Kindel linn. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõjasaagi põhjal otsustades ei ole mehed aega raiskanud.

      Palverändurid võivad kaasa krahmata kõige kummalisemaid esemeid, millest nad hiljem kuidagi loobuda ei raatsi: mõlkis vaskkandikuid, pronksist küünlajalgu, katkiseid õlilampe. Mäletan sõjasulast, kes lohistas terve päeva enda järel rasket raudahelat, nagu kavatsenuks ta mõnd põrguolendit köitma hakata. Alles isand Ywaini ähvarduse peale heitis ta selle maantekraavi.

      „Jumal appi, mehed!” tervitab Tancred neid reipalt. „Oli hea lõikus?”

      Sõjasulased vaatavad talle tuimade nägudega otsa.

      Tancred kordab oma küsimust.

      „Sul ju silmad peas, rüütliärra,” irvitab sisselöödud ninaga palverändur, kelle suust mustavad hambatüükad. „Sellist saaki pole saadud maailma loomisest peale!”

      „Tore, tore… Ja mis sealt paistavad? Kirikuriistad?”

      „Need on minu!” kähistab lühikest kasvu jämeda turjaga sõjasulane, kes on sülle krahmanud hõbedast missaali ja roheliste kividega kaunistatud armulauakarika. „Mina päästsin need uskmatute käest!”

      „Issand õnnistagu sind, mu poeg. Kuhu sa neid nüüd viid?”

      „Meie kuningale. Tema otsustab.”

      „Mis kuningas see veel on?”

      „Tafuuride oma.”

      „Või sedamoodi… Siis muidugi.”

      Tancredi näole on ilmunud ilme, mida võiks esmapilgul naeratuseks pidada. Aga see oleks viga. Samamoodi võib hundi koon naeratavana tunda, kui too oma hambad paljastab. Sarnasus on hämmastav.

      Liikumatu pilk… kangestunud turi… jõud, mis iga hetk esile prahvatab.

      Kiskja, kes end meis peidab… Noor lõvi tee peal ees.

      Normanni parem käsi on liikunud kehast eemale. Mehed tajuvad toimunud muutust. Nad on õppinud selliseid asju ära tundma. Üheksa kuud öiseid reide ja vahikordi on nii mõndagi õpetanud.

      Mina annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks. Oli see nii?

      Või hoopis: mina olen sinu Issand ja sul on ainult üks võimalus ja valida pole siin midagi.

      Üks rüüstajatest, pöetud pea ja kõrge laubaga mees, tõstab vinnastatud ammu ja sihib sellega Tancredit otse rindu.

      „Üks päev ja üks öö,” ütleb ta vaikselt. „Sõjaseadused.”

      Mehe silmad on magamatusest ja joodud veinist verd täis valgunud, aga ta käsi ei värise.

      „Jumala eest,” ütleb Tancred mõtlikult. Ta ohkab ja hõõrub peopesasid vastamisi. „Aga ärge unustage, et me ei tulnud siia usuvendi röövima.

      Ja öelge seda ka oma kuningale. Öelge, et normannid tervitavad teda ja paluvad seda meeles pidada.”

      Mehed rahunevad. Pöetud peaga mees laseb ammul langeda. „Tõesti, prohvet Jeremija on öelnud…”

      Järgmisel hetkel sööstab Tancred ettepoole ja virutab talle teraskindas rusikaga hoobi näkku. Mees paiskub tahapoole. Laskeriist ta käest pudeneb maha, selle kaar vallandub ning minema lennanud nool tabab raksatades marmorsammast.

      „Säh sulle Jeremijat, tõbras!” röögatab Tancred mõõka tõmmates.

      „Mina olen siin kuningas ja sõda ja seadus! Küllalt teile rüüstamisest, neetud lojused!” Ta vuhistab relvaga enda ümber.

      Mehed viskavad saagi käest ja moodustavad meie ümber poolringi.

      Kärmelt, sisseharjunud liigutustega.

      Kristuse nimel, nad on osavad. Teavad, kuidas koos jahti pidama.

      Väsimus on hetkega kadunud. Meeled on erksad. Kõik on paigas. Kõik ristub ja haakub ja kattub. Iga viimne kui neet, iga rõngasrüü lüli.

      Tõstan mõõga pea kohale ja heidan pilgu selja taha. Kaitstud.

      Sinu riik tulgu. Nüüd.

      Veel on koos kõik võimalused. Aga mitte kauaks…

      Käsi paiskab täringud lauale, näen, kuidas need üles-alla hüplevad…

      Ja paigale jäävad…

      „Ülikuraiped!” surub üks ründajaist läbi hammaste. „Küllalt olete me verd imenud!” Ta silmis on väga palju vihkamist.

      Tancred teeb petteliigutuse ja astub kiire sammu ettepoole. Samal ajal on kuulda kiiresti lähenevat kabjaplaginat. Kõrvaltänavast ilmub salk ratsanikke, kes meid nähes hobustele kannuseid annavad. Ühel neist oli tuunikal punane maokujutis. Bohemondi märk.

†

      Mõne hetkega on kõik läbi. Sõjasulased pagevad mööda kitsaid tänavaid. Normannid ei vaevu neid jälitama. Üks rüüstajatest on mõõgaga lapiti vastu pead saanud ja lebab liikumatult selili.

      Pöetud peaga ammumees on end püsti ajanud ja seisab, selg vastu müüri. Tancredi rusikas on tal põsesarna lõhki rebinud ja ta nägu nõretab verest. Mees ei tee seda märkamagi.

      „Poome üles?” küsib üks normannidest, nooruke helesiniste silmadega miles, kes on toimunust silmanähtavalt ärritunud. „Kurat, kui iga hulgus rüütli vastu relva hakkab tõstma, siis on maailm omadega varsti õhtal!”

      „Seda kindlasti,” nõustub Tancred. „Kirikuriistade pihtapanemine on selle kõrval köömes.”

      „Nii et otsustatud,” ütleb rüütel ja viipab kaaslastele.

      Ambur sülitab suust tumepunase klombi. Ta näol on põlglik ilme.

      „Pole vaja,” ütlen. „See mees oskab sõdida.”

      Köit käes hoidev normann jääb seisma ja pöörab pead. Ta silmad on kaks mudast lompi. Sogased ja ükskõiksed. Neis ei ole küsimust.

      Kõhklust samuti mitte. Aga ta ootab.

      „Mis tähendab, oskab sõdida?” uurib sinister silmadega miles umbusklikult. „Kõik me oskame. Kes ei oska, on surnud.”

      „Iga käsivars on arvel,” ütlen. „Las tapab veel mõne pagana. Hiljem otsime ta üles”.

      Sõjasulane keerutab köit. „Millal hiljem?”

      „Siis kui Kerbogha on puruks löödud.”

      „Tjaah…” venitab noor rüütel.

      Tancred kortsutab kulmu. Seejärel puhkeb ta naerma. „Jumala õige!”

      ütleb ta. „Isand Dieter, sinust saaks hea normann. Kui see võimalik oleks.” Ta viipab käega pöetud peaga mehe poole. „Hakka astuma, molkus.”

      Vabakslastu korjab maast ammu ja viskab selle õlale.

      „Pärast lahingut siis,” ütleb ta. „Kui sa veel elus oled, rüütliisand.”

СКАЧАТЬ