Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ütlesin, et minulgi on nägemine kehvemaks läinud, kuid see on võib-olla töö pärast – veedan kogu aja pimedas. Ja lisasin, et ta on arvatavasti visionäär. Ta peaks luulet kirjutama. Ta on impulsiivne ja tal on silmad pungis. Pealegi on ta nahk õhuke, väga valge ning selle all paistavad selgesti veenid. Kondine ja nurgeline. Kõhn. Ta jäi minu poole. Jõime poole ööni veini ja põletasime halge. Jõime veini, lugesime luuletusi; ta värises, kui rääkis emast, valu ema pärast pani teda tõesti tugevasti rappuma, mul tõusid pisarad silma, ta nägi, et ma elan kaasa, ja jättis järele. Me vahtisime pikalt tulle, suitsetasime. Tõmbasime kogu tubaka ära. Ta magas kušetil. Mina heitsin riidest lahti võtmata lauale: panin teise teki alla, peale tõmbasin siin varem elanud muusiku vana sineli. Kuu oli ere. Lamasin jalgadega akna poole ja vahtisin kuud. Mõtlesin välja luuletuse:

      olen elust välja kistud olend

      seeme mis kuskil ei tärka

      loom kes saaki ei otsi

      kustuva suitsu tuli

      varjutuse aim

      sõnatus

      kübe

      15.03.22

      Põen teist päeva külmetust. Joon kuuma teed keedise ja meega (aitäh Frau Metzerile!), ei suitseta teist päeva ega tahagi, puudub harjumus, tühi ajaviide, joon veini ja kirjutan poeemi – siit tuleb midagi, Ljova imestab, on, millega skeptikut üllatada. See õhtu võikski kestma jääda – veini ja poeemiga, seal on veel nii palju: kogu Pavlovsk, kõik pildid, dagerrotüübid, meie kõik, kõik elus!

      30.03.22

      Jalutasime NT-ga teatri juures, kohtusime tema sõpradega, ühtede Solovjovidega, Peterburi intelligents, istusime omnibussi peale ja sõitsime Jekaterinentali. See oli ootamatu ja meeldiv. Uhiuus Mootor, ilus, läikiv, avar, kiire. Juht oli igavesti vahva – peas nokamüts kuldse patsiga sirmi kohal, seljas pressitud vorm kiiskavate vasknööpidega. Jalutasime pargis ning läksime sealt jalgsi jõe äärde. Tahtsime paadiga sõita, kuid mõtlesime ringi. Silla juures olid luuletajad, kes voltisid etteloetud luuletused paberlaevukesteks ja lasid need vette ujuma.

      1922. a aprill, Revel

      Käisin pargis nuditud torni juures. Päike paistis eredasti. Raagus oksad, punased katusekivid ja hall müür. Tuli jäädvustada. Jooksin prantslase juurde. Seletasin. Monsieur Leonard ütles, et tal pole elavhõbedat. Minu arvates lihtsalt ei viitsinud: mõtleks kus asi, mingisugune torn, mingisugused oksad. Ei viitsinud jännata. Soovitas teha foto. Ma ütlesin, et pärast lähevad oksad lehte ja kõik on hoopis teistmoodi. Ja foto pole üldse see. Ise ju ütles, et dagerrotüüp on kunst. Ta noogutas ja kõik. Lubas, et teeme hiljem. Kahju!

…

      Solovjovid ja kõik need, kes nende juures käivad ja selles linnajaos elavad, on optimistid, nad vaatavad elu ahne pilguga, sisse ahmides, lahutavad meelt kord kontsertidega, kord lugemisega, teatriga – elavad kogukondlikult ja kärarikkalt. Noored ja vanad õmblevad üheskoos pehmeid mänguasju; keegi valab tinasõdureid – müüvad turul! Nad pole meelt heitnud nagu paljud, ei ole kõigega tükkis oma urgudesse pugenud nagu mõned, nälgivad küll, kuid peavad vastu (võib-olla teesklevad).

…

      Monsieur Leonard tegi ettepaneku teha koos tööd Jekaterinentalis, Peetri mälestusmärgi juures. See ajas mind kimbatusse; ma ei teadnud, mis ja kuidas, ta rehmas hooletult – seletab kõik asja käigus – sõitsime koos kolmjala ja väikese tahvliga, kuhu olid kleebitud tema päevapildid ja kirjutatud, kes ta selline on (tuleb välja, et mina olen tema õpilane-assistent). Sain esimese tunniga üle kõigest – hirmust, häbist, kohmetusest – kõik oli kui peoga pühitud, nagu poleks olnudki! Inimesed astusid ligi, sikutasid Peetrit ninast, nõustusid varmalt pildistamisega, prantslane jagas visiitkaarte nagu mustkunstnik, rääkis, et ülesvõtted saavad valmis homme või, kui soovite, täna õhtul. Õhtul ilmutas. Tal on kõik käepärast: töötan kinnisilmi. Lõime kokku: tegin kahe tunniga 30 marga eest ainuüksi enda taskusse. Õhtul läksin restorani! Tundsin suurt piinlikkust – pole sobivaid rõivaid, kuid ma valisin ka tagasihoidlikuma restorani. Istusin üksi. Tellisin veini ja praetud vorsti. Kartsin, et raha jääb puudu. Jäi hoopis tublisti ülegi! Ostsin veel veini ja pidutsesin üksinda. Kui niiviisi jätkata, võiksin hakata igal laupäeval restoranis käima!

