Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pani käeselja vastu põske ja naeratas poisile. Tema naeratuses oli midagi eemalviibivat. Selles oli sama palju soojust kui tolmus. „Ega sa mulle vist Magnuselt teateid toonud.”

      Alec ei vastanud.

      „Muidugi mitte,” sõnas Camille. „Rumal minust. Just nagu teaks ta üldse, kus sa viibid.”

      „Kuidas te teadsite, et see olen mina?” küsis poiss. „Trepil.”

      „Sa oled Lightwood,” vastas naine. „Teie perekond ei anna iial alla. Teadsin, et see, mida tol õhtul ütlesin, jääb sind piinama. Tänane kirjake oli lihtsalt väike mäluvärskendus.”

      „Mulle ei ole vaja mingit meeldetuletust, mäletan väga hästi, mida te mulle lubasite. Või valetasite ehk?”

      „Tol õhtul oleksin lubanud mida tahes, et ainult vabaks saada,” lausus vampiiritar. „Aga ma ei valetanud.” Ta kummardus noormehe poole, silmad ühtaegu säravad ja hämarad. „Sa oled nefilim, kuulud Klaavi ja nõukogusse. Minu tabamise eest on varjuküttide tapmise tõttu välja pandud vaevatasu. Aga ma juba tean, et sa ei tulnud siia selleks, et toimetada mind nende kätte. Sa ihkad vastuseid.”

      „Tahan teada, kus asub Jace,” ütles Alec.

      „Sa tahad vastust,” sõnas naine. „Aga võid ju ometi arvata, et mul ei ole sellele vastust. Ma ei tea. Vastasel korral ütleksin sulle. Tean ainult, et Lilithi poeg võttis ta endaga kaasa ning Lilithile ei võlgne ma mingit ustavust. Ta on läinud. Tean sedagi, et mind on patrullidega otsitud, et uurida välja kõik, mida mul selle kohta öelda on. Võin sulle nüüd öelda: ma ei tea midagi. Ütleksin sulle, kus su sõber asub, kui teaksin. Mul ei ole mingit soovi nefilime veel rohkem enda vastu üles keerata.” Camille tõmbas käega läbi paksude heledate juuste. „Aga mitte see pole põhjus, miks sa täna siin viibid. Tunnista seda, Alexander.”

      Aleci hingetõmbed sagenesid. Ta oli mõelnud sellele hetkele, kui lamas öösel und saamata Magnuse kõrval, kuulates sortsi hingamist ning omaenda hingetõmbeid – loendades neid. Veel üks hingetõmme lähemale vananemisele ja surmale. Iga uus öö tõukamas teda järjest enam vääramatu lõpu poole.

      „Ütlesite, et teate moodust, kuidas muuta mind surematuks,” ütles Alec. „Ütlesite end võivat teha nii, et Magnus ja mina saame alatiseks kokku jääda.”

      „Seda ma ütlesin, eks ju? Kas pole huvitav?”

      „Tahan, et räägiksite sellest mulle kohe.”

      „Teen seda,” vastas vampiiritar ning pani raamatu käest. „Aga sellel on hind.”

      „Ei mingit hinda,” ütles Alec. „Ma vabastasin teid. Nüüd ütlete, mida ma tahan teada. Või muidu annan teid üle Klaavile. Nemad aheldavad teid Instituudi katusele ootama päikesetõusu.”

      Camille’i pilk muutus kalgiks ja tühjaks. „Mulle ei meeldi ähvardused.”

      „Siis andke, mida ma tahan.”

      Camille tõusis ning libistas käed üle jaki rinnaesise, siludes kortse. „Eks tule ja võta, varjukütt.”

      Alec tundis, nagu oleks kogu viimaste nädalate frustratsioon, hirm ja meeleheide temas ühekorraga vallandunud. Ta hüppas Camille’i poole just samal hetkel, kui vampiiritar sööstis, kihvad esile tungimas, tema poole.

      Alec jõudis hädavaevu haarata vöölt seeravinoa ning juba oligi naine tal kallal. Noormees oli varemgi vampiiridega võidelnud, nood olid hämmastavalt kiired ja tugevad. Tundus, nagu oleks ta jäänud ette tornaadole. Alec viskus külitsi põrandale, vibutas end siis uuesti jalule ning tõukas vampiiritari poole mahakukkunud redeli; see tõkestas naisel tee – ainult viivuks, aga sellest piisas poisile, et tõsta terariist ja sosistada: „Nuriel.”

