Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse. Rein Kasela

Чтение книги онлайн.

      “Meie veinid kannavad küll Faiveley nime, aga kui keegi ütleb, et veinidel on Faiveley stiil, tunnen end solvatuna. Meie püüdlused on suunatud sellele, et just apellatsiooni omadused joonistuksid selgelt välja,” kinnitab François Faiveley. Looduse mõju peab ta veini kujunemisel väga oluliseks ning väidab, et 95 protsenti veini kvaliteedist tuleb põllult ja vaid 5 protsenti veinikeldrist, ning peab vaatama, et selle 5 protsendiga veini ära ei rikuks.

      Faiveley on Burgundia suurim Premier Cru (Ier Cru) ja Grand Cru põldude omanik. Neil on mitu monopole ehk ainult nende omanduses olevat veinipõldu. Kuulsaim neist on Clos des Cortons Faiveley Grand Cru – väga harva on veinipõllul omaniku nimi. See põld on osa kuulsast Cortoni veinipõllust, mida on läbi aegade kutsutud “Cortonist eraldatud” ja mille Burgundia suurvürst andis kunagi oma tütrele kaasavaraks. Faiveleyd omandasid selle põllu 1864. aastal ja saavutasid 1937. aastal kohtus õiguse nimetada ka seda põllulappi Grand Cru tasemel, kuid vaid koos nende nimega.

      Oma veinide valmistamisel otsib Faiveley pidevalt aroomide täiuslikkust, komplekssust ja finesse. Marjad korjatakse vaid optimaalsel küpsusel. 2005. aasta sügisel, just korje alguses juhtusin neil külas olema ja nägin, et ta pressis alles baastaseme marju. François tahtis Grand Cru omadega veel paar päeva oodata, et marjadesse suhkrut juurde saada – päeval oli päikest ja öösel jahedust. Ainult parim kõlbas pressimiseks, sorteerimislaualt läks tagasi põllule väetiseks veel peaaegu viiendik marju. Tema täiusepüüdlus kurvastab veinisõpru – Faiveley veinid on nii võimsad, et vajavad küpsemiseks aega. Just pika küpsemise huvides on nende veinipudelite kaelad ja seetõttu ka korgid hästi pikad.

      2005. aastal tegi François oma viimased veinid, sest poeg Erwan oli saanud 25-aastaseks. Sama vanalt oli François oma isa käest veinimaja juhtimise üle võtnud ja nii jätkas nüüd seitsmenda põlvkonna esindaja. Võib öelda, et vastu tulles veinisõprade soovidele valmistab Erwan veidi kergemaid veine, mille avamiseks ei pea enam pikki aastaid ootama.

      Ehkki külastasime selle reisi ajal veel mõningaid Burgundia veinimaju, oli just Faiveley juures saadud elamus see, mis mind tõsiselt Burgundia külge sidus.

      Rein Drouhini veine proovimas.

Burgundia veinipiirkonnad

      Burgundia veinipiirkondadest on Chablis kõige põhjapoolsem ja põhiliselt vaid “Chardonnay” kasvuala. Côte d’Or ehk “kuldne kallas” asub Dijoni linnast lõuna pool ja jaguneb kaheks: Côte de Nuits (Nuits St. Georges’i linna järgi) ja Côte de Beaune (Beaune’i linnast põhja ja lõuna pool). Edasi tulevad Côte Chalonnaise ja Mâconnais, mis on nime saanud suuremate külade järgi. Nendes piirkondades kasvatatakse “Chardonnayd” ja “Pinot Noiri” ning lõunapoolsematel aladel ka viinamarjasorte “Aligote” ja “Gamay”.

      Burgundia veinipõllud on tuntud juba Rooma aegadest peale ning Beaune’i piirkonnas on veini tehtud vähemalt 2. sajandist saadik. Keskajal edendasid veinikultuuri peamiselt kloostrid, eriti Cluny, mis rajati 910. aastal, ja 1098. aastal rajatud Cîteaux. 1395. aastal andis Burgundia hertsog Philippe Julge käsu juurida välja “Gamay” istikud ja asendada “Pinot Noiriga”. Mungad olid tähele pannud, et sealne pinnas on miljonite aastate eest toimunud vulkaanilise tegevuse tagajärjel väga varieeruv. Paremate põllulappide tähistamiseks ehitasid nad põldude ümber kiviaia – clos. Kõige suurem põld, Clos de Vougeot Grand Cru laiub 50 hektaril ja sellel on üle 90 omaniku, kuid pinnas ei ole seal kuigi homogeenne. Mõelgem, kui palju eriilmelisi Vougeot’ veine sellelt põllult saab! Mungad lahendasid olukorra nõnda, et alumine kolmandik põllust andis piiskoppide veini, teine kolmandik kardinalide veini ning kõige ülemine ja parem osa paavsti veini. Kuna pinnas on Burgundias väga vahelduv, võib seal müüa vaid 428 m² suuruseid või suuremaid maatükke. Sellist maalappi nimetatakse ouvrée. Parimate veinipõldude hinnad küünivad 5 miljoni euroni hektari kohta, aga proovi midagi osta – keegi ei müü.

      Burgundia-reisi kohustusliku programmi hulka kuulub kindlasti Romanée-Conti veinipõllu külastamine. See on nagu palverännak, et vaadata, milliste viinapuude küljes kasvavad marjad, millest valmistatud veini pudeli alghind algab 1500 eurost – ja katsu seda sellise hinna juures veel kätte saada! Et saada pudel Romanée-Conti veini, tuleb osta 12-pudeline kast, milles on kahe-kolmekaupa kõrvalpõldude veine. Kohalikus vinoteegis müüakse seda siiski ka ühe pudeli kaupa. Romanée-Conti põllulapi suurus on 1,8 hektarit ning seda ümbritseb kivimüür, millel on suur kõrge rist ja sildid, et veinipõllule palutakse mitte minna. Arusaadav – kui kõik hakkaksid seal ringi jalutama, mis siis pinnasest järele jääks! Viinapuud on seal hästi tihedalt, 11 000 istikut hektaril. Pinnasetöödel kasutatakse hobuseid, sest traktor muljuks pinnase kinni. Kõrval asuvate põldude marjadest tehtud veinid on samuti võimsad, kuid jäävad hinnas tunduvalt allapoole.

      Dijonist lõuna suunas algavad kohe linnapiiril veinikülad ja tihti on neil СКАЧАТЬ