Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole sammudes tõmbas tema tähelepanu Theodora suur portree. See rippus trepi jalamil, kus hallist tulev valgus näis tabavat tema kaela ja randme ümber ning kõrvade küljes rippuvaid safiire ja teemante, pannes need särama, nagu oleksid nad päris. Daami tasaselt häirimatule ilule vastandudes näisid Framptonite perejuveelid hiilgavat sootuks iseseisva suursugususega. Phaedral ei olnud aega pilti silmitsema jääda, kuid Juliusel oli õigus olnud – ükski naine, olgu ta nii tagasihoidlik kui tahes, ei saa nende suhtes külmaks jääda.

      Ta astus elutuppa, kus Rosamunde ja Joshua püsti tõusid, et teda tervitada.

      „Tegelikult me oleme ju korra juba kohtunud,” ütles Rosamunde. „Aga seda ma ei loe.” Ta sirutas käe välja. „Mina olen Rosamunde, Antoinette’i õde.”

      „Jah, tere veel kord.” Phaedra raputas tema kätt, pannes kergendusega tähele, et see üsna tõsise olekuga naisterahvas tundus päris sõbralik, kui ta naeratas.

      „See on Josh,” ütles Antoinette, seejärel tutvustas ta Robertat ja tema olekus ei olnud midagi, mis oleks reetnud, et tal pole oma minia vastu just kõige soojemad tunded.

      Phaedra raputas Joshua kätt, erinevalt oma vennast oli tema käsi pehme ja tuim nagu tainas. Tema näojooned olid küllaltki meeldivad ja tegelikult võinuks teda väga nägusaks meheks pidada, kuid ta näos polnud seda iseloomu, mis oleks andnud tema välimusele samasugust individuaalsust ja jõulisust nagu Davidi puhul. Temast õhkus kerget hädavareslikkust, mis väljendus ta kergelt längus õlgades ja eemalolevas pilgus, nagu oleks ta vabatahtlikult end kõigest eraldanud. Phaedrat üllatas tema naise jahedus. Roberta jäi tõsiseks ja tema terav lõug jäigaks, kui ta Phaedrale kõrgilt ülalt alla vaatas, pannes ta end igas mõttes väiksena tundma.

      Just siis, kui Roberta suu lahti tegi, et rääkima hakata, astus David ligi, et teda päästma tulla.

      „Võtame õige istet,” pakkus ta. Järgnes veidi kohmetu hetk, kui David hakkas kätt tema selja poole sirutama, et teda diivani juurde juhatada. Ümber mõeldes tõmbas ta viimasel hetkel käe tagasi. „Harris toob sulle midagi juua,” kostis ta eksiteele juhtunud kätt taskusse pistes. „Mida sa sooviksid?”

      „Limonaadi laimiga?”

      „Oled sa kindel, et sul midagi toekamat tarvis ei lähe?” kostis ta naeratades vastu.

      „Võib-olla hiljem.”

      „Ma vabandaksin nende kõigi pärast,” sosistas ta Phaedrale, kui nad kõik istet olid võtnud. „Aga nad on ju sinu perekond niisamuti.” Nad mõlemad naersid ja Antoinette mõtles omaette, kuidas nad juba õe ja venna moodi välja nägid.

      Harris tõi kõigile juua ja nad ajasid kamina ümber juttu. Roberta istus akna juures, ülejäänud perekonnast veidi eemal ja kuulas jutuajamist pealt, kuid ei võtnud sellest osa. Antoinette ei hakanud ka tema lähemale palumisega vaeva nägema. Kui Roberta tahab tõrjuv olla, mõtles ta, siis on see tema probleem. Ta lootis, et Phaedra ei pane minia ebaviisakust tähele.

      Phaedra pani kõike tähele ja Roberta vaenulikkus tema suhtes ei üllatanud teda sugugi, ehkki haiget tegi see ikkagi. Ta oli tänulik selle üle, et kõik teised teda lahkelt kohtlesid. Julius oli öelnud, et George’i perekond võtab ta vastu kui kadunud tütre, ent Phaedra ei olnud selles sugugi nii kindel olnud. Näis, et ikka veel leinavalt perekonnalt on seda liiga palju tahta. Kuid risk paistis olevat end ära tasunud. Antoinette oli valmis teda vastu võtma ja eriti veel David, kes näis olevat valmis suuri pingutusi tegema selle nimel, et ta tunneks end perekonda kuuluvat. Joshua pilk lõi helendama iga kord, kui ta tema poole vaatas, ja Rosamunde, kes ilmselgelt tahtis oma õele heameelt valmistada, oli samuti väga südamlik. Kuid Phaedra jaoks ei lugenud nende ühine veri suuremat midagi – nende kõigi ühine armastus George’i vastu oli see, mis sidus neid tihedamalt kokku, kui DNA seda iial teha oleks võinud.

