Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaevu püsime pinnal. Meil pole isegi automobiili. Oli, aga enam pole! Sest ta on kakand! Limukas! Kuid see limukas oli 1913. aastal panga asutaja, aga kes on Stropilin? Mingisugune outchitel!”

      Ta rääkis mingitest anarhistidest, lubas teha tuttavaks poeetidega. Siinkohal tuli tema kasuema ust kraapima, ta läks korraks välja, vastas ärritunult midagi eitavat, ja me jõime edasi, poole ööni, peale hammustamata. Jäin tol päeval väga purju, halb oli. Vihkan.

…

      Käisime Ljovaga Nunnatornis („Selles tornis oli kunagi nunnade saun,” rääkis Ljova ja muigas. „Nunnad käisid siin pesemas!”) Seal oli väike saal, lava, eesriie, luuletajad tulid kokku ja lugesid imelikke luuletusi. Mõned seisid õues, neile visati alla põlema pistetud pabereid. Hoovi olid otse munakivide peale pandud toolid, laternad, küünlad, etendati midagi. Ljova tegi mind paljudega tuttavaks; läksime minu poole kolmekesi – koos kellegi Nikanor Kolegajeviga; pikk, laiaõlgne, sarnakas endine junkur, sõdis Punini rühmas. „Kuni lollpea Bałachowicz ta purustas,” lisas ta vihaselt. Rääkis vaimustusega parun Ungernist, luges luuletusi, mõnedes vilksatas Ungern. Luuletused olid kummalised, neis oli kas liiga vähe täishäälikuid või siis liiga palju kaashäälikuid… jäi meelde rida:

      kupüüri koonrilt Berdjajevi köide

      Kõik muu oli arusaamatu. Jõime terve öö ja Nikanor luges terve öö luulet ja rääkis, et sõda pole veel lõppenud, sõda jätkub. Tema silmad põlesid. Ljova naeris. Leidis mul kamorkast hunniku ajakirju, küsis lugeda. Ma andsin hea meelega. Nikanor miskipärast vabandas ja õigustas end:

      „Ma viskaksin pilgu peale, mida tänapäeva noored kirjanikud kirjutavad, just noored kirjanikud. Sellised nagu teie. Te olete ju kirjanikud. Mind huvitab, millest kirjutavad… millest mõtlevad sellised nagu teie… Kelle nimel me läksime surma, kelle nimel jäid sõdurid santideks… Te räägite kõigist meist nii põlastavalt, nagu kasarmutäidest. Teil on siin saksa filosoofia! Muidugi täid,” ütles ta joobnult ja lisas siis muigega: „Me olemegi täid!”

      Seda oli ebameeldiv ja imelik kuulata. Kellena ta end tunneb? Kelleks peab meid? Mis kirjanikud me Ljovaga oleme? Samasugused nagu tema.

      Nikanor töötab paberivabrikus. Elab Toompeal sakslanna juures korteris. Ütles kahetsevalt, et ei saa külla kutsuda, ja vakatas kohmetult nagu poisike (vanust võib tal olla kolmekümne ümber).

      24.12.21

      Täna sain ma üheksateist.

      TEINE PEATÜKK

      Stropilin pärines perekonnast, kus oli juhtunud õnnetus, vanemaid ta ei mäletanud. Teda oli üles kasvatanud taat (võimalik, et mitte lihane vanaisa). Nad elasid kahekesi suures puumajas mahajäetud alevi servas, mitte kaugel raudteest, kus venis kolm korda päevas, pidurdades ja kolistades, mööda aeglane rong: majja tungisid hõiklevate meeste ja naiste hääled; tuhmid vagunituled ujusid helelillas videvikus, puude vahel pilgutades; kõlisesid ketid, kriiksusid rattad, ohkis vedur, plärisesid vastuvõtlikud aknaklaasid.

      Vanamees ei sallinud inimesi ega loomi; kui koer jooksis ligi – haaras kepi, viskas kivi järele (neid oli tal alati taskus varuks); varest silmates sülitas maha ja vandus hirmsasti. Ta luukas tugevasti, iga tema samm peegeldus näos, lõpuks lombakus orjastas ta ja vormis tema näojooned tülgastuseks elu vastu. Ta maeti kiiruga, kirstu avamata. Peale Jevgeni Petrovitši polnud tal teisi ärasaatjaid. Vanamees oli hädas ka seljaga, valud piinasid teda lakkamatult, ta oigas öösiti, ei maganud kunagi välja. Stropilin mäletas lapsepõlve tükati ja kõikjal olid muhud, kukkumised, sõim, kõikjal oli taat, kes vedas teda vihaselt kuhugi või sakutas miskit kärkides kõrvust. Kõige eredamalt oli meelde jäänud kepp, millega vanamees kõndis, okslik ja läikiv. Käepideme ümber oli seotud tihe nöör, aga otsa valatud metalli, nii et iga samm oli imposantne, see kriipis, torkis, sööbis teadvusse.

