Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Harbini ööliblikad - Andrei Ivanov страница 8

СКАЧАТЬ (see oli kulukas, kuid väga oluline, nagu ka habeme hooldamine: seista laupäeval maniküürikääridega peegli ette ja käia habemest üle). Tema korrespondentide seas olid Remizov, Roerich, Rudin… ja paljud teised, ilma kelleta ei kujutanud Jevgeni Petrovitš oma olemasolu ettegi; nad määrasid midagi tema eksistentsis ja mõtlemises, seetõttu tundis Jevgeni Petrovitš vajadust neile kirjutada; tal oli vihikus nimekiri, kuhu märkis tähestikulises järjekorras, kellele ja millal on kiri saadetud. Istus sageli laupäeviti niiviisi teetassi taga, lehitses vihikut ja pidas aru, kellele kirjutada, aga kellele lihtsalt oma ajakiri saata või teatada, millega kavatseb tuleval aastal välja tulla… Võis niiviisi pikalt istuda… Iidolitega plaanide jagamine oli tema jaoks hulga tähtsam kui oma julgete mõtete elluviimine, see oli isegi tähtsam ajakirjast endast ja „Ülestähendustest”; aga teistega oma korrespondentsidest ja adressaatidest rääkimine seda enam! Jalutuskäik postimajja tosina ümbrikuga täitis tema elu erilise mõttega, Jevgeni Petrovitš läbis sel kombel teiste pilkudele varjatud ruume, sisenes paljudele käsitamatutesse sfääridesse; see kohustuslik rituaal ergutas teda, andis jõudu rutiiniga võitlemiseks, avas efemeerse perspektiivi ja sisendas lootust muutustele paremuse poole. Pannud kirjad teele, tundis Jevgeni Petrovitš end mitme tunni vältel elavamana nagu näitleja, kes kogeb lavale astudes loomeinnu puhangut, ja tundis, et kusagil seal tulevikus on keegi, kes teab teda, mäletab; Jevgeni Petrovitš kujutas mõttes ette, kuidas tema jumaldatud mõtlejad loevad tema kirju, võib-olla arutavad tema ideid, jäävad ta ridade üle mõtisklema, ja tundis erutust. Kui tal jäi mingil põhjusel mõnele oma iidolitest tavapärase intervalliga kiri saatmata, valdas teda rahutus, Stropilin kontrollis siis vihikus nimekirja ja kui see kartus leidis kinnitust, ruttas laua taha kirjutama – võis väga vihaseks saada, omaste peale karjuda, kui miski juhtus teda neil hetkedel segama. Samasuguseks vajaduseks kujunes kirja saamine kasvõi korra aastas kui mitte Kuprinilt, siis Avertšenkolt, isegi kui Avertšenko vastas talle puhtast viisakusest ja Kuprin palus kellelgi oma nimel vastata. Oo, need olid tema jaoks ülimalt väärtuslikud hetked! Unustamatud, õndsalikud päevad! Kahjuks esines selliseid päevi harva, väga harva. Stropilin pidas kalliks iga kirja, isegi kõige tühisemat, ta hoidis neid kübarakarpides.

      Igal õhtul, kui laps jäi magama, astus Stropilin puldi taha ja kirjutas – kas oma ülestähendusi või siis kirju. Enne magamaminekut teejoomise asemel kirjatööga tegelemine oli parim unerohi ja muutus peagi harjumuseks (Reveli harjumuseks, rõhutas ta). Kord Rebroviga vesteldes poetas ta:

      „Võimalik, et see on midagi kroonikataolist ja seda ei saa enam katki jätta ning ega siin minust enam õigupoolest midagi sõltugi: alustatud töö eeldab orjalikku teenimist.”

      Ta ei lahkunud sellest mõttest; ta oli iseenda silmis muutunud kroonikuks.