      Seeravinuga lõi tähena loitma; Camille kõhkles viivu, ent tungis siis uuesti peale. Ta ründas, rebestades oma pikkade küüntega poisi põse ja õla. Veri oli soe ja märg. Alec pöördus ning virutas noaga, aga vampiiritar hüppas üles ja sööstis tema käeulatusest välja, naerdes ja õrritades teda.

      Noormees jooksis alla platvormile viiva trepi poole. Naine tormas talle järele; Alec põikas kõrvale, pöördus, tõukas ennast seinast õhku ja hüppas Camille’i poole just samal hetkel, kui too sukeldus teda haarama. Nad põrkasid õhus kokku, vampiiritar jagas kriisates hoope, aga poiss ei lasknud tal käsivarrest lahti isegi siis, kui nad koos põrandale prantsatasid, nii et Alecil hing rindu kinni jäi. Võitluse tulemuse pidi otsustama see, kas ta suudab naist maas kinni hoida, ning Alec tänas mõttes Jace’i, kes oli sundinud teda treeninguruumis ikka ja jälle saltosid harjutama, nii et lõpuks suutis ta ennast peaaegu igasuguselt pinnalt vähemalt hetkeks või paariks õhku vibutada.

      Kui nad maas edasi veeresid, jagas Alec seeravinoaga hoope, aga naine tõrjus tema löögid mänglevalt, liikudes nii kiiresti, et noormehe silm eristas ainult udukogu. Camille kasutas relvana kõrgeid kontsi, andes nende teravikega Alecile jalgadesse valusaid vopse. Poiss krimpsutas nägu ja vandus; vampiiritar vastas aukartustäratavalt räpase sõnavalinguga, mis puudutas Aleci ja Magnuse armuelu, tema enda ja Magnuse armuelu, ning sellele ei oleks ehk nii pea lõppu tulnud, kui nad poleks jõudnud toa keskele, kus ülalt katuseaknast langes põrandale päikesekiirte vihk. Haaranud Camille’il randmest kinni, vajutas Alec naise käe alla valguslaiku.

      Vampiiritar karjatas ja tema nahale ilmusid suured valged villid. Alec tundis naise kobrutavast käest kiirgavat kuumust. Põiminud sõrmed Camille’i omadega vaheliti, rapsas noormees tema käe uuesti üles varju.

      Vampiiritar paljastas kihvad ja tahtis teda hammustada. Alec virutas naisele küünarnukiga vastu suud, lõhestades tema huule. Camille’i suunurgast hakkas nõrguma erepunast sillerdavat verd, eredamat kui inimveri.

      „Said nüüd isu täis?” kähistas Alec. „Või tahad veel?” Ta hakkas suruma naise kätt uuesti valguslaigu poole. Käsi oli hakanud juba paranema, punetav ja kobrutav nahk tõmbus roosakaks.

      „Ei!” Camille ahmis õhku, köhis ning hakkas kramplikult vappudes kogu kehast värisema. Kulus hetk, enne kui Alec taipas, et naine naerab – naerab talle näkku, suu verine. „See puhus mulle elu sisse, väike nefilim. Korralik kähmlus – peaksin sind selle eest tänama.”

      „Tänutäheks vasta mu küsimusele,” vastas Alec lõõtsutades. „Või muidu põletan su tuhaks. Mul on mängudest kõrini.”

      Vampiiritari huuled tõmbusid naerule. Tema haavad olid juba paranenud, aga nägu oli ikka veel verine. „Sind surematuks muuta pole võimalik. Selleks tuleks kasutada musta maagiat või muuta sind vampiiriks, aga mõlemad moodused oled sa välistanud.”

      „Aga sa ütlesid… ütlesid, et on veel üks võimalus, kuidas me saame koos olla…”

      „Oo, on küll.” Camille’i silmis tantsiskles lõbus säde. „Ennast surematuks muuta sul ehk ei õnnestugi, väike nefilim – igatahes endale vastuvõetavate meetoditega küll mitte. Aga sa võid võtta Magnuselt tema surematuse.”

      Clary istus Luke’i pool oma magamistoas, sulepea käes, paberileht lauale laotatud. Päike oli loojunud ja laualamp põles, heites valgust ruunile, mida ta oli hakanud joonistama.

      See kujund oli kerkinud pikkamööda tema silme ette allmaarongis, kui ta tühja pilguga aknast välja vaatas. Niisugust ruuni polnud varem olemas olnud ning tüdruk oli tormanud metroojaamast koju, kuni see tal värskelt meeles oli, põigelnud ema küsimustest kõrvale, СКАЧАТЬ