Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahulikuks ja distsiplineerituks.

      „Sina ju tegeled palju tekstiga, ja meil tekkis mõte, et äkki sa tahaksid osaleda meie lugemisringis?”

      Lugemisringis? Tule taevas appi!

      „Ee,” alustas Annika ja pidurdas Rissne ristmikul foori taga.

      „Sel nädalal loeme Marie Hermanssoni suurepärast raamatut „Seenekuninga poeg”, oled sa seda juba lugenud? Seal räägib sellest, kui oluline on hoida seda, millest hoolid, ja leida oma koht siin ilmas. Poiss kasvab üles metsas, aga tegelikult tunneb end kodusemalt mere ääres. Väga ilus lugu. Kas sulle Marie Hermansson meeldib?”

      Annika oli lugenud „Teokarbiranda” ja alustanud raamatut mehest, kes elas trepi all, aga lõpuni ta seda ei lugenud.

      „Ma ei tea. Noh, mul on ajaga pisut kehvasti, pealegi sain just täna toimetuses uue töö, nii et edaspidi läheb ilmselt suurem mahv harjumiseks, sisseelamiseks…”

      „Uue töö? Aga kuidas see mõjutab meie nädalaid lastega?” küsis Sophia.

      Vaat just sealt läks piir, rohkem ei suutnud Annika enam alla neelata.

      „Võimalik, et võiksin arutada muudatust oma töökorralduses oma laste isaga, aga sinule ei hakka ma mitte kunagi tööalastel teemadel ette kandma. Kas ma väljendusin piisavalt selgesti?”

      Sophia Kuradima Fucking Grenborgi hääl kõlas pisut haavunult.

      „Miks sa nii agressiivne oled? Ma soovin ju sinu lastele kõige paremat!”

      Annika naeris kimedalt ja õelalt.

      „Milline neetud silmakirjatseja sa ikka oled,” ütles Annika natuke liiga valjusti, „minu laste heaolule mõeldes ei oleks sa mu perekonda lõhkuma tulnud, sa pagana…”

      Ta pidi just lisama „madrats”, aga tundis, et see poleks päris adekvaatne väljend.

      „Mul ei ole aega ei sinu ega su lugemisklubide jaoks,” ütles ta selle asemel. „Minust ei saa mitte iialgi sinu sõpra, nii et ära parem üritagi, eks?”

      Ta lõpetas kõne, vastust ära ootamata.

      Esimest korda ei tundnudki ta häbi, kui meenutas, kuidas ta Kungsöri lähistel bensiinijaamas Sophia ülikalli rinnahoidja ribadeks lõikas.

      Isegi see tundus ühtäkki rohkem õigustatud, et ta oli saatnud ajalehele vihje valeaadressilt deep-throat-rosenbad, mis tõi kaasa selle, et Thomase uurimistöö justiitsministeeriumis peatati. Pealegi ei tundunud just sedamoodi, nagu see mehele erilist häda oleks teinud. Thomas oli kohe saanud järgmise tööülesande seoses uue rahvusvahelise majanduskuritegevuse seaduse väljatöötamisega, mida ta ei olnud targu enam Annikaga arutanud.

      Liiklus oli tipptunni kohta üllatavalt hõre, aga samas – oli ju ainuke tööpäev kahe püha vahel ja enamik üritas selle päeva vabaks võtta, nagu oli teinud ka Nina Hoffman.

      Ta jõudis ajalehetoimetusse tagasi just piisavalt hilja, et arvuti kokku pakkida ja koju sõita.

      „Kuule sina,” oli Patrik kohe platsis, nii kui Annikat märkas. „Homme hommikul vara lendad Malagasse.”

      Annika, kes oli hakanud arvutit ja pabereid kokku panema, lasi neil kontorilauale tagasi vajuda.

      „Mis asja sa ajad?”

      „Sulle broneeriti pilet lennukile, mis väljub kell pool seitse,” vastas Patrik.

      Annika vaid vehkis kätega.

