Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karussellilt. Ta oli Luke’i pool oma magamistoas, madrats tema all oli tuttav; tuttavad olid ka mõranenud peegliga riidekapp, East Riverile avanevad kitsad aknad ning turtsuv ja kahisev radiaator. Akendest immitses sisse ihmjat valgust ja kapi kohal olev suitsuandur heitis nõrka punakat kuma. Clary lebas külili, peal kuhi tekke, selg mõnusalt soe. Tema küljel lebas kellegi käsi. Korraks, ärkveloleku ja une vahele jäävas hämaras olekus jõudis ta mõelda, kas Simon oli pugenud aknast sisse, kui tema magas, ja pugenud tema kõrvale – nõnda nagu nad olid maganud ühes voodis, kui olid alles lapsed.

      Aga Simonil ei olnud ihusoojust.

      Tüdrukul hakkas süda rinnus puperdama. Ikka veel poolunes, pööras ta end tekkide all ümber. Tema kõrval oli Jace; poiss lebas külili ja vaatas teda käsipõsakil. Ähmases kuuvalguses olid tema juuksed otsekui halo ning silmad hiilgasid kuldselt nagu kassil. Ta oli riides, kandis ikka sedasama valget lühikeste varrukatega T-särki, millega Clary oli teda päeval näinud, ning mööda tema paljaid käsivarsi roomasid väänkasvudena ruunid.

      Tüdruk ahmis jahmunult õhku. Jace, tema Jace ei olnud teda eales niiviisi vaadanud. Poiss oli silmitsenud teda ihaldavalt, aga mitte kunagi niisuguse laisa, kiskjaliku, õgiva pilguga, mis sundis südant lööke vahele jätma.

      Clary avas suu, teadmata isegi, kas selleks, et lausuda poisi nime või karjuda, aga talle ei antud kummakski võimalust: Jace’i liigutus oli nii kiire, et tüdruk ei näinudki seda. Ühel hetkel lamas noormees tema kõrval, järgmisel hetkel oli ta Clary peal, käsi tema suul. Ta istus kaksiti tüdruku puusadel, sale lihaseline keha tema vastu surutud.

      „Ma ei tee sulle midagi,” ütles Jace. „Ma ei teeks sulle iial halba. Aga ma ei taha, et hakkaksid karjuma. Pean sinuga rääkima.”

      Clary vaatas poisile vihaselt otsa.

      Tema üllatuseks hakkas too naerma. Jace’i naer, tuttav, sosinaks madaldatud. „Ma oskan su näoilmeid lugeda, Clary Fray. Niipea kui võtan sul käe suult, hakkad karjuma või kasutad treeninguil õpitut, et murda mul randmed. Kuule, luba, et ei tee seda. Vannu Ingli nimel.”

      Sedapuhku pööritas Clary silmi.

      „Olgu peale, sul on õigus,” lausus noormees. „Kuidas peaksid sa saama vanduda, kui hoian sul kätt suul. Võtan selle ära. Ning kui peaksid karjuma, siis…” Jace kallutas pead, nii et kahvatukuldsed juuksed silmile langesid. „Siis kaon.”

      Ta võttis käe ära. Clary ei liigutanud end, vaid jäi raskelt hingates lamama, tundes endal ikka veel poisi keha raskust. Tüdruk teadis, et Jace on temast kiirem; ta poleks saanud teha ühtki liigutust, ilma et noormees oleks temast ette jõudnud, aga esialgu näis, justkui võtaks too nende vahel toimuvat nagu mängu, midagi lõbusat. Poiss kummardus talle lähemale ning Clary sai aru, et tema särk on nihkunud üles, nii et ta tunneb oma paljal ihul Jace’i lameda kõva kõhu lihaseid. Ta hakkas õhetama.

      Ehkki tüdruku nägu kuumas, oli tal tunne, nagu liiguksid tal soontes jäised nõelad. „Mida sa siin teed?”

      Jace tõmbus pisut tagasi, näol pettunud ilme. „Tead, seda poleks ma küll oodanud. Arvasin, et mind võetakse vastu rõõmuhõisetega. Ei juhtu ju iga päev, et su kallim surnuist tagasi pöördub.”

      „Teadsin niigi, et sa surnud ei ole.” Clary huuled olid kanged. „Nägin sind raamatukogus. Olid koos…”

      „Kolonel Mustardiga?”4

      „Sebastianiga.”

      Jace hingas vaikselt itsitades välja. „Ma teadsin, et oled samuti seal. Tajusin seda.”

