Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Annika ootas vaikselt. Ta ei olnudki arvanud, et Julia räägib oma elust pärast õigeksmõistmist kohe praegu, kuigi oli lootnud, et seda teemat saab tasapisi juba puudutada. Meedia jaoks lõppesid krimilood siis, kui politsei lahendas kuriteo ja selle toimepanijatele määrati karistus. Kuriteo tagajärgedest, nagu näiteks ohvri pikk ja vaevarikas tee tagasi mingilgi moel normaalse elu juurde, ei kirjutatud mitte kunagi.

      „Ma olen nii vihane,” ütles Julia, tasa ja otsekui üllatunult. „Ma olen nii kuradi vihane kogu maailma peale.”

      Ta läks aegamisi laua juurde ja vajus Alexandri toolile. Ta oli nii pisike, et peaaegu kadus oma suurde kampsunisse ära.

      „See pidi ka normaalne olema. Kõik on nii kuradi normaalne!”

      Ta rehmas vihase žesti saatel käega.

      „Kas te olete pärast sinu vabakslaskmist kogu aja siin olnud?” küsis Annika.

      Julia noogutas.

      „Mind viidi keset ööd alla valvekohtusse ja kell pool kaks öösel tehti otsus. Siis sõidutati mind siia. Alexander oli juba kohal.”

      Ta vaatas akna poole. Väljas oli vahepeal pimedaks läinud.

      „Mul ei läinud vanglas kuigi hästi. Algul ei olnud mul siin ka kuigi hästi. Alexander ei tahtnud minust midagi teada. Ta jooksis minu juurest ära ja leppis ainult Henriettaga.”

      „See kõik oli kindlasti ka täiesti normaalne?” ütles Annika ja Julia isegi turtsatas.

      „Sa oled asjast juba aru saanud. Kuigi tuleb tõdeda, et nad tõesti tunnevad siin oma asja. Nina vähemasti ütleb nii, tema nad välja otsiski. See siin on perevarjupaikade Rolls-Royce, nagu Nina ütleb, pealegi on enam kui õiglane, et ühiskond nüüd natukenegi kompenseerib kogu ebaõiglust, mis meile osaks sai…”

      Annika kuulis Julia sõnade taga Nina Hoffmani häält. Julia parim sõber, politseinik, kes oli tema kooli- ja töökaaslane, oli olnud üks Annika allikatest David Lindholmi juhtumi uurimisel. Annika nägi Ninat vaimusilmas, tema korralikku hobusesabasse kammitud soengut, resoluutset pilku, tema otsustavust.

      Julia tõusis püsti.

      „Ah jaa, kas sa kohvi soovid? Termoses on. Ja mitte Alexander ei küpsetanud kooki, vaid Henrietta. Alexander istus samal ajal kõrval ja maalis ühte järjekordset harakapesa.”

      Ta võttis laual lebavast paberikuhjast kõige pealmise joonistuse ja hoidis seda Annika ees. Süsimustade joonte virvarr kattis pea iga ruutmillimeetri suurel paberil.

      „Ka jälle normaalne,” ütles ta ja pani joonistuse hunnikusse tagasi.

      „Natuke kohvi võiks ju juua küll. Toimetuse kohv ei ole joodav. Me kahtlustame, et keegi on veepaaki kassikust valanud.”

      Julia osutas termose peale, aga ei näidanud valamise osas mingit initsiatiivi üles.

      „Me peame siin veel vähemalt kolm kuud olema. Alexandri pärast, nagu nad väidavad. Tema peab olema erihooldusel. Hetkel oleme erakorralised kliendid. Meid uuritakse.”

      Ta hääl murdus vihast, kui ta viimast lauset ütles.

      „Arstid otsustavad kaheksa nädala jooksul, kui segi me oleme. Siis saame kaks kuni kuus kuud määratud ravi. Veel pikemas perspektiivis järgneb siinse asutuse lähistel elamine. Selles paigas siin on põhirõhk vanemate ja laste vahelisel suhtel. Mind kui ema toetatakse ja nõustatakse. Hiljem pakutakse võimalust siia varjupaika edasi jääda…”

      Ta peitis näo kätesse ja hakkas nutma.

