Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ole, suhkruhernes. Teiste probleemidest võid kõnelda päev otsa, aga endast ja oma minevikust ei räägi sa midagi ja kui küsin, hakkad vingerdama nagu ussike õnge otsas.”

      „Võib-olla peitub põhjus selles, et sa ei oska minu mineviku kohta küsimusi esitada, ilma et hakkaksid norima tüli teemal, kuidas mina elan igavesti, aga sina ei ela,” nähvas Magnus. „Paistab, Alec, nagu oleks meie vahele hakanud tekkima kolmas isik: surematus.”

      „Kolmandat isikut ei tohiks meie vahel olla.”

      „Just nimelt.”

      Alecil hakkas kurgus pitsitama. Tal kibeles keelel tuhat asja, aga ta polnud kunagi olnud nii sõnaosav kui Jace ja Magnus. Selle asemel haaras ta varnast sinise salli ja mässis endale trotslikult ümber kaela.

      „Ära jää mind ootama,” ütles ta. „Võib-olla lähen täna patrullima.”

      Korterist välja tuhisedes kuulis ta Magnust endale järele hõikamas: „Ja see sall, kui teada tahad, on Gapi poest! Ostsin selle eelmisel aastal!”

      Alec tõstis silmad taeva poole ning jooksis trepist alla trepikotta. Üksainus pirn, mis seda tavaliselt valgustas, oli läbi läinud ja ruum oli nii hämar, et esialgu ei märganudki ta kapuutsiga kuju, kes pimedast nurgast välja astus ja talle lähenes. Tulijat nähes oli noormees nii ehmunud, et pillas võtmed kõva kolksatusega põrandale.

      Kuju hõljus tema poole. Alec ei osanud lähenejat kuidagi määratleda – ei tema vanust, sugu ega isegi liiki. Kapuutsi alt kostev hääl oli ragisev ja vaikne. „Mul on sulle teade, Alec Lightwood,” ütles see. „Camille Belcourt’ilt.”

      „Kas tahad tulla täna minuga koos patrullima?” küsis Jordan natuke rabedalt.

      Maia pöördus ja vaatas talle üllatunult otsa. Poiss seisis, selg vastu köögiletti, küünarnukid taga sellele toetatud. Muretus, mida see poos väljendas, oli liiga rõhutatud, et olla siiras. Häda ikka, kui tunned kedagi liiga hästi, mõtles tüdruk. Väga raske oli nendega koos olles teeselda või teha nägu, et ei märka nende teesklemist, isegi kui nõnda olnuks kõige lihtsam.

      „Sinuga koos patrullima?” kordas ta kajana. Simon oli oma toas ja vahetas rõivaid; Maia oli öelnud, et jalutab koos temaga metroojaamani, ja kahetses nüüd oma lubadust. Tüdruk teadis, et pärast viimast kohtumist, kui ta oli poissi sulaselgest rumalusest suudelnud, oleks ta pidanud Jordaniga ühendust võtma. Aga siis oli Jace kadunuks jäänud ja maailm oleks nagu tükkideks lennanud ning see oli pakkunud teretulnud ettekäände kogu teemat eirata.

      Hoiduda mõtlemast endisele kallimale, kes murdis su südame ja tegi sinust libahundi, oli mõistagi märksa kergem siis, kui ta ei seisnud otse su ees, seljas roheline särk, mis liibus täpselt õigetes kohtades saledale lihaselisele kehale ning tõstis esile tema silmade pähkelpruuni värvi.

      „Oleksin nagu kuulnud, et nad ei korralda enam Jace’i otsimiseks patrullimisretki,” ütles Maia ja pööras pilgu kõrvale.

      „Noh, päris ära neid just ei lõpetatud, ainult vähendati. Aga mina ei kuulu Klaavi, vaid Praetorisse. Võin jätkata Jace’i otsimist oma ajast.”

      „Õige,” lausus tüdruk.

      Noormehe käed olid letil millegagi ametis ja sättisid seal üht-teist, aga tema pilk püsis Maial. „Kas sa… ma mõtlen… Kunagi tahtsid minna Stantoni kolledžisse. Kas sul on ikka veel see plaan?”

      Neiu süda jättis löögi vahele. „Ma pole kolledžile mõelnud, sestsaadik kui…” Maia köhatas kurgu puhtaks. „Sestsaadik kui muundusin.”

      Poiss kohmetus. „Sul oli… Tahan öelda, et unistasid alati Californiasse minekust. Tahtsid hakata õppima ajalugu ning mina pidin ka sinna kolima, et surfata. Mäletad?”

