Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otse silma vaadates. „Miks te sellest nii suure saladuse olete teinud?”

      Jimmy Halenius voltis ajalehe kokku ja pani selle üpriski kulunud portfelli.

      „Ma pean kindel olema, et järgnev info jääb meie vahele.”

      Annika ei vastanud.

      „Ma võin rääkida sellest, mida sa teada tahad, aga avaldada sa seda infot ei tohi,” seletas Jimmy Halenius.

      „Miks ma peaksin sind kuulama, kui ma sellest kirjutada ei tohi?” küsis Annika.

      Mees naeris ja kehitas õlgu.

      „Siin on väga head toidud,” ütles ta.

      Annika vaatas oma kella.

      Mees nõjatus toolil tagasi.

      „Kassipoeg sooritas mõrva Nobeli-peol üle aasta tagasi,” ütles Annika.

      „Peab paika,” vastas Jimmy Halenius.

      „Ta tappis ka selle noore teadlase Karolinska instituudist.”

      „Ilmselt.”

      „Ja ta pani mu maja põlema, visates laste tubadesse süütepomme.”

      „Lähtume sellest, et nii oli.”

      Annika tõmbas käega üle lauba.

      „Minu jaoks on see niisiis täiesti arusaamatu. Kuidas te saite loobuda võimalusest tuua kohtu ette üks kohutavamaid kurjategijaid, kelle Rootsi politsei iial tabanud on?”

      „Määravaks saab muidugi see, mis me vastutasuks saime,” vastas kantsler.

      „Ja sellest mõtlesidki sa nüüd minuga rääkida?”

      Mees naeris.

      „Mida sa süüa soovid? Menüü on siin suisa arusaadav, suures osas vähemasti.”

      Annika võttis menüü.

      „Asi ei saanud ju olla vaid mingis näruses politseinikutapjas New Jerseyst,” märkis ta.

      Paljud menüüs kirjeldatavad road olid Annikale tuttavad, nagu näiteks küpsetatud räim tillivõi ja kartulipüreega. Gremolata emolutsioon konfriteeritud kartulitega oli talle aga ilmselgelt liig mis liig.

      Jimmy Halenius tellis eelroaks hirve-carpaccio musta torbikseenega ja Västerbotteni juustu ning pearoaks grillitud antrekoodi (250 g) koos šalottsibulapüree, röstitud petersellijuure ja Västerbotteni juustu kroketitega.

      Annika tellis kalamarja ja põhjapõdraprae.

      „Sulle meeldib Västerbotteni juust,” kommenteeris Annika pärast seda, kui kelner oli eemaldunud ja läinud tooma nende veini – Lõuna-Aafrika shiraz´i.

      „Sina hoiad ikka Norrbotteni joont – põhjapõdrad ja kalamari,” torkas Jimmy Halenius vastu.

      „Kuigi tegelikult olen ma Sörmlandist pärit,” ütles Annika oma veeklaasi tõstes.

      „Ma tean,” vastas mees.

      Annika hakkas juba küsima, kust ta seda küll teada võis, aga samal hetkel meenus talle nende eelmine kohtumine Djursholmi villas.

      „Sul oli vana Volvo, eks ole?” oli Halenius küsinud. „144, tumesinine, üleni roostes?”

      Annikale meenus, kuidas veri oli läbi keha sööstnud ja ta näo peetpunaseks värvinud.

      Ta pani veeklaasi lauale.

      „Kuidas sa teadsid, et ma Sveni auto maha müüsin?” uuris Annika.

      „Minu nõbu ostis selle ära,” vastas mees ja rüüpas oma õlut. Annika jõllitas kantslerit.

      „Roland Larsson on sinu nõbu?” imestas Annika.

      „Jah, me olime parimad sõbrad, kui me lapsed olime.”

      „Ta käis Hälleforsnäsi koolis minu klassis!” ütles Annika.

      Jimmy Halenius naeris.

      „Ja kõik need aastad oli ta sinusse kõrvuni armunud.”

      Nüüd hakkas ka Annika naerma.

      „Või veel, mul hakkas temast lausa hale.”

      „Me vedelesime suveõhtuti vanaema juures Vingåkeris heinaküünis ja Rolle võis tundide kaupa sinust rääkida. Tal oli mingi vana ajaleheartikkel, kus oli pilt sinust ja veel kellestki, kuigi ta oli selle nii kokku voltinud, et ainult sina olid näha. See oli tal rahakoti vahel…”

      Kelner tuli nende eelroogadega ja valas veini klaasi. Nad hakkasid vaikides sööma.

      Annika lükkas tühja taldriku kõrvale ja uuris teisel pool lauda istuvat meest pingsamalt.

      „Kui vana sa õigupoolest oled?” päris ta.

      „Kaks aastat Rolandist vanem,” vastas Jimmy.

      „Nii et minust kolm aastat vanem, sest tema jäi üks kord istuma.”

      „Haridus ei olnud Haleniuste seas just kuigi hinnas, jah. Mina olen üldse esimene, kes meist ülikooli on lõpetanud.”

      „Kas sina oled ka Sörmlandist pärit?”

      Ta rüüpas veini ja raputas pead.

      „Östergötlandist, Norrköpingist. Ma kasvasin üles kortermaja kolmandal korrusel Himmelstalundsvägenil.”

      „Nii et sina oled korralik sotsiaaldemokraat? Ema omavalitsuse volikogus ja isa ametiühingus?”

      „Ei, kaugeltki mitte! Isa oli mul hoopis kommunist. Algul osalesin mina ka seal noorteorganisatsioonis, aga sotsdemmidel olid paremad peod. Ja palju ilusamad tüdrukud. Rolle meelitasin ma ka sinna. Tema istub endiselt kohalikus omavalitsuses Flenis, sotside saadikuna.”

      Annikale kangastus Roland Larsson, tema väike jässakas kere ja pikad käed. Tegelikult olid nad Jimmy Haleniusega üpris sarnased. Annika ei teadnudki, et Rolandist oli saanud kohalik poliitik.

      „Mida Roland muidu praegu teeb?”

      „Suviti töötab ta Fleni klaasivabrikus, aga hetkel on ta kontoritöötaja.”

      „Elab ta endiselt Hälleforsnäsis?”

      „Ei, sel sügisel tegi ta suure sammu ja kolis lausa Mellösasse, ühe lahutatud naise juurde, kellel on kolm last ja kes elab kohe maapoe taga, tead küll, see seal Harpsundi tee peal…”

      „Ega ometi Sylvia Hagtorn?”

      „Just, oli jah selline nimi! Sa tunned teda?”

      „Ta oli meist aasta ees. Tal on kolm last? Kellega ometi?”

      Kelner viis nende eelroataldrikud ära ja serveeris pearoa. Ta valas Jimmy Haleniuse klaasi veini juurde.

      „Kas СКАЧАТЬ