Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Näitas, kus nüüd elama hakkavad. Seisime sünagoogi juures. Kõndisime üle Klevernaja12, silla juures põrkasime Tšatski otsa. Hélène ehmus ja haaras mul käest. Ma rahustasin: ta on ohutu.

      „Miks Tšatski?”13

      „Hüütakse niimoodi…”

      Rääkisin, et ennevanasti mängis ta kinematograafis – kord armastajaid, kord sarvekandjaid –, mõnda aega kohalikus teatris. Muud, mida olen kuulnud, ei hakanud rääkima: tema naisest, samuti näitlejast, kes kas tegi enesetapu või suri mingitel häbiväärsetel asjaoludel…

…

      Käin nüüd Solovjovide pool raamatuid võtmas – ehkki neil pole ruumi peaaegu üldse, ostavad ikka edasi; nende poeg Serjoža (ta on vist kuusteist) ütles, et tal lonkab saksa keel, tahaks grammatikat paremaks saada; ma ei oska grammatikat üldse.

…

      Hélène mainis, et käib laupäeviti koos tädiga turul. Hakkasin ka käima. Vastik koht – vankrid, letid, soolveeplekistes nahkpõlledes kalamüüjad sukelduvad tünnidesse, keeravad läikiva heeringa võipaberisse. Hobused seisavad vagusi, vehivad sabaga, tammuvad, roojavad, lähevad pikapeale kärsituks, vankrid raplevad, mütsuvad, inimesed põrkuvad eemale, naeravad… Kaos! Kõik see – inimesed, loomad, liha, kala, jalge all puruks litsutud puuviljad – on üks ühtne organism, mis hingab, haiseb, käratseb, liigub, haarab käest kinni, tungib sõõrmetesse, see elukamakas on täitmatu ja peatumatu, võimatu on tema kihamist katkestada. Ei kohanud kedagi. Ja jumal tänatud, ma poleks suutnud Temaga seal rääkida. (Suitsukala hais on riietesse imbunud, Herr Tidelmann tõmbas täna koguni nina viltu ja heitis mulle terava pilgu. Lõuna ajal käisin parfümeeriaäris.)

…

      Näitas mulle oma sakvuajaaži, selles laekake, laekakeses 1867. aasta Evangeelium ja püha Nikolai ikoon – puitraamis, klaasi all, ehtne külaikoon.

      „Vanaema kinkis selle mulle, kui oli suremas. Vaadake, kui lahke näoga ta on! Mõnikord ma vaatan ja tema naeratab… Aga mõnikord teen lahti ja tema on kurb! Siis tahaksin talt küsida: miks Te küll nõnda kurvastate?”

      „Kas olete kordki küsinud?”

      „Ei, mis te nüüd.”

…

      „Tulete?”

      „Ilmtingimata!” 10-nes Hakkasin jälle kirikusse minema. Leinarongkäik puusärgiga. Läksin ära mere äärde. Kõik oli äkitsi rohetama löönud. Rammus lehestik. Päike nagu elavhõbe. Kassitapp, kanakoole, kanapimedus. Liiga hilja. Tahtsin joosta – liiga hilja!

      Sain enda peale vihaseks.

      „Kas tulete?”

      Ei tulnud.

…

      Ljova loeb Rozanovit ja nõustub temaga, et kogu XIX saj kirjandus on sisutühi ja sellest ongi hinges säärane tühjus.

…

      Käisin silla taga, läksin tema majast mööda; kõik mu sees võbises; jalatsivabriku juures kohtasin Dmitri Gavrilovitši. Ta rõõmustas mind nähes; andis kätt. Märkas, et mul on lööve, ja tõmbas käe tagasi; ma selgitasin, et töötan värvidega, liimin reklaame litograafias, tuleb palju käsi pesta, kümme korda päevas, sellest ka lööve, ta rahunes, tegi näo, et muretseb minu pärast – kuid oli muidugi ebameeldiv. Ta pakkus, et kõnniksime koos; esitas hulgaliselt küsimusi, rääkisime Pavlovskist, leidsime ühiseid tuttavaid… Sellal kui kõndisime piki jõge, arutles ta, et oleks ammu aeg jõest lahti saada. Siit ei tulevat muud kui haisu ja haigusi. Viis jutu Howardi utoopialinnale ja Kopli ehitamisele sellise projekti järgi, rääkis sellest Jekaterinentalini välja. Seal oli palju rahvast. Tuldi vaatama erinevate seltside orkestrite võistlust. Lilleaedades müttasid kunstkärnerid. Dmitri Gavrilovitš oli jutuhoos, muheles endamisi, siis aga hüüatas: „Kujutage ette sellist linna nagu Jekaterinental! Kujutlege, kuidas oleks siin elada!” Kohtas mingit oma tuttavat – vuntside ja jalutuskepiga, jäi temaga jutlema, mind ei tutvustanud, lasi minna…