      Maia surus käed nahkjaki tasku. Ta teadis, et peaks olema vihane, aga ei olnud. Pikka aega oli ta pannud Jordanile süüks, et ei saanud enam tavaliste inimeste kombel unistada tulevikust, millesse kuulusid kooliskäimine, maja ja võib-olla kunagi ka perekond. Aga ometi leidus politseijaoskonna hundikarjaski neid, kes pürgisid ikka oma unistuste täitumise poole, tegelesid kunstiga… Nende hulka kuulus näiteks Bat. See, kes oma elule kriipsu peale tõmbas, oli olnud Maia ise. „Mäletan küll,” ütles ta.

      Jordani põsed lõid õhetama. „Mis puutub tänasesse õhtusse. Brooklyni sadamat pole seni veel keegi uurinud, sellepärast mõtlesin… aga üksi on igav otsida. Muidugi kui sa ei taha…”

      „Ei,” vastas tüdruk ning tema enda hääl tundus talle võõras. „See tähendab muidugi. Ma tulen sinuga.”

      „Tõesti?” Poisi pruunid silmad lõid särama ning Maia sõitles ennast sisimas. Ta ei tohiks anda poisile lootusi, kuni pole enda tunnetes selgusele jõudnud. Lihtsalt – väga raske oli uskuda, et Jordan temast nii palju hoolib.

      Praetor Lupuse medaljon välgatas Jordani kaelas, kui poiss tema poole kummardus; Maia tundis noormehe seebi tuttavlikku lõhna ning selle taga… hundi hõngu. Tüdruk vaatas vilksamisi üles tema poole, aga just samal hetkel avanes Simoni uks ja poiss astus toast välja, sikutades selga dressipluusi. Simon peatus lävel, tema pilk libises Jordanilt Maiale ja kulmud kerkisid aeglaselt.

      „Tead, ma saan üksi ka metroojaamani mindud,” ütles ta Maiale, põgus muie suunurkades. „Kui peaksid tahtma siia jääda…”

      „Ei.” Maia võttis kiiresti käed taskust, kus need olid närviliselt rusikasse tõmbunud. „Ei. Ma tulen koos sinuga. Jordan, ma… Näeme hiljem.”

      „Täna õhtul,” hõikas poiss talle järele, aga Maia ei pöördunud; ta tõttas juba Simonile järele.

      Simon rühkis üksi laugest nõlvast üles, kuuldes enda taga Sheep Meadow’lt kostvaid frisbimängijate hõikeid nagu kauget muusikat. Oli hele novembripäev, karge ja tuuline; need vähesed lehed, mis veel puudesse olid jäänud, paistsid päikesekiirtes veripunased, kuldsed ja merevaigukarva.

      Mäetipp oli kaetud rahnudega. Võis selgesti näha, et siin, kus praegu laius park, olid kunagi olnud rägastik ja kivid. Ühel rahnul istus Isabelle, pudelrohelise kleidi peal tikandiga hõbemust mantel. Kuuldes Simonit lähenemas, tõstis neiu pilgu ning lükkas pikad tumedad juuksed näolt. „Arvasin, et oled koos Claryga,” ütles Isabelle, kui Simon tema juurde jõudis. „Kus ta on?”

      „Hakkas Instituudist tulema,” vastas poiss, võttes istet Isabelle’i kõrval kivil ja torgates käed tuulepluusi tasku. „Saatis mulle sõnumi. Varsti jõuab siia.”

      „Alec on teel…” alustas neiu, aga jättis lause lõpetamata: poisi tasku sumises. Õigemini sumises taskus olev telefon. „Said vist kelleltki sõnumi.”

      Simon kehitas õlgu. „Hiljem vaatan.”

      Isabelle heitis talle pikkade ripsmete alt pilgu. „Igatahes nagu ma ütlesin, on Alec ka teel. Ta tuleb Brooklynist, nii et…”

      Simoni telefon sumises jälle.

      „Olgu peale, aitab. Kui sa ise ei vasta, teen seda mina.” Simoni protestidest välja tegemata kallutas neiu end tema poole ja torkas käe talle taskusse. Isabelle’i pealagi riivas Simoni lõuga. Poiss tundis tema lõhnaõli – vanill – ja selle taga tüdruku naha lõhna. Kui Isabelle telefoni kätte sai ja sellega eemale tõmbus, valdasid Simonit ühtaegu kergendus ja pettumus.

      Neiu uuris ekraani. „Rebecca? Kes on Rebecca?”

СКАЧАТЬ