Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei lähe korda, mida sa mõtled. Sa ei ole minu vend,” ütles Clary. „Oled mõrtsukas.”

      „Ma ei mõista, kuidas need kaks asja teineteist välistavad,” sõnas Sebastian. „Vanale heale papsile ei läinud see põrmugi korda.” Tema pilk libises laisalt üle Jace’i. „Igas muus olukorras hoiduksin sekkumast sõbra armuasjadesse, aga mulle tõesti ei meeldi lõputult koridoris passida. Iseäranis kui tuldki ei saa põlema panna. See on tüütu.”

      Särki allapoole sikutades ajas Jace end istukile. „Anna meile viis minutit.”

      Sebastian ohkas rõhutatult ja pani ukse kinni. Clary vaatas Jace’ile vihaselt otsa. „Mida pe…”

      „Ära ropenda, Fray.” Jace’i silmades hüples naerusäde. „Lase end lõdvaks.”

      Clary osutas käega uksele. „Sa kuulsid, mida ta ütles. Sebastian rääkis päevast, kui ta mind suudles. Ta teadis, et olen tema õde. Jace…”

      Jace’i silmad välgatasid, nende kuldne sära tumenes pisut, aga tundus, nagu oleksid Clary sõnad põrganud vastu seina, jätmata vähimatki jälge.

      Neiu tõmbus temast eemale. „Jace, kas sa ei kuula üldse, mida ma räägin?”

      „Tead, ma saan aru, et sulle ei meeldi, kui su vend väljas koridoris seisab. Ma ei kavatsenud sind suudelda.” Poiss hakkas naerma ning igas teises olukorras oleks see tundunud Claryle kütkestav. „Korraga lihtsalt tundus, et see on hea mõte.”

      Tüdruk ronis voodist välja ja vaatas Jace’ile ülalt alla. Sirutanud käe välja, haaras ta voodiotsal rippuva hommikumantli ja mähkis endale ümber. Jace vaatas seda pealt, tegemata katsetki Claryt takistada; tema silmad hiilgasid pimeduses. „Ma… ma ei saa üldse aru, mis toimub. Kõigepealt kaod sa ära; nüüd ilmud tagasi, kaasas tema, ning teed näo, nagu ei peaks ma midagi märkama ega mäletama…”

      „Ma ju ütlesin sulle,” lausus poiss. „Pidin kontrollima, kas saan sind usaldada. Ma ei saanud anda sulle teada, kus viibin, kui olid ikka veel Klaavi uurimise all. Arvasin, et see paneb su raskesse olukorda…”

      „Paneb mu raskesse olukorda?” Tüdrukul jäi vihast hing kinni. „Eksamid on rasked. Takistused on rasked. See, et sa niiviisi kadusid, oli mulle sama mis surm, Jace. Ja kuidas mõjus see sinu arvates Alecile? Isabelle’ile? Maryse’ile? On sul aimu, mida me läbi oleme elanud? Suudad sa seda endale ette kujutada? Teadmatus, otsingud…”

      Jälle libises üle Jace’i näo kummaline ilme, otsekui kuuleks noormees teda, ent samal ajal ei kuuleks ka. „Ah jaa, tahtsin küsida.” Ta naeratas ingellikult. „Kas kõik otsivad mind?”

      „Kas kõik…” Clary raputas pead ja tõmbas hommikumantli hõlmad koomale. Ühtäkki soovis ta, et tema keha oleks Jace’i ees täiesti kaetud – varjatud poisile, kes oli tuttav ja ilus, ent kelle kütkestav kiskjalik naeratus andis märku, et ta on valmis tegema Claryga – tegema Claryle – kõike, mida tahab, hoolimata sellest, kes koridoris ootab.

      „Lootsin, et nad panevad üles plakatid nagu kadunud kassi otsides,” ütles poiss. „Kadunud jahmatamapanevalt ilus teismeline poiss. Reageerib nimele Jace või Kuum Kutt.”

      „Ma kuulsin vist valesti.”

      „Sulle ei meeldi Kuum Kutt? Arvad, et Ilus Poiss sobib paremini? Või Musirullike? See viimane on vist ikka liig mis liig, kuigi puht tehniliselt, arvestades mu Briti päritolu…”

      „Jää vait,” lausus Clary ägedalt. „Ja käi välja.”