      Annika, kes parasjagu termosest tassi kohvi valas, keeras korgi peale ja asetas termose lauale tagasi nii vaikselt kui suutis.

      „Sinu viha on täiesti mõistetav. Nagu ka Alexandri oma. Minagi ei ole teab kui kiindunud neisse ajuväänajatesse, aga ma eeldan, et neil on paljuski õigus. Kõige normaalsem ongi ilmselt, et te mõlemad olete vihast hullumas.”

      Julia võttis keeksi kõrvalt kuhjast taskuräti ja nuuskas nina.

      „Nad räägivad, et pool aastat on väikese lapse jaoks terve eluaeg. Alex oli seal metsas selle hullu eidega seitse kuud, nii et iseenesest mõista on ta vihane. Ilmselt ei saanud ta iial vastuseid ühelegi oma küsimusele selle kohta, kus mina ja David oleme, nii et tema jaoks olime me mõlemad surnud. Pealegi tajus ta ohtu iseenda elule, nagu arstid ütlevad. Ta kehalt leiti päris palju sinikaid ja marrastusi, nii et arvatavasti peksis see hull teda üsna korralikult.”

      „Kuidas ta ennast nüüd tunneb?”

      „Ta tuleb küll minu juurde, aga ei taha mulle otsa vaadata. Öösiti magab ta kehvasti, ärkab üles ja nutab. Me peame ööseks talle jälle mähkmed panema, kuigi muidu oli ta juba kaks aastat potil käinud.”

      „Kuidas te siin oma päevi sisustate?” uuris Annika ja jõi kohvi, mis maitses uskumatult hästi.

      „Mul on eraseansid terapeudiga ja varsti saan hakata osalema grupiteraapias ja teiste emadega rääkida, see pidavat väga tervendav olema. Alexander ainult mängib. Kaevab liivakastis, joonistab ja mängib palli. Kui meid siit välja kirjutatakse, võtab laste- ja noortepsühhiaater aegamööda tema juhtumi üle.”

      Ta naeris lühidalt ja pisut närviliselt.

      „Aga see on niisama jutt. Ma tahtsin ju hoopis sind tänada, kõige eest, mis sa meie heaks oled teinud. See olid ju sina, kes…”

      Annika hoidis kohvitassi kõvasti peos.

      „Pole tänu väärt. Mul on hea meel, et sain kuidagi kasulik olla.”

      Vaikus võttis jälle maad.

      „Nii. Kuidas sinu jõuluaeg muidu on läinud?” vahetas Julia teemat.

      Annika asetas tassi lauale.

      Kas peaks rääkima asjast nii, nagu oli? Et ta istus jõuluõhtul koos lastega vanalinnas oma uues korteris keset lahtipakkimata kaste ja sõi Konsumist ostetud vaakumpakis sinki ning vaatas arvutist Disney jõulumultikaid? Seda, et ta viis lapsed aastavahetuseks nende isa juurde ja tundus, et neile meeldis seal palju rohkem?

      „Hästi-hästi. Ainult et tööd on palju. Just täna hakkasime kirjutama ühest eriti õudsest mõrvast Hispaania Päikeserannikul.”

      Julia tõusis ja keeras Annikale selja.

      „Costa del Sol on üks ilge koht. Ja Estepona on lihtsalt kohutav.”

      Annika vahtis jälle oma käsi, tema teemavalik niisama lobisemiseks oli täielik fopaa. Ta ju teadis, et Julia oli veetnud sealkandis Davidi kõrval tõeliselt painava perioodi.

      „Anna andeks, ma ei tahtnud jälle…”

      „Me olime seal pool aastat, millest enamiku oli David sõidus. Ma olin rase ja mul polnud autot. Poodi oli mitu kilomeetrit, nii et ma pidin jala minema ja pärast toidukotid kuidagi kohale lohistama, ja seda kõike kolmekümnekraadises kuumuses…”

      „See oli kindlasti õudne,” märkis Annika.

      Julia kehitas õlgu.

      „Ta osales mingil ülisalajasel operatsioonil, СКАЧАТЬ