      „…meil muudkui materdatakse Schulzet, ei suudeta kabeli lammutust Vene turul kuidagi unustada, ja Žizn ei ole sellest ajast saadik üldse ilmunud. Kirikutega on püstihäda – kohalik elanikkond on välja kuulutanud korjanduse kõigi õigeusu kirikute lammutamiseks ning lisaks käib meil omade vahel purelus koguduse rahade pärast, ähvardab paisuda tõeliseks kohtulahinguks, täitsa inetu lugu, skandaalne, kõigile ümberringi nähtav ja kaugele kostev (mu majaomanik – kõigile teada inimene – lööb selles aktiivselt kaasa, mis kurvastab mind mõõtmatult: kuidas siin mitte vääratada – üheksa korda mõtlen enne, kui midagi ütlen). Ajakirjandus on löönud kahte leeri. Ei taha kohe kätte võttagi! Peale kõige muu kirjutatakse järjest sagedamini vaimustusega Mussolinist jt: Pilski, Jarov, Ternikovski, monarhistid, euraaslased jt. Muide, Ternikovski on eraldi jutt: elab Eestis revolutsioonieelsest ajast, töötas kindral Bułak-Bałachowiczi staabi juures õiguskonsultandina, kirjutab kõikidele ajalehtedele, skandalist, intrigaan, kord euraaslane, kord monarhist-nikolailane, hiljuti andis Protassovile vastu lõugu ühe oma armukese luuletuste pärast – ei varja oma suhteid, nähku kõik, ebameeldiv, paksmagu, tahumatu. Protassovit solvas meelega avalikult, et kõik tajuksid tema meeletust, andis kõigile mõista, et naise pärast, aga mitte tolle soperdise pärast Posl Izv-s, nagu paljud räägivad. Muuseas, Fjodorov ja Ternikovski küll vihkavad teineteist, kuid mõlemad jumaldavad ikkagi Gippiust, kiidavad muudkui tema „Musta raamatut”. Kui Fjodorov on „vaga vesi”, siis Ternikovski on tõeline hüsteerik: hiljuti esines kinoteatris Passage ettekandega „Vene rahvuslikust ideest”, seejärel jagas Vene klubis maailma ümber, pisut hiljem organiseeris sealsamas oma näitemängu lavaletoomise, õigemini – ei teagi, kuidas öelda: ta kirjutas kõik ise, ise lavastas (kui seda saab lavastuseks nimetada) ja ise mängis. Näidend oli väga nõme. Ta oli sellele pannud pealkirjaks „Pea ees sügavikku”. Parem oleks siis juba „Käkaskaela kaevu!”. Vaadata oli igav ja isegi vastik. Puhas propaganda. Eriti neljandas vaatuses – puha repliigid tema tobedast ajalehest Russki Golos, mis asutatud kellegi teise nime all, räägitakse, et see on keegi Kaplan, mingi mutike kusagil saarel, Ternikovski vormistas kõik tema nimele ja asus jälle oma joru ajama: Suurvürst Nikolai Nikolajevitš! Ühtse ja Jagamatu Suur Taassünd! Elagu Venemaa! Lubab Balti riikidele tulevikus iseseisvust. Ajaleht pandi kiiresti kinni. Ta asutas uue! Tema näidend lõppeb toimetaja arreteerimisega, see istub kartsas ja laulab: „Jumal, kaitse tsaari!” Seepeale tõusid kõik monarhistid (aga saal oli neist tuubil) püsti ja hakkasid kaasa laulma!

      Rebrov oli lavastusele müürilehe joonistanud, ta tuli koos Ljova Rudaljoviga, mõlemad naersid ja – jumal tänatud – jäid istuma, ei tõusnud laulma. Valetan! Boriss läks pärast kolmandat vaatust ära. Ljova istus minu lähedal koos isaga: Dmitri Gavrilovitš laulis, aga Ljova mitte.

      Ma olen Ljovat jälginud viimased viis aastat; kirjutab vähe ja puha pahna; veel on grupp isikuid, kes on paljuski tema moodi – summeerinud oma tähelepanekud, jõudsin ma järeldusele, et õnn on lahutamatult seotud kodumaaga; elu oma pesas, kodukandis – ainult see teebki inimese õnnelikuks; see on vundament, millel toimub kogu elu korraldamine; harmoonilise eksistentsi tagab juba loodus ise, mille keskel on esivanemad tuhat aastat elanud, külvanud, marju-seeni korjanud, küttinud, armunud jne – selliste asjade põlvest põlve teadmine sööbib luudesse, sisendab kindlust ja rahu (ning ilma selleta on õnn mõeldamatu). L. Rudaljov ei saa Revelis harmooniat leida hoolimata sellest, et tema isa on jõukas, L ei tegele mitte oma elu korraldamisega, vaid otse vastupidi, selle lammutamisega (tõestades minu teooriat).

      Boriss Rebrovi kohta ütlen nii: teadupärast avastas Lombroso, et mõned inimtüübid käituvad anatoomilise inetuse tõttu ühiskonnas kuidagi teisiti, sest tunnetavad ja käsitlevad maailma teistmoodi kui tavalised inimesed; meile teadaolevalt moonutas draama Borissi psüühikat, kui ta oli vist kuueteistkümnene, nii et ta on omamoodi samuti sant ja – miks mitte oletada, et mõtleb, tunneb ning vastavalt ka käitub isemoodi ja nõuab isesugust lähenemist.

      Ainult sellega on minu meelest seletatav tema ettearvamatus ja reserveeritus ja see veider käitumine. Seetõttu on tema puhul väga raske leida õiget võtit. Viimati oli ta väga imelikus meeleolus. Ma püüdsin teda üles raputada, kuid – paraku – tuli jälle olla tunnistajaks tema monoloogile või jutuajamisele iseendaga. Ta ei märganud mind hetkekski. Rääkis ainult iseendaga. Kui ma tema juures käisin, sai väga palju sellest, mis ma olin oletanud, kinnitust. Ta elab ikkagi nagu tuule peal ning see tema konarlik elu, asjaolud ja isegi furnituur – mitte ainult toas, vaid ka tänav, kus asub see vana räämas akendega puumaja, ja külgnevad tänavad, need marsruudid, mida mööda ta käib, ja need kohad, kus ma teda kohtan – kõik see tuleneb tema kehalisest nurgelisusest; asi pole mitte ainult kohmakas kõnnakus (tal on jalalabadel midagi viga), vaid ka sõrmedes, millega ta alailma miskit mudib (paberist kuulikest, sigaretti, tikutoosi). Esitan kõike seda oma teooria tõestuseks…”

* * *

      13.02.22

      Stropilin tegi mu lühijutu pihuks ja põrmuks. Ütles, et kirjuta ümber. Ljova rahustas:

      „Kord viisin talle sama jutu tagasi, ei muutnud midagi, aga tema hõiskas: „Oo! See juba on midagi! Hoopis teine asi!” Kuigi mingit teist asja seal polnud – see oli toosama jutt!”

      Ljova ütleb, et kõik on tühi-tähi. Ja see СКАЧАТЬ