      „Ma…” Noormees näis olevat jahmunud ning tüdrukule meenus, kui üllatunud oli Jace olnud, kui Clary ta mõisahoone ees eemale tõukas. „Hästi, olgu peale. Räägime siis tõsiselt. Clarissa, tulin siia, sest tahan viia su endaga kaasa.”

      „Endaga kaasa, kuhu?”

      „Tule minuga,” vastas poiss, kõhkles siis viivu, „ja Sebastianiga. Selgitan sulle hiljem kõik.”

      Clary tardus viivuks, pilk kinni Jace’i pilgus. Hõbedane kuuvalgus tõstis esile noormehe huulte kumeruse, põsenukkide kuju, ripsmete varjud, kaela kaare. „Viimati tulin sinuga kaasa, kui olid mu uimastanud, et lohistada mind musta maagia tseremooniale.”

      „Seda ei teinud mina, vaid Lilith.”

      „See Jace Lightwood, keda mina tunnen, ei viibiks Jonathan Morgensterniga ühes toas, ilma et püüaks teda tappa.”

      „Küllap näed varsti, et see oleks enesehävituslik samm,” sõnas Jace kergelt, torgates jalad saabastesse. „Tema ja mina – me oleme teineteisega seotud. Haava teda ja minust jookseb verd.”

      „Seotud. Mis tähendab seotud?”

      Jace heitis heledad juuksed näolt ega vastanud tema küsimusele. „See on midagi enamat, kui sa mõista suudad, Clary. Tal on plaan. Ta on valmis selle nimel vaeva nägema, mis maksavad siis mõned tühised ohvrid. Kui annaksid mulle võimaluse selgitada…”

      „Ta tappis Maxi, Jace,” lausus Clary. „Su väikese venna.”

      Noormees võpatas ning korraks sähvatas Clarys meeletu lootus, et tal on õnnestunud läbi soomusrüü Jace’ile ligi pääseda, aga kohe silenes poisi nägu, otsekui oleks kortsunud voodilina sirgu tõmmatud. „See oli… see oli õnnetus. Pealegi on Sebastian täpselt samamoodi mu vend.”

      „Ei.” Clary raputas pead. „Ta ei ole seda. Ta on minu vend. Jumala eest, soovin, et see nõnda ei oleks. Ta poleks tohtinud ilmavalgust näha…”

      „Kuidas võid sa midagi niisugust öelda?” nõudis Jace. Ta heitis jalad üle voodi ääre. „Kas sulle pole iial tulnud pähe mõtet, et kõik ei pruugi olla nii must-valge, kui arvad?” Poiss kummardus, haaras relvavöö ja kinnitas selle endale ümber. „Oli sõda, Clary, ja inimesed hukkusid, aga… toona oli kõik teisiti. Nüüd ei teeks Sebastian eales sihilikult halba kellelegi, keda ma armastan. Ta teenib suurt üritust. Mõnikord tuleb sellele tuua tühiseid ohvreid…”

      „Kas ma kuulsin õigesti: nimetasid oma väikest venda praegu tõesti tühiseks ohvriks?” Clary hääl paisus peaaegu karjeks. Tüdruk tundis, et tal napib õhku.

      „Clary, sa ei kuula mind. See on tähtis…”

      „Nii nagu Valentine pidas tähtsaks oma üritust?”

      „Valentine eksis,” ütles Jace. „Tal oli õigus, et Klaav on korrumpeerunud, aga viis, kuidas ta asju lahendada tahtis, oli vale. Sebastianil on õigus. Kui sa ainult kuulaksid, mida meil öelda on…”

      „„Meil”,” sõnas Clary. „Jumal hoidku, Jace…” Poiss vaatas talle voodis istudes otsa ning ehkki tüdruk tundis, nagu ähvardaks tal süda lõhkeda, ajas tal peas üks mõte teist taga: kuhu oli ta pannud oma stele või kas ta jõuab võtta öökapi sahtlist sulenoa? Ja kui, kas ta suudab siis sundida end seda kasutama?

      „Clary.” Jace laskis pea viltu ning vaatas talle teraselt otsa. „Sa armastad… sa ju armastad mind ikka veel, eks?”

      „Ma armastan Jace Lightwoodi,” vastas tüdruk. „Ma ei tea, kes sina oled.”

      Jace’i ilme muutus, aga enne kui ta jõudis midagi öelda, lõhestas vaikust karjatus. Karjatus, millele järgnes puruneva СКАЧАТЬ