggel asuva ammu kinni pandud klubi välklambivalguses. Harry ei teadnud siis veel tema nime – naeratavate pruunide silmadega naise nime, kes püüdis talle midagi üle muusika hüüda. Seal mängiti cowpunk’i. Green on Red. Jason and The Scorchers. Ta valas Jim Beami koola sisse ega hoolinud, mis naise nimi on. Kuid järgmisel õhtul oli see talle teada, kui nad voodil, mille üht otsa ilustas peata hobune, kõik köied vallandasid ja oma esikreisile asusid. Harry tundis kõhus eileõhtust soojust, kui ta naise häält telefonis oli kuulnud.

      Siis film vahetus.

      Vana mees oli asunud vaevalisele teele üle põranda leti poole, filmituna igal viiendal sekundil uuest kaameranurgast.

      „Thorkildsen TV2-st,” ütles Beate Lønn.

      „Ei, August Schultz,” ütles Harry.

      „Ma mõtlen töötlust,” lausus tüdruk. „See näeb välja nagu TV2 Thorkildseni kätetöö. Siit-sealt on mõned kümnendikud puudu…”

      „Puudu? Kuidas sa…”

      „Erinevad asjad. Jälgi tausta. Punane Mazda väljas tänaval oli pildi keskel kahes kaameras, kui pilt vahetus. Üks asi ei saa olla kahes kohas korraga.”

      „Tahad sa öelda, et keegi on linti näppinud?”

      „Ei-ei. Kõik, mis kuus kaamerat saalis ja üks väljas filmisid, jäädvustus ühele lindile. Originaallindil vahetub pilt välkkiirelt, nii et me näeme vaid värelust. Seepärast tuleb videot töödelda nii, et meieni jõuaksid pikemad seostatud lõigud. Tuleb ette, et kui meil endal ressurssi pole, siis kasutame telejaamade abi. Sellised teleinimesed nagu Thorkildsen petavad natuke ajakoodiga, et film näeks parem välja, mitte nii hakitud. Ma oletan, et ametineuroos.”

      „Ametineuroos,” kordas Harry. Talle torkas pähe, et see sõna tundus nii noore tüdruku jaoks veidralt vanamoodne. Või ei olnudki tüdruk nii noor, nagu Harry arvas? Temaga oli midagi juhtunud, kui tuli ära kustus, silueti liigutused olid pingevabamad, hääl kindlam.

      Pangaröövel sisenes saali ja hüüdis oma ingliskeelsed sõnad. Hääl kostis kauge ja summutatuna, nagu oleks see teki sisse mähitud.

      „Mis sa sellest arvad?” küsis Harry.

      „Norrakas. Ta räägib inglise keeles, et me ei tunneks ära murret, aktsenti ega tüüpilisi sõnu, mida võiksime varasemate röövidega seostada. Tal on libedast materjalist riided, millest ei pudene kiude, mida võiksime leida põgenemisautodest, peidukorteritest või tema juurest kodust.”

      „Mm. Veel midagi?”

      „Kõik riiete avaused on teibiga üle tõmmatud, et ühtegi DNAjälge maha ei jääks. Nagu juuksed ja higi. Näed, kuidas püksisääred on teibitud saabaste külge ja varrukad kinnaste külge. Ma oletan, et tal on kleeplint ümber terve pea ja kulmud vahaga kaetud.”

      „Seega professionaal?”

      Naine kehitas õlgu. „Kaheksakümmend protsenti pangaröövidest on planeeritud vähem kui nädala jagu ette ja teostajateks on isikud, kes on alkoholi või narkootikumide mõju all. See rööv on ettevalmistatud ja röövel tundub puhas.”

      „Kuidas sa seda näed?”

      „Oleks meil ideaalne valgustus ja paremad kaamerad, võiksime pilti suurendada ja jälgida tema pupille. Praegusel juhul meil seda aga pole, nii et ma vaatan tema kehakeelt. Rahulikud, kaalutletud liigutused, kas näed? Kui ta ka midagi võtnud on, pole see ei speed ega muu amfetamiinisarnane. Vahest Rohypnol. See on lemmikaine.”

      „Mispärast?”

      „Pangarööv on ekstreemne elamus. Selleks pole vaja speed’i, pigem vastupidi. Eelmisel aastal tuli üks automaatrelvaga tüüp Solli platsi DnB panka, hekseldas lae ja seinad ja jooksis ilma rahata välja. Kohtunikule ütles ta, et oli võtnud nii palju amfetamiini, et pidi selle endast lihtsalt välja saama. Mulle meeldivad Rohypnoli peal röövijad rohkem, kui nii võib öelda.”

      Harry noogutas filmilina poole: „Vaata Stine Grette õlga esimese leti taga, nüüd vajutab ta alarmile. Ja ülesvõtte heli muutub korraga palju paremaks. Mispärast?”

      „Häire on videomasinaga ühenduses ja kui see vallandatakse, hakkab film mitu korda kiiremini jooksma. See annabki parema pildi ja parema heli. Piisavalt hea, et analüüsida röövli häält. Ja sellisel juhul ei ole röövijal inglise keele rääkimisest mingit kasu.”

      „On see tõesti nii eksimatu, kui räägitakse?”

      „Heli meie lintidel on kui sõrmejälg. Kui saame anda oma hääleanalüüsijale Trondheimi tehnikaülikoolis kümme salvestatud sõna, suudab ta kaks häält üheksakümne viie protsendise tõenäosusega õigesti kokku sobitada.”

      „Mm. Aga mitte selle helikvaliteediga, mis on enne häire vallapäästmist?”

      „Sel juhul on asi ebakindlam.”

      „Sellepärast ta siis hüüabki kõigepealt inglise keeles ja pärastpoole, kui oletab, et alarm on vallandatud, paneb Stine Grette enda eest rääkima.”

      „Just nii.”

      Nad uurisid vaikuses musta riietatud röövlit, kes viskas jalad üle leti, surus relvasuu vastu Stine Grette pead ja sosistas talle midagi kõrva sisse.

      „Mis sa naise reaktsioonist arvad?” küsis Harry.

      „Mida sa silmas pead?”

      „Näoilme. Ta tundub üsna rahulik, kas sa ei arva?”

      „Ma ei arva mitte kui midagi. Näoilmetest võib üldjuhul üsna vähe välja lugeda. Ma pakun, et ta pulss on ligi 180.”

      Nad vaatasid Helge Klementseni, kes rabeles abitult rahaautomaadi ees põrandal.

      „Ma loodan, et seda meest jälgitakse hoolega,” ütles Beate vaikselt ja raputas pead. „Ma olen näinud inimesi pärast selliseid rööve vaimselt invaliidistumas.”

      Harry ei öelnud midagi, kuid oletas, et tüdruk on seda väidet ilmselt mõnelt vanemalt kolleegilt kuulnud.

      Röövel pööras ümber ja näitas neile kuut sõrme.

      „Huvitav,” pomises Beate ja kirjutas midagi märkmikusse, ilma et oleks filmilinalt pilku pööranud. Harry jälgis silmanurgast noort naispolitseinikku ja nägi, kuidas too lasu kärgatades toolil hüppas. Kui röövel linal üle leti hüppas, koti kaasa haaras ja uksest välja jooksis, vajus Beate pisike suu lahti ja pastakas käest maha.

      „Seda viimast lõiku pole Internetti välja pandud ega ühelegi telejaamale antud,” ütles Harry. „Vaata, nüüd on ta panga ees kaameras.”

      Nad nägid röövlit kiirel kõnnil rohelise tule all Bogstadveienit СКАЧАТЬ