…

      Ta hõiskas nagu laps. Kuulete? Tihane… Tihane laulab! See on kevad!

      Kevad!

      Tihane!

…

      Hélène on ime! See eufooria on kestnud juba nädal aega. Ta saab varsti kaheksateist. Teda kasvatas tädi. Käisin nende juures Koplis. Jalad lendasid! Ümberringi oli kohutav pori, aga südames selline kergus ja rõõm! Kes oleks võinud arvata! Kuid tuleb end vaos hoida. Mitte välja näidata. Kutsuti teed jooma. Teiste seas oli neil seal „teed joomas” ka häälekas polkovnik Gunin. Rääkis, kuidas ta oli linna taga arsenalis kindral Stubendorfiga roostes padruneid puhastanud ja püsse kokku pannud. „Vaat niimoodi, minust vasakul on ühejalgne sõdur, paremal von Stubendorff! Vaat nõndaviisi! Sama pingi peal! See oli Männikul! Iga päev viis kilomeetrit sinna, viis kilomeetrit tagasi! Heeringas kartuliga ja tee. Ma olen hiilgavas vormis!” Tänu sellelesamale kindral S-le dresseerib ta nüüd vene skaute, jooksutab poisse, õpetab ratsutamis- ja sõjandustermineid. Lõugab hommikust õhtuni. Küllap karjub ka unes. Sõduriga sama pingi peal… Teistel asjaoludel poleks ilmaski minuga ühte lauda istunud. Me NT-ga kohtasime kord teda turul – lihapaviljonis – seisis ja tingis. NT teretas teda, ta noogutas, minu poole ei heitnud pilkugi, nagu poleks mind olnudki, ja jätkas tingimist, ma piilusin, ta ostis suure verise käntsaka, hiiglasliku! Heeringas kartuliga... Vihkan seda turgu ja seda polkovnikut! Rääkis anekdoodi, kuidas eestlased olid nõukogude kaubandusdelegatsiooni saunas pesnud ja riideid täidest puhastanud. Välisminister härra Birk olevat käskinud! Venemaal möllab tüüfus! Kõik puhtaks kasida! Kogu esindus! Eesotsas Gukovskiga! Olge lahked! Bolševistlikud täid on eestlaste tervisele ohtlikud. Kõik prahvatasid naerma. Naeruplahvatus, rõkete kanonaad. Ei saadud mõhkugi aru, kuid naerdi. Naerdi sellepärast, et tema naeris. Teda on ühteaegu naljakas ja õudne vaadata: temast ei jäänud peale naeru midagi; nagu ütles Ljova: „Venemaast ei jää järele muud kui anekdootide kimbud ja needki ununevad, võiks juba rutemini!” Naer oli nagu tõeline orkester, ma hoidsin hinge kinni ja kuulasin: Hélène’i naer kõlas eraldi.

      Leppisime kokku, et näeme kirikus.

      „Tulete?”

      „Ilmtingimata!”

…

      Eile ei käinud kirikus; läksin välja, hakkasin minema, kavatsesin minna, kuid ei jõudnud kohale. Hais segas vahele. Suitsutati heeringaid. Karjuti valjusti ja sõimeldi. Tänavanurgal seisis ja jõllitas hullumeelne vanamees. Tema narmendavate pantaloonide taskust vahtisid välja ajaleheräbalad, mida ta mälus: pistis käe taskusse, rebis tüki ja – suhu!

      Ehkki ma kohtan teda sageli, paistis see tol hetkel mulle halva endena. Läksin ringiga: päris mere ääres olid vankrid; sillutisel politseinik ja temaga koos keegi, vahivad kõiki teraselt, otsivad või ootavad kedagi. Uus ring. Jõudsin tagasi sirusniku juurde, kus kuulasin eile pikalt muusikat, mis aknast voogas. Nüüd olid seal pambud, nutt, sõim, sagin, kõikjale tungiv suitsukalahais – vaat selline muusika!

      Nii ma kirikusse ei jõudnudki.

…

      Käisime Hélène’iga Bi-Ba-Bos (film oli Robinson Crusoe’st, jama tegelikult, kuid raputas mind miskipärast, tundsin, et elan, et miski on algamas – küllap pettekujutelm). Jalutasime Schnelli tiigi ääres. Kogu allee oli kaetud roosakasvalgete kastaniõitega, nagu oleks kohev vaip maha laotatud. Kõndisime aeglaselt läbi linna. Hélène piilus igasse soppi.

      „Revelis СКАЧАТЬ