      Stropilini taat oli endine jumalasulane. Üksildane, tüütu raamatukoguhoidja; ta vedas poissi iga päev endaga tööle kaasa, sundis teda istuma raamatute keskel, vait olema ja paigal püsima; peale selle õpetas ta ladina keelt, kirjutas artikleid ja sundis poissi „tähtsaid pabereid” ümber kirjutama. Nad elasid väga eraklikult ja monotoonselt, iga pisiasi oli muudetud rituaaliks; taat ei usaldanud kedagi ja pidas naisi alama sordi olenditeks, räpasteks ja kavalateks, ning sisendas seda ka poisile; taat allutas poisi enesele täielikult, vallutas koguni tema hinge, pani sellesse kõik kõige tähtsama: kirikuvastasuse, „vaimse enesearenduse”, kangekaelsuse ja kire raamatute vastu.

      „Inimesi ei saa usaldada,” rääkis ta, „usaldada saab vaid raamatuid, kuid ka neisse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest need on inimese kirjutatud, aga inimene ei pruugi ise teada, kuhu juhib, kuna kõik oleme pimedad, aga pime võib heast südamest sihukese supi kokku keeta, et annab sada aastat helpida.”

      Stropilin oli võimekas poiss ja omandas kiiresti elutõdesid, mida talle päevast päeva sisendati, kuid paraku nappis tal tarmukust, mistõttu sattus ühtelugu valusa käe alla. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta ikkagi kõik taadi kombed ära õppinud ja ühtlasi saanud külge ka kõik tema halvad harjumused; eakaaslased märkasid juba toona, et temaga on võimatu rääkida: ta muigutas huuli, sügas lõuga ja pungitas silmi nii, nagu oleks seitsmekümnene, ja ka rääkis samamoodi. Taat sundis poissi kõnetama teda „armuline härra” ning see lömitav viisakusvormel ujus ka nüüd, nii palju aastaid hiljem pinnale ja tilbendas nagu põõn; see juhtus suure erutuse hetkedel, kui Stropilin ei suutnud enesest võitu saada; ta sai ise aru, et on koomiline, punastas seetõttu hirmsasti ning hiljem piinles öösel pikalt ja oli sellistel päevadel kodustega jäme. Ta võõrutas ennast sellest hirmsast harjumusest hulga aastaid, kuid kord aastas lipsas mõni „armuline härra” ikka sisse.

      („Emast ja isast taat ei rääkinud, nagu neid polekski kunagi olnud.”)

      Jevgeni Petrovitš töötas vene gümnaasiumis kirjanduse õpetajana, andis eratunde, tegi kaastööd kõikvõimalikele ajalehtedele ja ajakirjadele (kus võis „honoraristuda”), soetas haruldasi raamatuid, unistas, et avab kord oma raamatukogu ja hakkab raamatuid raha eest välja laenutama („siis võiksin ma õpetamisest loobuda, et pühendada rohkem aega kirjatööle”). Peale selle oli Jevgeni Petrovitš ajakirja Retš toimetaja, kuid tulu sellest ei saanud, vastupidi, tema arvamist mööda õgis Retš kogu ta aja ja jõu, aga ei andnud muud, kui et Stropilin avaldas seal aastaid oma asju („Kirjaniku ülestähendused: 1917–19”, „Kirjaniku ülestähendused: 1920–22”) ja jooksutas võimalust mööda algajaid autoreid, vaatas mõnuga, kuidas need tema ees oma pabereid keeravad-käänavad, vingerdavad, õigustades oma mõttetusi, kuid ta tüdis sellest ruttu ära, oleks tahtnud laiemalt ette võtta, ent ei õnnestunud. Kuna Retš ilmus harva (mõnel aastal ei ilmunud üldse), ilmusid „Ülestähendused” ka teistes ajakirjades, näiteks Emigrantis; ilmusid, kuni ajakiri kinni pandi; Ternikovski isegi maksis Stropilinile nende eest midagi vaatamata sellele, et nad polnud mõttekaaslased, Jevgeni Petrovitš suisa vihkas Ternikovskit; ajakirjas Ehho vilksatasid needsamad „ülestähendused” läbi vist teise pealkirjaga, keegi ei pannud tähele, kedagi ei huvitanud. Stropilinil ei õnnestunud kuidagi leida mulku, sellist võluauku elumüüris, mille taga oleks otsekui peidikusse ladustatud vaba aega, pealegi niisuguse tihedusega, mis lubaks seda aega ilma erilise vaevata raamatuks muundada. Ta torkas nina kord ühe, kord teise ukse vahelt sisse, sõlmis tutvusi, kuid pidi kõikjal kannatama, nii ei tulnudki midagi välja. Mõnda aega oli ta seltsi Vene Kool Eestis liige, kui seal oli eesistujaks kaupmees I. Jegorov, kuid astus mingit tulu saamata seltsist välja niipea, kui sealt lahkus Jegorov. Jegorovi ees tundis Stropilin aukartust, kartis teda, kuid püüdis instinktiivselt tema silma alla sattuda; asus elama ühte tema majadest linnaservas, see käis rahakoti pihta ja jäi gümnaasiumist kaugele, kuid Jevgeni Petrovitš ei tahtnud kusagil mujal elada, sest kaupmeest kohates hellitas kirjanik lootust, et üks selline kohtumine muudab midagi ta elus; ta tundis miskipärast, et just Jegorov teeb СКАЧАТЬ