Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Seal ilmus aga nooruk ühe vanaldase naisega. Too oli liivlanna ja nad said Lindaga kõnelda. Kohe selgus, et noormees tahab Linda näost teha uue jumalaema pildi ja soovib, et Linda tuleks järgmisel õhtul tema juurde poseerima. Ta seletas ka, mida poseerimine tähendab ja kuidas uut pilti valmistatakse. Midagi muud ei võinud üks orjatar soovidagi, see päästis teda igasugu vägivallast ja kaitses teda võib-olla isegi peksmisest või piinamisest, kui peaks mingi õnnetus kiviladumisel juhtuma. Linda avaldas oma nõusolekut, kuid palus täna ära minna, sest aeg oli hiline.

      Nooruk läks ise saatma. Leidis siis tänaval ühe relvamehe ja käskis juhtida Linda laagrisse.

      Teel sai Linda saatjalt teada, et nooruk on krahv, on linnuse valvekorra ülem ja piiskopi lähedane sugulane. Ta ei uskunud. Oli palju pettust siin kogenud ja seda juttu pidas ka pettuseks. Murdis aga pead, miks käesoleval juhul teda petetakse. Kuid nooruki suhtumine temasse oli heasüdamlik ja siiras. Selles oli ta kindel. Tundis küllaltki mehi, millal on nad pettuse peal väljas ja millal mitte. Aga kogu tänane asi oli uskumata. Kui too nooruk oli tõeliselt nii kõrgelolev isik, miks suhtus ta temasse, lihtsasse orjatarisse, sellise heatahtlikkusega. Päästis teda ründajate küüsist, aga ise ei soovinud tema ihu. Tavaliselt olid kõik rüütlid ja ülemused ninakad ja kõrgid. Nad ei näinudki lihtinimest, liiatigi üht orjanaist, ja kui nägid, siis ainult teatava tagamõttega.

      Linda oli kahevahel, kas uskuda oma saatja juttu või mitte. Kui uskuda, siis võinuks nooruki heatahtlikkus olla ainult tema ilu pärast. Ta teadis enese kohta, et ta oli ilus naine. Seda oli talle tihti kinnitatud. Aga et ta oli jumalaema moodi, tundus talle uskumata. Kas siis jumalaema on ilus ja ons ta jumala sünnitanud? Ons kristlaste Jumal inimene, et teda naine sünnitas? Aga papid ja rändmungad seletavad, et Jumal on vaim – kuidas võib vaim olla inimene? Sellised küsimused keerlesid Linda peas ja palju teisigi, milledele ta ei leidnud vastuseid.

      Laagrisse jõudes oli Linda aga ülevas meeleolus. Ta ei söandanud midagi rääkida, aga Juta märkas seda kohe ja imestas:

      „Kas täna oli kergem, et tuju on parem?”

      „Oli jah…”

      „Oli vähem mehi?”

      „Ei olnud üldsegi…”

      „Kus sa siis olid?”

      „Oh, õekene, ma ei mõista sulle praegu midagi seletada, aga ma ei olnud täna alandatud…”

      „Mh? Kuidas niisugune asi võib üldse olla?”

      „Jutustan sulle homme, olen praegu liiga väsinud, pean puhkama.”

      Linda heitiski asemele ja katsus uinuda, kuid ei saanud. Sada küsimust ja tuhat mitmesugust mõtet keerlesid peas ja ta oli ärkvel kaua. Valugi oli kõhukoopast kadunud, aga see ei aidanud palju.

      12

      Järgmisel õhtul, kui naised lahkusid töölt, oli linnuse korravalvur kohal. Vaatas, et keegi neid ei tülitaks, ja kui kõik olid rahulikult siirdunud laagrisse, võttis ta Linda kaasa ja viis noore krahvi juurde. Too kohtas Lindat sama lahkelt kui eelmisel õhtulgi ja tervitas: „Tere tulemast…” Oli õppinud vahepeal mõned vajalikud eestikeelsed sõnad. Linda ajas imestusest silmad pärani ja hakkas rääkima, kuid nooruk naeratas ja vastas:

      „Ei moista…”

      Eine oli laual ja Linda sõi. Nooruk istus jällegi tema vastu, rüüpas mõdu ja vahtis. Linda tundis end juba julgemalt, sõi isuga ja toitki maitses täna paremini kui eile.

      „Proosit!” lausus nooruk ja tõstis klaasi.

