Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kenasti hakkama. Pani Linda poolpõigiti enda vastu istuma, võttis sõba peast ja asetas oma salli ta õlgadele. Juuksed lasi lükata kuklasse. Linda ei taibanud täpselt tema tahtmist, sellepärast kammis ta ise Linda juuksed üles ja silitas need laineliselt tahapoole. Linda tundis, et ta käed värisesid juukseid seades ja silitas neid vist rohkemgi kui vaja. Linda värises ise ta käe all ja nautis pehmete käte silitamist.

      Nooruk töötas nüüd innukamalt maali kallal ja rääkis vähem. Vaatas aga vahetevahel teraselt Lindale otsa. Silmalau joone tõmbamisel läks uuesti Linda juurde ja seletas midagi. Linda ei taibanud. Siis tegi nooruk ise oma lauga vastava languse silma kohale, ja kui Linda ei saanud ikkagi tema tahtmist täita, võttis sõrmega kulmust kinni ja vajutas lau allapoole – just poole peale. „Soo, Lindakene,” sosistas ta. Oli sellega saavutanud naise silmale unistava pilgu. Ta ruttas kohe joont tõmbama.

      Linda hingamine oli aga suurest erutusest peatunud. Nooruk oli seisnud ta silmnäole nii lähedal, et Linda oli hoomanud tema hingeõhku. Mingi seletamatu kihk surises ta kehas ja ta ei hinganud. Samal ajal oli vaadanud noorukile silma – päris sinised olid olnud need. Talle meeldisid sinised silmad, aga mitte hallid. Hallid olid ainult Õnnemeelel ja kõrged põsenukid. Peaks ta aga kauemini mind maalima, mõtles ta, ja valu torkas talle korraga südamesse. Kauemini võis see küll kesta, kuid mitte alati. Siis pidi ta jääma jällegi laagrisse ja jätkama õudset orjatari elu. Aga teised naised on kogu aeg selles orjuse pimeduses ja isegi tema õde ning väikesed lapsed. Ta oli küll tihti mõtelnud õele ja tahtnud tuua teda ka krahvi kotta, et tedagi maalitakse, ka temal peaks olema sarnadust jumalaema näoga, aga ta ei julgenud sellest rääkida.

      Nooruk muutus korraga rahutuks ja langetas käed. Vahtis jällegi üksisilmi Lindat ja seletas midagi. Too ei taibanud.

      „Rõõmus olema… mitte traurig,” leidis ta korraga eestikeelse sõna.

      Linda taipas. Ka katsus naeratada, aga ei saanud. Surus huuled kokku ja katsus oma tundeid valitseda, aga pahvus korraga nutma. Langes kummargile ja nuttis. Eelmistel õhtutel oli ta olnud õnnelik, et nooruk vabastas ta ründajate käest, oli rõõmustanud uue ümbruse ja olukorra üle ning unustanud tegelikkuse. Nüüd ärkas ta korraga nagu unest ja leidis end endises seisukorras, ainult ajutiselt hoolitsetud kellestki tundmatust ja imelikust inimesest. Ta ei saanud enda rahu tagasi ja nuttis.

      Maalimisest ei tulnud sel õhtul enam midagi välja. Nooruk lohutas Lindat küll igal viisil ja nutuhoog lõppeski, aga ta silmalaud olid pundunud ja suu ei suutnud naeratada.

      Nooruk saatis Linda poolele teele, kus andis ta valvurile üle. Linda jalg oli kuidagi tönts ja silm ei seletanud hästi teed, ta komistas paaril korral ja kukkus korraga maha. Valvur aitas ta üles ja kahmas sülle. Püüdis kallistada. Aga Lindale oli mehe puudutus sedavõrd vastik, et ta lõi valvurile näkku ja rabas end lahti.

      „Ilus naine, aga kuri…” pomises too arusaadavas keeles.

      Valvur oli liivlane. Linda ehmatas enese aga reipaks. Talle välgatas pähe, et see löök on peksuga karistatav. Valvur saatis ta aga viisakalt laagrini ja läks siis rahulikult tagasi. Karistust ei tulnud.