      „No tule jumal appi, ma ei saa kuhugi reisile minna, ma just kolisin ja pole veel lahti pakkida jõudnud ega midagi…”

      „Paljukest sul neid asju ikka on. Su maja põles ju maha! Clobbe sporditoimetusest on Marbellas puhkusel. Ta ei ole just eriline sulesepp, aga ta teeb homseks asja põhijoontes ära. Küll te korraldate üleandmise seal kohapeal. Sina peaksid keskenduma ohvrite isikute kinnitamisele, ja kui vastab tõele, et tegemist on Sebastian Söderströmiga, siis jääd ülejäänud nädalaks sinna.”

      Annika vahtis oma kotti. Erik Ponti üleolevad valed teemal, kui kõrgelt ta hindab Kicki Poppi ja kuidas tal ei olnud midagi selle vastu, et raadiokanalisse P1 on imbunud küündimatud lobasaated, kajas tal endiselt kõrvus.

      Pealegi töötas Annika ju nüüd graafiku alusel.

      „Kus lennupiletid on? Või on mul ainult broneeringunumber? Kus ma seal elan? Kas ma laenutan auto? Kas mul tõlk on? Kas me oleme juba kohaliku politseiga ühendust võtnud? Ja kes pildistab?”

      Patrik vaatas teda tühjal pilgul ja ajas siis rinna kummi.

      „Kõik selle lahendad sa kohapeal. Küllap leidub ka Hispaanias vabakutselisi fotograafe. Ja uuri kindlasti ka Kokaiiniranniku kohta, sest sina võtad üle artikliseeria narkost ja rahapesust, mida mina oleks pidanud kirjutama hakkama, kui ma poleks ametikõrgendust saanud…”

      Seejärel tegi ta kannapöörde ja kiirustas meelelahutustoimetuse suunas.

      Annika pöördus Beriti poole.

      „Uskumatu! Ta vist tõesti arvabki, et uudistetoimetuse juhataja töö seisneb ringi traavimises ja uljaste ideede pritsimises.”

      „Malaga lennu broneeringunumber on sul meilis,” ütles Berit üles vaatamata. „Andaluusias on tööl ka paar Skandinaaviast pärit politseinikku, nende nimed ja numbrid on teises meilis. Esimese asjana helistagi neile, nemad teavad kindlasti mõnd kohalikku tõlki. Pilte tee ise, nii on kõige lihtsam. Ma võtsin sulle ühe toimetuse kaamera välja, täisautomaatika, lihtsalt suuna, vajuta ja valmis. Helista, kui oled midagi teada saanud.”

      Ta osutas väikesele kaamerakotile Annika kõrvallaual ja vaatas üle prilliääre üles.

      „Lenda siis ettevaatlikult ja õnn kaasa!”

      Annika ohkas.

      „Berit, miks sa ise seda tööd vastu ei võtnud?”

      Kui ta korteriukse kinni lõi, kostis seestpoolt kaja. Ta jäi hetkeks pimedasse esikusse seisma, nagu tal tavaks oli. Ta kuulatas tänavamüra ja tajus tuuletõmbust, mis trepikojas vuhises.

      See korter oli palju pimedam kui ükski teine tema varasematest elukohtadest. See hõljus ka kõrgemal maa kohal, neljandal korrusel. Suurte puude võrad varjasid laternate valguse Agnegatanilt. Tema enda magamistoa akna taga laius üksnes tähitu taevas.

      Esikust nägi ta läbi elutoa pimedusse, millest pidi saama Elleni tuba. Köök oli kohe vasemat kätt, see oli moodsa ja lageda sisustusega, mis temas algusest peale ebameeldivust tekitas.

      Ta pani tule põlema, võttis jaki ära ja lasi sel põrandale hunnikusse kukkuda. Ta läks köögist kiiresti mööda, suutmata vahtida lahtipakkimata majapidamistarvete kastide virna.

      Ta läks oma tuppa, puges voodisse ja nõjatus voodipeatsi vastu.

      Korteril endal polnud tegelikult midagi viga. See oli isegi päris hea: kolmetoaline ja suur, saja nelja ruutmeetrine. Keset korterit oli suur hall, mida sai ka elutoana kasutada, nii et temal ja lastel oli kõigil oma tuba.

      Võtmed oli kuller toonud ta ajutisse korterisse vanalinnas paar päeva enne aastavahetust. СКАЧАТЬ