Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse. Rein Kasela
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse - Rein Kasela страница 9
Название: Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse
Автор: Rein Kasela
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Техническая литература
isbn: 9789949549238
isbn:
Järgmisel aastal sain võimaluse osaleda Bordeaux’ lähedal asuva veinimaja Château Magnoli lühikesel veinikoolitusel, sealsamas, kus oma esimesed teadmised Bordeaux’ veinidest on omandanud kõik meie veinikultuuri arendajad eesotsas Kalev Keskülaga. Samas kohas toimusid alles hiljuti ka TV3 saated meie “kuulsatest ja ilusatest”.
Tõsisemalt sai piirkonnaga tutvuda 2002. aastal, kui sommeljeede kooli avamiseks valmistudes käisime koos Kadri Krooni, Ene Tohvi ja Ritta Roosaarega mitmes veinimajas ning Talence’i hotelliteenindajate, baarmenide ja sommeljeede koolis vaatamas, kuidas käib koolitus sellel põlisel veinimaal. Leidsime hotelli Gironde’i paremal kaldal asuvas väikeses linnas nimega Bourg, kuhu sommeljeede rahvusvaheline liit kavatses rajada nn sommeljeede akadeemia ja kus saime nende plaanidega tutvuda. Pühapäeval kavatsesime külastada Saint-Émilioni linna, rentisin selleks bensiinimootoriga auto. Kui hakkasin tanklas paaki täitma, olin kogemata diislikraanist juba veidi kütust paaki lasknud, enne kui eksitust märkasin. Õnneks autot käima ei pannud, pukseerisime selle töökotta, et esmaspäeva hommikul korda teha. Aga oli ju plaan minna Saint-Émilioni… Kadri Kroon oli meie väikelinnast leidnud kiirabibussi, millel parasjagu vaba aeg, ja see sõidutaski seltskonna kohale, veidi üle 30 kilomeetri. Nii tugev tõmme on sellel linnal!
Saint-Émilioni vanalinn.
Nüüd jõuame selle juurde, miks Bordeaux’ veinid on nii kuulsad. Ega me jälle ilma roomlasteta hakkama saa. Kohalikud rahvad keldid ei osanud viinamarjadega muud midagi peale hakata kui teha nendest marjamahla. Roomlased, liikudes mööda jõgesid Vahemere äärest Atlandi ookeanini, rajasid kõikjal kindlustusi ja viinamarjapõldusid. Kindlaid tõendeid Rooma-aegsest veiniviljelusest on ka Saint-Émilionis. Keskaeg ei toonud suuri muudatusi kuni aastani 1152, mil Akvitaania printsess Eleanor abiellus Normandia ja Anjou printsi Henryga, kellest õige pea sai Inglismaa kuningas.
Suur riik vajas veini ja printsessi kaasavara liikus üle mere tema uuele kodumaale. Akvitaanlased kasvatasid viinamarju ja tegid veini, kuid oli vaja ka laevnikke, kes vaadid kohale viiksid. Tasapisi kaubandus elavnes ja koos sellega kasvas Bordeaux’ kui veinilinna kuulsus. Inglismaal nimetati neid veine clairet ehk heledaks, sest tol ajal ei osatud veel kestadest kogu värvipigmenti välja kääritada. Ka tänapäeval võib Bordeaux’s leida taolise sildiga veini, see on nagu tugev roosa vein.
Inglismaa ülevõim kestis Bordeaux’s 1453. aastani, kui pärast Castilloni lahingut läks Akvitaania jälle Prantsuse krooni alla. Bordeaux’ kaupmeeste diktaat kestis aga kuni 18. sajandi lõpuni: esmalt läksid kaubaks kaupmeeste valduses olevate lähemate põldude veinid, alles seejärel said kaugemad piirkonnad hakata oma veine välismaale saatma.
Suur Inglismaa vajas veini ja Akvitaania printsessi kaasavara liikus üle mere tema uuele kodumaale.
Pärast Napoleoni Venemaa-sõjakäike õpiti ka Venemaal Bordeaux’ veine tundma. Pikka aega oli nende nimetus seal “Kagorskije”. See on tulnud Püreneede jalamile jääva Cahori nimest. Selle piirkonna “Malbeci” viinamarjast tehtud vein on hästi tume ja tugeva pargiga ning kannatas välja pikki merereise, mistõttu Bordeaux’ kaupmehed lisasid seda oma heledatele klarettidele.
Alates 1995. aastast on Bordeaux’ veinide hind hakanud väga jõudsalt kasvama. Esiti hakkas nende vastu rohkem huvi tundma USA turg, viimasel kümnendil ka Hiina ja teised Aasia maad. Prantslased juba kurdavad, et ei jõua oma maa tippveine osta. Järelikult tuleb paremini tundma õppida väiksemaid veinimõisaid, et leida häid veine ja mitte maksta kuulsa kaubamärgi eest.
Château Palmeri veinikelder.
