Kindel linn. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asju, mida ei saa enam muuta. Mis jäävadki nii.

      Jumala maailm, koltunud käsikiri.

      Ajan end püsti. On aeg.

†

      „Mine, võta oma tasu vastu,” ütleb Léon. „Siis on see ühel pool.”

      „Mis on ühel pool?” küsin.

      „Kreeklased. Normannid. Tormijooks. Kogu see lugu.”

      „Kas ikka on?”

      „Peab olema,” ütleb Léon. „Muidu lähed juba järgmises lahingus.”

      Ta ütleb: mis oli, see oli. Loeb see, mis on. Nüüdsama. Praegu.

      Ta ütleb seda väga rahulikult.

      Ta on kogu aeg rahulik olnud, laagrist lahkumisest saadik. Miski ei ole teda endast välja viinud. Iga ta liigutus on olnud väljapeetud nagu turniiril. Ta on lasknud mul juhtida. Ta on lasknud mul juhtida ja otsustada.

      Sest ta on kogu aeg teadnud.

      Ta on sama hea linnade võtja kui Alexios.

      Kui mitte parem.

      Ja ta on kogu aeg mu kõrval olnud. Märkamatult, varjuna.

      Varjuna, nagu need, kes…

      Nagu need, kes on läinud. Kellega on hüvasti jäetud.

      Selles sõjas ei vaadata tagasi.

†

      Väljakule ilmub jässakas palverändur, käes saapapaar. Ta räntsatab sillutisele ja asub mähiseid säärte ümbert lahti harutama. Mehe näol on rahulolev ilme. Ja õige on, mõtlen. Surnutel pole saapaid vaja.

      Mecharimi silmad on poolsuletud ja ta huuled liiguvad. Nagu loeks ta palveid. Võib-olla ta loebki, juutide jumalale, kelle nime ei tohi välja öelda. Kes ei sekku, kes on eemal.

      Ehita endale tsitadell, oli ta mulle kord öelnud. Lao müüre oma mõtteis. Ja kujuta ette, et oled seal ülal. Kõrgel ja kättesaamatu.

      Oled sa seda, Mainzi palverändur?

      Kui kõrgele peab kive kandma?

      Sõõrmeisse kandub suitsulõhna. Väljakule on lõke süüdatud. Mehed loobivad aknaluuke rõdudelt alla ja lohistavad neid tulle.

      „Huvitav, milleks see hea on,” ütleb Léon leeke silmitsedes. „Varsti on niigi palav nagu põrgus.”

      „Kui linn on kord võetud, siis peab lõkkesid põletatama,” ütleb meie kõrval istuv relvakandja. „Juba Lunastaja on seda öelnud: kui vallutad, siis põleta ka!”

      „Kus ta seda öelnud on?” küsib Léon kahtlevalt.

      „Seal,” vastab mees ebamääraselt.

      Mööduvad kaks sõjasulast, kes kannavad neljast risti asetatud odast valmistatud kanderaami. Sellel lebab mantliga kaetud noor rüütel, nägu surmkahvatu.

      Sillutisele tilgub midagi tumedat.

      Haavatu ranne kõlgub sammude taktis edasi-tagasi.

      „Angelo?”

      Sienalane sirutab käe välja. Ta peopesal on silindrikujuline pronksitükk. Selline, millega kreeklased kirju märgistavad.

      Pitsatsõrmuse asemel. Silindril on aas, mille külge on kinnitatud siidnöör.

      „Kust see pärit on?” küsin.

      „Chrysoselt,” ütleb Angelo. „See rippus tal kaelas.”

      Ta tõuseb püsti ja saadab metallitüki teisele poole linnamüüri.

      „Tervitustega basileusele,” irvitab ta. „Ja tema nuhkidele.”

      „Kas elavatele või surnutele?” küsib Léon.

      „Mõlematele,” pomiseb Angelo. Ootamatult hakkab ta üle kogu keha värisema.

      Léon astub meie vahele ja võtab tal randmete ümbert kinni.

      „Mis nüüd, ilus poiss?” küsib ta.

      Ta pigistab väga kõvasti. Nii kõvasti, et sõrmed tõmbuvad valgeks.

      Ilus poiss… Kunagi on sienalane seda tõesti olnud. Piiramine on ta meiesarnaseks teinud. Patriitsipoeg Angelo, rikka mehe võsu.

      Kes võis arvata, et ta end palgamõrtsukate hommikust leiab?

      Süüria pealinna tänavail.

      Pea kohalt kostab lindude kriiskeid. Kajakad? Püha Siimeoni rannalt?

      Meri on ju kaugel… Sinine meri ja valge linn.

      „Sangue e sangue e sangue,” pomiseb Angelo. „Aitab juba, valus on.”

      „Peabki olema,” ütleb Léon.

      Tancred vaatab meid üksisilmi.

      Ta saab aru, et tal ei ole meiega asja. Teda ei ole seal tornis olnud.

      Ta on võõras.

†

      Päev lõõskab kuumust ja kuumus peegeldub müüridelt tagasi.

      Antiookia kohal lasub hall vine, tuuletu ja tardunud. Neljas ingel, mõtlen. See, kes kausi päikese peale tühjendas.

      Linn on välja surnud. Elu on temast välja voolanud.

      Vaikus. Me sammude kõla. Teistsugune vaikus.

      „Katsu vähem vehkida,” ütleb Tancred. „Ja astu lühema sammuga, muidu higistad end surnuks.”

      Tal on õigus. Siin tuleb uuesti kõndima õppida.

      „Kohalikud ei liigu sellise kuumusega üldse,” jätkab normann. „Palju sa neid täna näinud oled?”

      „Me oleme nad maha tapnud,” ütlen.

      Tancred raputab pead. „Kreeklasel on visa hing. Nagu kassil. Ja uskmatul pole üldse hinge.”

      „Oled selles kindel?”

      Normann vaatab mulle üllatunult otsa. „Loomulikult. Sa ei ole või?”

      „Ma ei tea,” ütlen, käsivarrelt roostevärvi klompi maha hõõrudes. „Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud.”

      Rõngasrüü põletab läbi aketoni. Seda on parem mitte puudutada.

†

      Jõuame basaldiga sillutatud tänavani, mida ääristavad marmorsambad.

      Neile toetub kiviplaatidest laotud katus.

      Kolonnaad, meenub mulle Konstantinoopolist. Poepidajad olid seal oma kaubad välja ladunud. Kreeka kaupmehed…

      Heraikleon… mees, kes arvas, et ta ostab… Ja СКАЧАТЬ