      küll tänanegi närbub nagu eilne

      .. Õhtu. Läksin välja, hakkasin minema, mõtlesin, et lähen, jõudsin meie tänava lõppu, keerasin ümber nurga: seal aga oli jõle vanamees ja ta nuuskas, valjusti, ning seejärel sülitas pikalt. Ma ei saanud pilku ära. Vahtisin. Keerasin ringi, läksin tuppa ja rohkem välja ei läinud. Kogu päeva lõõtsus hoovis tugev tuul, rebis kõik kirsid paljaks, korraldas tõelise tuisu (kirjutasin mõned eelmise aasta leheküljed ümber, üht-teist viskasin välja).

      1.7.22, Revel

      Ta ei tulnud. 11. august Keegi muust ei räägigi kui M. Tšehhovist ja uuest Nanseni passist14. Tahtsin üht-teist „Erik XIV” kohta kirja panna, kuid nüüd lappasin lehti ja isu kadus täitsa ära. Kõndisin täna turuni, kohtasin teel sinna ja tagasi kolme inimest; igaüks – „Tšehhov! Nansen!”. Mind jätab ükskõikseks. Strindberg, Hauptmann, „Kilk”. Kõige tähtsam, et Hélène oli teatrist vaimustuses.

      Kõndisime kogu tee jalgsi. Taevas siples pääsukestes.

      „Võrratu valge öö!” õhkas ta. „Nagu ehtne Peterburi valge öö! Ei tahaks siit üldse ära sõita!”

      Ma tahtsin hüüda: ärge siis sõitke! Kuid astusin ja vaikisin. Oli nii raske, nii lämbe.

      „Vihm on tulekul.” Ning järsku: „Aga lugege õige luuletusi!”

      Ma lugesin Blokki: „Ta tuli pakase käest”; „Öö. Kustund latern. Tänav tühi”15…

      Hoidsin pikalt tema kätt. Kogusin julgust, kuid tulutult. Tulin tagasi. Pea valutab. Kõrvus sumiseb. Kärgatas äike, kallas kui oavarrest – säh sulle pääsukesi! 22. september, 1922, Revel Kabel tehti maatasa.

      KOLMAS PEATÜKK

      Ljova kutsus Borissi lõbutsema; loopis raha, vedas kõrtsidesse, andis mõista, et öösel oodatakse neid pordumajja ning kõik on tasuta – ainult omadele, ainult kuss, suu lukku –, pilgutas silma ja oli kohutavalt erutatud. Boriss närveeris; esimene näpuotsatäis kokaiini oli teda üles keeranud, sisemuse pillikeeltena pingule tõmmanud, kuid Ljova ei andnud juurde, ainult šampanjat, šampanjat…

      „Hoiame jõudu ööks,” ütles ta. „Öösel saab lõbutseda. Ei maksa kokaiiniga liialdada. Kui tõmbad nüüd liiast, võib latv sassi minna ja siis ei tule midagi välja.” Rääkis nagu vana kala, värises, laud olid tal põletikulised, huuled kuivad. „Meid oodatakse.”

      „Kes?”

      „Küll näed. Tuleb vastu pidada. Mitte üle pingutada.”

      Boriss aimas, keda too silmas pidas, vaatas tahtmatult ringi. Erutus kandus temalegi üle. Ta itsitas ebaloomulikult, pead raputades, kohendas mansette ja heitis jälle üleõlapilke. Ljova rääkis vihjamisi; Boriss ei saanud aru; oli põnevil; tema semu oli pärast tagasitulekut Saksamaalt käitunud veidralt. Kõige järgi otsustades oli ta reisi ajal Solodovi ja Topoleviga lähedaseks saanud; tema sõnadest tuli järeldada, et ta oli nüüd nende kompanjon.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст СКАЧАТЬ