Kindel linn. Tiit Aleksejev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Konstantinoopolis oli peatänav täis inimesi ja hääli. Siin aga…

      Siin oleme ainult meie kaks. Heraikleonist oli saanud vari.

      Ka meie oleme varjud.

      „Sambad ja sambad ja sambad,” ütleb Tancred laubalt higi pühkides.

      „Ja lõppu ei paista ikka veel.” Ta mõõdab pilguga tänavat. „Oma sada jalga… Päris hea mõte see niimoodi kaheks jagada. Kinnine osa ja lahtine… Kaupmehed ei pea muret tundma, mis saasta taevast alla tuleb. Vihma või rahet või…” Ta peatub ja kohendab rõngasrüü kaelust. „Ma ei saanud tükk aega aru, mis neis kreeklaste linnades nii imelik tundub… aga näe, nüüd saan. Kõik on kokku laotud. Müürid ja seinad ja sillad ja katused.”

      Tõepoolest, mõtlen. Üksainus suur kiviskelett. On linnu, mis lõhnavad hauakambri järele. Mille kohal hõljub vaikne sosin: meie aeg on ümber saamas.

      Hõbedast ööd ja hiilgavad päevad…

      Hõbedased ööd, porfüürist purskkaevud; vee ühtlane ladin, langeva vee muusika… Marmorbasseini pudenenud lehed; kalade varjud, lehtede kohal paigale tardunud… Ning jahedus, kergendus sellest.

      Jahedus, mida me otsime ja mille puudumisega meil harjuda tuleb.

      Kõik väreleb. Kõik on võnkuv ja laialivalguv, kuldnoolte ja kuumuse surve all.

      Taeva raske käsi me kohal.

      „Oh sa kurat!” hüüatab Tancred. „Vaata seda!”

      Eespool kõrgub palee, mille välissein koosneb sadadest peopesasuurustest rombidest. Antiookia meistrid on ehituskivi lõiganud nagu teemanti.

      „Ma arvasin, et olen juba kõik ära näinud, milleks kreeklased on võimelised,” ütleb normann. „Aga ei, ikka suudavad nad millegagi üllatada.”

      Ta astub sammu tagasi ja ajab pea kuklasse. „Seda ma arvasin,” sõnab ta ja osutab rõdupiirdesse torgatud lipule. „Juba võetud… meie omad!

      Kõik on juba ära jagatud.”

      „See käib teil kähku,” ütlen.

      „Ei ole esimene kord.”

      Ta võtab lähkri ja rüüpab. „Küpsetab nagu ahjus. Hullem kui Sitsiilias.”

†

      Sammaste vahelt paistavad risti-rästi lebavad surnukehad.

      Surnukehade ja tuha org, laastatud maa.

      Keegi on marmorile ristimärgi joonistanud. Võidumärgi.

      Ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid…

      Silme ees läheb häguseks… see on näljast. Millal ma viimati midagi hamba alla sain? Eile? Üleeile? Ma ei mäleta.

      Õhus hõljub midagi rasvast ja kleepuvat. Kui lõkkele liiga lähedal uinuda, siis on hommikuks sõõrmetes samasugune lehk. Samasugune peavalu.

      „Kalmistut meenutab see kõik,” ütlen. „Surnukehad ja kiviplaadid.”

      Tancred raputab pead. „Mitte kalmistut. Sarkofaagi. Kui kaetud, siis igaveseks.” Ta nägu valgustab naeratus. „Ma ei suuda seda seniajani uskuda! Me oleme vallutanud kindlaima linna maailmas!”

      „Ma arvasin, et see on Konstantinoopol.”

      „Konstantinoopol on lahtisel maastikul. Tema alla on kerge piiramistorne veeretada. Ja laevastikku Kuldsarve lahte tuua. Aga need müürid siin…” Ta vangutab pead. „Isand Dieter, see oli suur ime, mida Issand sinu ja su meeste läbi korda laskis saata!”

      Ta patsutab mulle õlale. „Siia tuleb teine Toledo. Ja siit saab alguse teine rekonkista. Normannide oma.”

      „Normannide?” küsin.

      „Muidugi! Või arvad sa, et Bohemond suudleb basileuse saabast ja annab Antiookia võtmed talle üle?”

      „Ja vasallivanne?”

      „Kehtetu! Juba ammu. Muide, Alexios oli esimene, kes sellest taganes.

      Vähe sellest, et ta ise palverännuga ei liitunud. Ta kutsus ka oma eunuhhist väejuhi tagasi. Kui see ei ole reetmine, siis mis veel?”

      „Hm,” ütlen. „Ma olen ka teistsugust seletust kuulnud.”

      Tancred jääb seisma. „Isand Dieter,” ütleb ta tõsiselt. „Ma tean väga hästi, kelle vaprus meid siia tõi. Kellele me tänu võlgneme. Aga basileusele antud lubadusi ära minu kuuldes enam meelde tuleta.

      Pealegi, kas need ei olnud mitte kreeklaste surnukehad, mis sinna torni maha jäid?”

      „See ei olnud nii mõeldud,” ütlen mornilt.

      „Räägi seda Alexiosele! Vaevalt, et ta oma salakuulajate tapmist nii lihtsalt andestab. Need ei olnud odavad mehed.”

      „Läheb aega, kuni ta sellest teada saab.”

      „Hiljemalt ülehomseks, mu sõber.”

      „Ükski sõnum ei jõua nii kiiresti Konstantinoopolisse,” ütlen.

      „Kirjatuvid!” ütleb Tancred. „Kui me 1082. aastal Dyrrachionis randusime, teadis Alexios seda juba järgmisel päeval. Ja saatis oma laevastiku kohale. Väga ebameeldiv üllatus. Pealegi,” lisab ta nagu muuseas, „räägitakse, et basileus ei olegi enam Konstantinoopolis…

      Räägitakse, et ta ikkagi kavatses Antiookia alla tulla. Kindlasti selleks, et meid kohapeal uskmatutele maha müüa… Aga näe, taevas tahtis teisiti. Need on need Issanda äraarvamatud teed, millest mungad jahvatavad…” Ta hõõrub silmi. „Pikapeale hakkab see öine taplemine ära väsitama… ei ole enam need aastad.”

      „Oota,” ütlen. „Aga siis ei saa Kerbogha meie vastu midagi! Või ei olegi mingit Kerboghat? Oli see kõik Bohemondi vale?”

      „Bohemond rääkis tõtt. Paganad on iga hetk kohal.”

      „Ja kreeklaste abivägi?”

      „Selle saabumises ma nii kindel ei ole. Kahjuks.” Ta ajab selja sirgu.

      „Aga nüüd, isand Dieter, me oleme siia liiga kauaks arutama jäänud.

      Asjade üle, mille muutmiseks meil võimu ei ole. Nii et edasi.”

†

      Meile tuleb vastu kümmekond meest. Välimuselt meenutavad nad kerjuseid, aga nende samm on kindel. Sääraseid märke tasub tähele panna. Jumala armee on nagu süüria kaupmehe rahalaegas, kus on koos kõik maailma mündid. Ja kõige säravamad ei pruugi olla kõige väärtuslikumad. Palverändurite seas on rüütleid, kes on välisest hiilgusest lahti öelnud. Kes väidavad, et ainus, mis Kristuse sõjamehel vaja läheb, on vahe mõõgatera ja oskus sellega ümber käia.

      Sest relvade ilmas alandlikkust ei ole. Mõnel takuriidest tuunikaga palveränduril võib vööl olla mõõk, mille eest terve sõjasalk endale uhked rõivad saaks.

      Vastutulijate СКАЧАТЬ