      Lindal oli veel samal õhtul Jutaga pikem jutlemine. Ta kurtis õele oma langenud meeleolu ja arvas, et maalimisest ei tule enam midagi välja, sest ta ei saa naeratada. Jumalaema nägu vajab aga naeratust. Juta oli õnnetu. Ka tema oli lootnud pääseda välja orjusest õe abil ja kõrgest soost noormehe heasoovlikkusel. Ta ei mõistnud Lindale muud nõu anda, kui katsuda olla rõõmus.

      „Tee hea nägu ette, nagu oleksid oma mehe juures…”

      „Kuidas?”

      „Mõtle mõne hea asja peale, siis meel muutub.”

      „Mh…”

      13

      Ühel päeval ei aetud naisi tööle. Öeldi, et olevat kristlaste Jumala puhkamise päev. Inimesed pidavat ka siis puhkama. Naistel kulus see päev marjaks ära – saadi veidi oma asju korraldada, riideid parandada ja muugi vajaliku kallal kohmitseda. Puhkamisest polnud juttugi.

      Õhtupoolikul tuli mungariides mees laagrisse, rääkis naistele ristiusu Jumalast ja taevariigi mõnudest, mida iga kristlane pidavat peale surma omama. Tal oli tõlgiks noor eesti soost õpilane. Naised kogunesid tõlgi ümber ja pärisid igasugu asju.

      „Mis tänase päeva nimi on?” küsis keegi.

      „Sonntag,” vastas poiss.

      „Aga kuidas see on meie keeles?”

      „Päikese päev,” vastas too kogeledes, vaatas aga küsivalt mungale otsa.

      „Vale, vale – tänane päev on Jumalale püha päev, sest ta pühitses seda puhkamise läbi.”

      „Püha päev… pühapäev… jaa-jaa, täna on pühapäev.”

      „Aga mis on töihvel, mida kümnikud ühtelugu räägivad?” küsis keegi teine.

      „Ah, see on kurivaim, ka üks kange mees, aga Jumala vastane.”

      „Nagu meie Ukugi, kes on ka Jumala vastane.”

      „Ei, ei… Uku on hea mees, aga Teufel on kuri mees…”

      Juta tuli kurtma, et ta poeg on haige, kas mungaisand ei saaks aidata või tuua rohtu. Tõlk seletas seda mungale.

      „Paluge Jumalat, tema aitab, paluge aga,” vastas munk.

      Siis tuldi seletama, et üks naine oli öösel surnud, kas ei saaks tema laipa ära viia, nad olla valvuritele rääkinud, aga need ei tegevat väljagi. Jällegi seletas tõlk asja mungale.

      „Täna on pühapäev, täna ei tehta midagi, täna puhatakse. Las laip olla paigal…”

      „Meil on külm, kas me ei saaks soojemaid ürpe,” kurtsid ühed.

      „Vajame rohkem puid kütteks,” kaebasid teised.

      „Pole minu asi, kaevake piiskopile – mina olen tulnud jumalasõna kuulutama,” vastas munk ja väljus laagrist.

      Valvuritele, kes pidasid vahti laagriväravatel, oli pühapäeva puhul toodud õlut. Need olid veidi purjus, tagusid piikidega takti ja laulsid:

      Nach Heimat gehen bald zurück,

      bald zurück, bald zurück…

      Laagris aga laulsid naised tasakesti:

      Kes mind kuuleb laulemaie,

      laulemaie, luulemaie,

      lauluviisi laskemaie.

      Laulan ma läbi murede,

      kurdan läbi kurvastuse.

      Suu laulab, süda valutab,

      silmad vetta veeretavad,

      palged laineid lasevad.

      Kellel’ kurdan kurvad meeled,

      kellel’ haigused haletsen,

      kellel’ annan haige südame?

      Nutan noorele rohule,

      kurdan kullerkuppudele,

      arvan angervaksadele,

      kaeban kõvale kivile…

      Lapsed mängisid sõda edasi. Poisikesed olid vallutanud oma kivikillukestega kõik СКАЧАТЬ