      Clary tundis, kuidas tema keha pingule tõmbub. „Sa lasksid mul arvata, et oled läinud,” ütles ta. „Enne seda. Arvasin, et… Arvasin tõesti, et võid olla…” Tüdruk jättis lause lõpetamata; ta ei suutnud seda sõna välja öelda. Surnud. „See on andestamatu. Kui mina oleksin teinud midagi niisugust sulle…”

      „Clary.” Poiss kummardus uuesti tema kohale, soojad käed Clary randmetel, kerge hingeõhk puudutamas tema kõrva. Tüdruk tundis, kuidas nende paljad ihud kokku puutuvad. See ei lasknud tal keskenduda. „Olin sunnitud seda tegema. Endast märku anda oleks olnud liiga ohtlik. Kui oleksin seda teinud, jäänuks sulle kaks valikut: kas rääkida nõukogule, et olen ikka veel elus, ning lasta neil mind jahtida, või hoida see saladuses ning teha endast nende silmis kaasosaline. Kui nägid mind raamatukogus, pidin ootama. Pidin veenduma, kas armastad mind ikka veel või lähed nähtust nõukogule ette kandma. Sa ei läinud. Mul tuli veenduda, et hoolid minust rohkem kui Seadusest. Hoolid, eks ju?”

      „Ma ei tea,” sosistas ta. „Ma ei tea. Kes sa oled?”

      „Olen Jace nagu ennegi,” ütles ta. „Armastan sind endiselt.”

      Tüdrukule valgusid silmi kuumad pisarad. Ta pilgutas ja need veeresid mööda põski alla. Jace painutas pead ning suudles õrnalt Clary põski ja siis huuli. Neiu tundis poisi huulil omaenda pisarate maitset ning siis avas Jace suuga tema suu, ettevaatlikult, hellalt. Noormehe maitse ja puudutus olid nii tuttavad, et Clary kaotas hetkeks pea ja küünitas end talle vastu; mõistus taganes allutatuna keha pimedast, vaistlikust äratundmisest, et Jace on siinsamas tema lähedal ja peab siia jäämagi… ning just sel hetkel avanes magamistoa uks.

      Jace laskis temast lahti. Clary tõmbus sedamaid eemale ja sikutas kobamisi särki allapoole. Jace ajas end sirgu, tõusis kiirustamata, talle omase laisa graatsilisusega istuma ja vaatas naerdes uksel seisja poole. „Kas sa näe,” lausus Jace. „Nimetaksin seda vist küll kõige kehvemaks ajastuseks pärast seda, kui Napoleon otsustas võtta Venemaa-retke ette keset südatalve.”

      See oli Sebastian.

      Lähedalt nägi Clary selgesti muutusi, mis noormehes olid toimunud sestsaadik, kui tüdruk temaga Idrises kokku oli puutunud. Sebastiani juuksed olid valged kui paber, silmade musti tunneleid ümbritsesid ämblikukoibadena pikad ripsmed. Noormees kandis valget särki, mille varrukad olid üles käänatud, ning Clary nägi, et tema paremal randmel jookseb sakilise käevõruna punane arm. Ka peopesal oli lõikejälg, värske ja veretav.

      „Olgu öeldud, et see, keda sa seal murrad, on minu õde.” Sebastiani tume pilk liikus Jace’ile. Poisil oli nägu, nagu teeks miski talle nalja.

      „Vabandust.” Jace’i hääl ei kõlanud andekspaluvalt. Ta lebaskles tekkidel nagu kass. „Unustasime end korraks.”

      Clary ahmis vaevaliselt õhku. Tüdruk kuulis ka ise, kui kähinal ta hingab. „Käi minema,” ütles ta Sebastianile.

      Noormees nõjatus küünarnuki ja puusaga vastu uksepiita ning tüdruk märkas rabatult, kui sarnased on tema ja Jace’i poosid. Nad polnud ühesugused, aga liikusid ühtemoodi. Just nagu…

      Just nagu oleksid nad treeninud ühe ja sama isiku käe all.

      „Tohhoo,” sõnas Sebastian. „Kas siis niiviisi räägitaksegi vanema vennaga?”

      „Magnus oleks pidanud jätma sind toona endale riidenagiks,” pigistas Clary läbi hammaste.

      „Oi, kas sul on see veel meeles? Eks olnud meil tookord kahekesi lõbus?” Noormehe näole ilmus inetu irve ning tüdruk tundis sisikonda vastikustundest kokku tõmbuvat, meenutades, kuidas Sebastian oli viinud ta ema maja põlenud ahervareme juurde ja suudelnud teda rusude vahel, teades seejuures, kes nad teineteisele on, ning lõbustades end sellega, et Clary ei tea.

      Neiu heitis pilgu Jace’ile. СКАЧАТЬ