Bordeaux’ veinikaubandusel on oma eripära. Enamasti vajavad sealsed veinid pikka küpsemisaega pudelis. Firmad, kel jätkub kapitali, ostavad veinid keldrisse ja müüvad küpsed veinid maha palju suurema raha eest. Suuremad Bordeaux’ mõisad ise veini ei müü, seda teevad juba sajandeid maaklerid, kes teenivad tulu müüdud pudeli pealt. Ega neid maaklereid palju ole, seda ametit antakse edasi põlvest põlve. Maakleritel on suur võim. Kui Château Palmeri üks omanikest, Mähler-Besse hulgifirma keeldus 1970. aastate lõpus ühel kehval veiniaastal maakleritelt teiste mõisate veine ostmast, siis pärast seda ei müüdud neile veine enam mitu aastat. Mähler-Besse elas selle üle, aga mitu hulgimüüjat, kes ei suutnud kehva veini edasi müüa, läks pankrotti. Tänapäeval veini kvaliteet enam aastati nii palju ei kõigu, sest tehnoloogia on edasi arenenud, kuid primeur ehk viimase lõikuse veini ostes on võimalik kenasti võita: kui on suurepärane aasta, võib pudeldatud küps vein maksta hulga rohkem.
Primeur-veinide müük on Bordeaux’s omaette fenomen. Lõikusele järgneva aasta kevadel pannakse veinid müüki 12-pudeliste (kasti-)komplektidena. Vein ise küpseb alles vaatides ja kätte saab selle pooleteise aasta pärast. Eksperdid annavad värskele veinile hinnangu, kusjuures ameeriklaste veinispetsialist Robert Parker on nende hulgas nagu jumal. Ekspertide hinnangute põhjal kujundavad maaklerid veinide hinna.
Médoci nimi pärineb ladina keelest: medius licus ehk maa vete vahel – ladina keele valitsemisajal olid seal vaid saared.
Bordeaux’ veiniväljad hõlmavad 115 000 hektari suuruse maa-ala – ligi neli korda rohkem kui näiteks Champagne’is. Viinapuuvälju toitvad jõed moodustavad justkui suure liivakella: Garonne ja Dordogne, mis Bourgi linna kohale ühinevad, suunduvad avaneva lehvikuna, Gironde’i lehtersuudmena Atlandi ookeani. Gironde’i vasakkaldal asub Médoc. Nimi pärineb ladina keelest: medius licus ehk maa vete vahel – ladina keele valitsemisajal olid seal vaid saared. Paremal kaldal asuvad Côtes de Bourgi ja Blaye veiniaiad. Mööda Dordogne’i jõge sisemaa suunas on Fronsac, Pomerol, Saint-Émilion. Kahe jõe vahele jääv piirkond kannab uhket nime Entre-Deux-Mers, kahe mere vahel. See on lihtsamate veinide kasvuala ja peamiselt tehakse seal valgeid veine. Püreneede jalamilt algava Garonne’i jõe kallastele jääb piirkond nimega Graves, mis tähendab “kruusane”. Sealsed põllud ulatuvad Bordeaux’ linna lõunapoolsete väravateni. Mööda jõge ülespoole minnes asuvad kuulsate väärishallitusveinide, nagu Sauternes, Barsac jt, põllud.
Château Palmeri roosiaed.
Tõsisema Bordeaux’ veinide tundmaõppimise võtsime ette üheksaliikmelise seltskonnaga 2003. aastal. Lendasime Pariisist Bordeaux’ Mérignaci lennujaama, kust rentisime bussi. Meie hotell Normandie asus päris linna keskel, Garonne’i jõe lähedal. Sealsamas on suured kaubaaidad, kust kuulsad veinid kunagi laevadele laaditi. Linna uhkemad hooned avanevad kõik jõe poole, sest see oli kunagi linna peamine tuiksoon ja on oma tähtsuse osaliselt säilitanud ka tänapäeval.
Alustuseks oli kokku lepitud Château Palmeri külastus Margaux’ veinikülas. Keerasime ringteelt Blanqueforti peale. Vasakul olid suured piiniametsad, kaugemal kanarbikune tasane maa, paremal külad ja kusagil kaugemal Gironde. Näha oli vaid üksikuid veiniaedasid. Umbes paarkümmend kilomeetrit linnast hakkas maapind veidi tõusma ja edasi laiusid kõikjal viinamarjapõllud.
Château Palmer on uhkete tornidega loss, mille katusel lehvivad kolme riigi lipud – omanikud on kolmest riigist. Ekskursioonide teenindamise büroo ja veinikeldrid asuvad kõrvalhoonetes, viinamarjad kasvavad kohe sealsamas lossi taga. Alustuseks tehti meile põllul lühike ringkäik ja tutvustati viinamarju, veinikeldris näidati vaate, kus vein küpseb, ja selgitati, kuidas toimub pealevalamine: küpsemise ajal СКАЧАТЬ