      Linda jõi kaasa ja naeratas. Mees naeris jällegi laialt ja sõnas: „Gut, gut!” Linda teadis, mida see tähendas, ja kordas omakorda: „Gut… gut!” Talle oli tekkinud nüüd kodune tunne ja ta ei kartnudki enam noorukit. Püüdis aga olla kõigiti viisakas ja aupaklik kõrgest seisusest isiku vastu ja peale einet tänas teda sügava kummardusega. Nooruk kummardas vastu, aga tegi seda kergelt ja kaunisti, nii et Lindal hakkas oma kummarduse pärast häbi. Oleks seda uuesti ja paremini korranud, aga kartis, et see ei kõlba. Mõttes lubas aga endale, et harjutab seda õhtul laagris ja teeb järgmisel päeval samasuguse kauni kummarduse krahvile.

      Majas oli kõik seatud maalimiseks korda. Suur lõuend seisis pukkidel, mitu pintslit ja värvipotti olid laual ja lisaks veel mõned pliiatsipulgad. Tool oli seatud seina äärde, millele nooruk pani Linda istuma.

      „Palun…” ütles ta, „bitte!”

      Linda teadis, et „bitte” on viisakuse sõna, aga miks nooruk lausus „palun”, seda ta ei taibanud. Miks pidi ta teda paluma?

      Jällegi seadis nooruk Lindale sõba pähe ja sidus otsad lõua alla kokku. Ta pehme käsi puudutas Linda kaela ja naine värahtas. Nooruk märkas seda, naeratas ja vaatas Lindale otsa. Küsis midagi, aga too ei taibanud, kuid imelik judin läbis ta keha ja tal hakkas piinlik. Langetas silmad ja sundis ennast köhatama. Nooruk võttis aga ta pea julgelt käte vahele ja seadis selle õigesse asendisse. Lindal oli sellest mõnus tunne. Nooruk eemaldus, vaatas ta poosi, tuli uuesti tagasi ja pani sõrme Linda lõua alla ning kergitas nägu.

      Jällegi käis kerge judin Linda kehast läbi. Tavaliselt ei kartnud ta kõdi, aga nooruki käe puude kaelale erutas teda ja ta värises.

      „Palun,” lausus nooruk Linda lõuga tõstes.

      „Bit-te…” vastas Linda.

      Nooruk pahvatas naerma ja kiitis:

      „Gut, gut, Lindakene…”

      Lindale tuli see üllatusena. Krahv teadis ta nime ja lisas sellele isegi õrnutsemise silbi lõppu. Talle muutus mees armsaks, oleks isegi meeldinud, olnuks ta veidi vanem.

      Terve õhtu töötas noor krahv maali kallal. Tegi esmalt söega skitse lõuendile ja näitas Lindale. Too ei taibanud midagi selles kritselduses, kuid ei laitnud tööd. Siis tegi mees pausi, lasi Lindat puhata ja nad õpetasid teineteisele keeli. Nooruk õppis ise eesti keelt ja õpetas Lindale saksa keelt. Ta osutas näpuga peale ja lausus: Kopf. Küsis aga kohe Lindalt:

      „Palun – eesti?”

      Linda taipas ja vastas: „Nupp…”

      „Nupp, nupp – schönes Wort!” ja samas osutas näpuga ninale:

      „Aber… Nase?”

      „Nina…”

      „Ninna, ninna, ach! – schönes Wort.”

      „Nina…” kordas Linda.

      Nad naersid mõlemad. Linda olemine muutus kodusemaks, ta jälgis aga kogu aeg noorukit ja imestas, kuivõrd erinev ta oli kõikidest meestest, keda ta oli elus kohanud. Tema liigutused, kõneviis ja lahkus võlusid Lindat. Oli ütelnud talle „Lindakene”. Nõnda polnud teda keegi kutsunud peale oma õndsa ema ja vahest õe ka. Isegi Võttele, kuigi oli olnud ta vastu õrn, polnud teda selliselt kutsunud. Midagi iseäralikku oli selles noorukis, täiesti erinevat teistest ülikutest ja rüütlitest. Linda hakkas kartma, et midagi ohtlikku võib ehk selle asja taga olla, ja manitses ennast ettevaatusele.

      Esimesel õhtul oli valminud söejoonis. Nooruk vahtis tööd ja raputas pead. „Nicht gut!” pomises ta. Linda teadis, et see tähendas midagi halba. Oli õnnetu ja vaatas kaastundlikult mehele silma. Too naeratas ja lõi käega. Kuid Linda nägi, СКАЧАТЬ