Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mina ei saanudki iial teada, milles see seisnes. Narkootikumid või rahapesu või mingi muu jama, mina ei tea, ma ei saanudki teada…”

      Ta kummardus Annika kohale.

      „Ja tead, mis veel kõige hullem oli? Et mul oli nii pöörane hirm, et ta võiks viga saada. Et midagi võis juhtuda, midagi ohtlikku. Ja mis siis sai?”

      Ta naeris valju häälega.

      „Ta kepib mingit hullu eite täpselt ühe korra liiga palju, ning see tulistab tal aju ja munad segi. Mind pannakse trellide taha ja Alexander…”

      Ta tuli väga lähedale ja vaatas Annikale silma.

      „Nad siin ütlevad, et see lugu mõjutab Alexandri elukäiku igavesti. Ja mitte keegi ei uskunud mind!”

      Ta lõi lahtise käega vastu lauda nii, et nõud hüppasid.

      „Mitte keegi ei uskunud mind!”

      Äkki tundis Annika, et külastusaeg on läbi.

      Ta lükkas kohvitassi kõrvale ja tõusis püsti.

      Julia vajus toolile istuma ja vahtis tühja pilguga enda ette.

      „Ja et see pidi just Yvonne Nordin olema, just see naine!” ütles ta.

      Annika kangestus.

      „Mis mõttes – kas sa tundsid teda?”

      Julia raputas pead.

      „Ma ei ole teda tegelikult kunagi näinudki, ja Filip Anderssoni ka mitte.”

      Annika läks ukse poole, et oma jakk võtta.

      „Kui juba Filip Andersson jutuks tuli… Riigiprokurör taotles täna tema kohtuotsuse edasikaebamist.”

      Julia vaatas üles.

      „Siis rõõmustab Nina kindlasti,” ütles ta kõlatult.

      Annika jäi seisma, jakk käes.

      „Nina Hoffman? Miks peaks tema selle pärast rõõmustama?”

      Julia kratsis oma vasakut käeselga.

      „Muidugi ta rõõmustab. Filip on ju tema vend.”

      Annika haaras telefoni kotist välja veel enne, kui ta autoukse avada jõudis, istus esiistmele ja valis kohe mälu järgi Nina Hoffmani numbri.

      Mille kuradi pärast ei olnud ta maininud, et ta on Filip Anderssoni ja Yvonne Nordini õde?

      Telefonis krabises ja sahises ning läks tükk aega, enne kui kõne ühendati. Annika vahtis perekodu pimedaid aknaid, samal ajal kui telefon kutsus.

      Kui palju kordi olid nad Ninaga Söderi mõrvu arutanud? Et kas Filip Andersson oli süüdi või ei? Rääkinud Filipi kontaktidest allmaailmas ja David Lindholmiga? Pärast seda kui Annika sügisel Anderssoni vanglas vaatamas käis, oli ta lausa otseteed Nina juurde koju sõitnud ja visiidi käiku kirjeldanud…

      Telefon hakkas kinnist tooni andma, justkui oleks kõne kinni vajutatud.

      Kõikide nende vestluste ajal oli Ninal olnud varjatud huvisid, ehk oli ta kõik see aeg lausa valetanud või ainult sellepärast Annikaga vestelnud, et temalt mingit infot välja meelitada ja nii salamisi tema artiklite sisu suunata?

      Annika valis numbri uuesti ja nägi, kuidas maja koridoris tuli süüdati. Henrietta tuli poisiga. Poiss oli nii pisike, et Annika nägi ainult tema lokilist peanuppu, mis iga sammuga üles ja alla vetrus.

      Torust kostis klõpsatus ja telefonioperaatori automaatvastaja hakkas tööle.

      Annika lõpetas kiiresti kõne, justkui oleks ta teinud parajasti midagi keelatut, midagi, mida poleks pidanud.

      Ta oli Ninat usaldanud, aga Nina oli tema eest nii tähtsat asja varjanud.

      Annika oli temalt palunud Yvonne’i passipilte ja Nina polnud iitsatanudki, et nad õed on.

      Annika valis numbri kolmandat korda. Kõnepost. Ta köhatas hääle puhtaks.

      „Khm, tere, Annika Bengtzon siin. Head uut aastat! Kuule, kas sa helistaksid mulle, kui sa selle teate kätte saad? Sobib? Kuulmiseni.”

      Siis helistas ta politseimaja keskjaama ja palus end ühendada vahetuseülemaga Torkel Knutssonsgatanil. Mees esitles end Sisuluna.

      „Nina Hoffman on puhkusel. Ta tuleb tagasi tööle pühapäeval,” vastati.

      Annika tänas ja pani telefoni kõrvalistmele, käivitas mootori, pööras teele ja sõitis kiiresti tagasi toimetusse.

      Kallhälli juures sai ta aru, et tal ei olnud mingit põhjust kuhugi kiirustada.

      Ta ei tahtnud tagasi Patriku lipikute juurde ega igatsenud ka oma kolmetoalisesse Agnegatani korterisse lahtipakkimata kastide vahele.

      Kui telefon kõrvalistmel helises ja eksabikaasa number ekraanile ilmus, sattus ta ärevusse nagu ikka.

      „Tere, Thomas siin.”

      Annika ahmis õhku, tundes nördimust rõõmu pärast, mis rinnus pitsitas.

      „Tere!” vastas ta pisut liiga kõrge häälega.

      „Mis teed? Sõidad kuskil ringi?”

      Annika muheles omaette, tajudes, kuidas soojus üle kogu keha hoovas.

      „Käisin korra tööasjus linnast väljas. Olen just tagasiteel. Saan rääkida küll.”

      „Kuule, me siin mõtleme lihavõtete peale ja mõtlesime sinuga nõu pidada, et mis plaanid sul on seitsmeteistkümnendaks nädalaks?”

      Oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas rõõm temast välja kisti.

      „Kas sa oled hakanud enda kohta pluralis majestatis vormi kasutama?” üritas Annika nalja teha. Nigelalt kukkus välja.

      „Sel aastal on ju lihavõtted hiljem, suur neljapäev on 21. aprillil, ja just sellest järgmine nädal on tiba tihe. Ma pean siis konverentsile sõitma, ja see on muidu minu nädal lastega olla, aga ma siin mõtlesin, et äkki saame vahetada…”

      „Ma praegu ei oska sellele vastata,” ütles Annika. „Ma sain just täna toimetuses uued tööülesanded, nii et mingid muutused nüüd igatahes tulevad.”

      Mees vaikis.

      „Kas sa poleks seda enne minuga arutama pidanud?” ütles ta seejärel lühidalt.

      Annikat valdas pime raev. Ta hammustas huulde ja neelatas.

      „See ei mõjuta kuidagi minu nädalaid lastega, nii et ma ei näinud mingit vajadust seda teha.”

      „Olgu. Sophia tahab sinuga rääkida.”

      Ta andis telefoni edasi oma uuele elukaaslasele, head aega soovimata.

      „Tere, Annika, Sophia siin.”

      „Tere.”

СКАЧАТЬ