Kindel linn. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lööb käega. „Me oleksime neist jagu saanud.”

      „Me oleksime kristlaste verd valanud.”

      „See on odav veri. Pealegi, selle rämpsu ees ei tohi kõhelda. Nülivad elusalt. Sa ei ole vist näinud, kuidas talupojad sõdivad. Ja mida nad oma vangidega teevad.”

      „Aga need ei olnud talupojad. Kuidas nad end kutsusidki…

      Tafuurideks?”

      Tancred noogutab. „Oled sa nende juhist kuulnud?”

      „Ei,” ütlen. „Kes see on?”

      „Keegi rüütel. Frank või burgund. Üks neist, kes Pelicanumi alt pääses.

      Koos Petrus Eremiidiga.”

      „Eremiit on elus?”

      „Elus ja au sees.” Ta sülitab. „Deus vult.”

      „Mis siis, kui Jumal tahabki seda,” ütlen. „Kõik need verevalamised üle elada…”

      „Seda kindlasti,” ütleb Tancred sapiselt. „Eriti kui mõelda selle vere peale, mida Reinimaal valati. Mainzis ja Kölnis ja Wormsis. Mitte et juudid mulle eriti korda läheksid. Aga see, kuidas neid sadade kaupa surnuks notiti…” Ta kummardab ja korjab üles vasest käevõru. „Igal juhul hakkas see seltskond ülejäänud lihtrahvast üles kütma. Kogu seda lambakarja.” Ta viskab ehte minema.

      „Ainult et lambakari oli vahepeal sõdima õppinud,” ütlen.

      „Ja nüüd on nad endale pähe võtnud, et nende sõda ongi see õige.

      Et Kristuse hauda suudavad vabastada ainult vaesed, sest mingi rohutirtse õgiv pühamees on kusagil nii öelnud.” Ta vangutab pead.

      „Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Eremiit viis oma palverännu otse paganate mõõkade alla. Ülikute juhtimisel langeb üks linn teise järel.

      Ja ikkagi usutakse rohkem Eremiiti kui Bohemondi.”

      „Võib-olla on tal midagi, mida Bohemondil ei ole.”

      „Jah? Huvitav, mis see olla võiks? Peale libeda suuvärgi. Nii või teisiti, lihtrahvas hakkas endale juhte otsima. Ning ühel päeval selgus, et lojustekarjast on saanud tafuurid. Kuninga alamad!”

      „Miks Eremiit ise kuningaks ei hakanud?”

      Tancred kehitab õlgu. „Kust mina seda tean. Võib-olla tahab ta paavstiks saada. Või basileuseks… Seda lihtrahva ussipesa tuleks igal juhul veidi kepiga sorkida. Et vaadata, kes sinna kõik kokku on roomanud. Enne kui nad palverännu üle võtavad.” Ta kortsutab kulmu. „Ilmaasjata lasime sellel poisil minna. Praegu oleks ta juba ilusasti köie otsas kõlkunud. Ning sina ei peaks öise ammunoole pärast muret tundma.”

      „Vaevalt et ta kreeklastest paremini laseb.”

      „Seda küll,” nõustub Tancred. „Kreeklasi pead kõige rohkem silmas pidama. Aga isegi kui…”

      „Vaata seda,” ütlen.

      Sillutisel lebab mustas sutaanis mees, nägu vastu kive, üks käsi välja sirutatud. Ta selg on mõõgahoobist lõhestatud.

      „Mida ma vaatama pean?” küsib Tancred pahaselt, et ma teda katkestasin.

      „See on vaimulik. Nad on vaimuliku surnuks löönud!”

      „Tõesti? Mõne meie omadest?”

      „See on antiooklane. Huvitav, kuhu ta jooksis? Katedraali?”

      „Sinna liduvad nad alati,” nõustub Tancred.

      Ta uurib kangale hõbeniidiga tikitud risti. „Vaevalt, et ta seda ürpi uskmatute nähes kanda julges.”

      „Võib-olla arvas, et vaimuliku rüü kaitseb teda. Et me tunneme ta ära.”

      „Aga ei tundnud,” nendib normann end sirgu ajades. „Kahju küll.

      Lähme edasi.”

      „Oota veidi,” ütlen. Surnud mees hoiab midagi peos. Püüan ta sõrmi lahti kangutada. Lõpuks läheb see mul korda.

      „Midagi väärtuslikku?” küsib Tancred uudishimulikult.

      See on piklik metallitükk. Neljatahuline, umbes peopesa pikkune raudvarras, mis lõpeb lapiku teraga.

      Veeretan seda sõrmede vahel.

      Nooleots? Selleks on vars liiga jäme.

      Ahingu teravik?

      Miks ei olnud sutaanis mees sellest loobunud?

      „Tõstame ta kõrvale,” ütlen.

      „Kui me hakkame kõiki teele ette jäävaid surnud kreeklasi kõrvale tõstma, siis ei jõua me enne õhtut pärale,” uriseb normann.

      Tal on õigus. Kõigil on õigus ja mitte kellelgi. Jumal on maailma pahupidi pööranud. Torkan rauatüki vöö vahele, kummardun ja haaran koolnul jalgadest.

†

      Linn on muutunud. Majad on uhkemad, sepistatud raudväravatega.

      Kõrged müürid, aiad nende taga. Küpresside ladvad, kooldus teraslehed üle müüriharjade.

      Pöördume kitsale kõrvaltänavale.

      Tancred seisatab kahekorruselise villa ees, mille tänavapoolne külg on laotud punakat värvi kivitahukatest. Massiivne uks on metall-lehega üle löödud, sellest välja ulatuvad naelapead on rosetikujuliseks taotud.

      Aknaluuke kaitseb raudvarbadest sepistatud võre. Kindel elamine, mõtlen, kaljule rajatud. Arukas majaperemees, kes iganes ta polnud.

      Lävepaku sisse on löödud tumesinise vimpliga oda.

      „Kohal,” ütleb normann. „Tere tulemast, isand kastellaan.”

      Ta tõmbab oda välja ning tõukab ukse õlaga lahti.

      Hämarus. Seejärel mõrkjas lõhn nagu kabelis. Mis see on? Viiruk?..

      Mürt?.. Mürdiõli? Lõhn ei tohiks nii tugev olla…

      Eesruumis on näha kiire pagemise jälgi. Kildudeks purunenud savitaldrik. Nurka veerenud hõbekarikas. Seina ääres asuv riidekirst on lahti kistud ja üle selle ääre ulatub siidvarrukas.

      Tancred tõstab ümber lükatud tooli püsti ja nõjatub vastu vaskneetidega kaunistatud seljatuge.

      „Kes siin elas?” küsin.

      „Pole aimugi,” haigutab normann. „Igal juhul on ta nüüd läinud.”

      „Teie mõõkade alla?”

      „Siinkandis ei olnud erilist tapmist. Kui peatänaval kisa lahti läks, siis jäi piisavalt aega, et jalga lasta. Ja palee rohuaia juures on värav, mida öösel keegi tähele ei pannud. Lipsasid sealt läbi nagu rotid… ” Tancred hõõrub silmi. „Igal juhul kuulub see kõik СКАЧАТЬ