      Kui Antoinette oma koertest rääkis, pani Phaedra tema pilgu taga peituvat valu tähele. Ta naeratas ja aeg-ajalt naeris Davidi naljade peale, kuid Phaedra võis arvata, et sisimas oli ta süda raske nagu telliskivi. Ta seisis üksinda uue, üksildase ja kaardistamata tee alguses. Tema ümber olid ta pojad, kes talle tröösti pakkusid, ja ta õde, kes talle toeks oli, kuid lesena oli ta nüüd ikkagi üksinda ja mahajäetud. Phaedra soovis teda kuidagi lohutada, kuid ta teadis, et ka kõige hoolikamalt valitud sõnad ei too George’i tagasi. Ja kõigest, mis selleni ei küündi, jääb ju näruselt väheks.

      Tom ei olnud ikka veel kohale jõudnud selleks ajaks, kui nad püsti tõusid, et söögituppa õhtusöögile minna. Antoinette vaatas murelikult oma käekella.

      „Ära sa tema pärast muretse, ema. Ta ilmselt unustas,” ütles David Phaedra jaoks tooli lauast eemale tõmmates.

      „Ma ei muretsegi,” vastas Antoinette naeratusega, mis kuigi veenev polnud.

      „Kindlasti ta ei unustanud,” lausus Rosamunde teda julgustades.

      „Kas Tom on üldse kunagi kuhugi õigeks ajaks jõudnud?” kostis Joshua istet võttes.

      „Oh, see pole nüüd ka ikka päris aus,” vastas Antoinette sulgi turri ajades, valmis oma noorimat poega kaitsma.

      „Küll ta tuleb,” lisas Roberta. „Sellest nädalavahetusest ta kindlasti ilma jääda ei taha. Tomile ei meeldi miski rohkem kui üks korralik draama.” Phaedra tahtis midagi vastuseks kosta vihje peale, et tema ongi see draama, kuid hoidis end tagasi. Ei olnud mingit mõtet ematiigrit sabast sikutada, ta saaks ainult hammustada.

      „Talle kõlbab iga ettekääne, et isa autoga ringi sõita,” lisas David.

      Joshua itsitas.

      „Jah, ta on nagu maahärra Kärnkonn oma Aston Martini roolis.”

      Phaedra naeris ja Joshua silmis välgatas korraks rõõm.

      „Ega talle endale selline kirjeldus vist väga ei meeldiks,” ütles Phaedra. „Kellelegi ei teeks suuremat heameelt, kui teda härra Kärnkonnaga võrreldakse!”

      „Tema oleks esimene, kes seal paralleele märkaks, Tomis on omajagu seda Kärnkonna,” jätkas Joshua, tundes rõõmu, et tema naljad Phaedrale lõbu pakuvad.

      Roberta istus otse Phaedra vastu ja vaatas, kuidas David ja tema abikaasa end teine teisele poole selle naise kõrvale istuma sättisid.

      „Nii et sa oled siis Kenneth Grahame’i fänn?” küsis Roberta.

      „Muidugi. „Tuul pajuokstes” on üks mu lemmikraamatuid.”

      „Kus sa hariduse said?”

      „Vancouveris,” vastas Phaedra õlgu kehitades. „Ma vihkasin kooli.”

      „Kuid sa läksid ülikooli?”

      „Ei, ma hakkasin kuueteistaastaselt tööle. Läksin kodust ära niipea kui võimalik.”

      Roberta kirtsutas nina.

      „Tõesti, miks sa siis midagi sellist tegid?”

      „See on pikk jutt,” vastas Phaedra teemat vältides. Robertaga ei jagaks ta seda iialgi.

      „Küll on kahju, et sul ei õnnestunud oma haridust lõpetada. Nüüd sa kindlasti kahetsed seda.” Roberta manas näole lääge naeratuse.

      „Sugugi mitte. Elu on mulle väga heaks õpetajaks СКАЧАТЬ