Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse. Rein Kasela
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse - Rein Kasela страница 6
Название: Rein Kasela Veinireisid Euroopa kuulsaimatesse veinipiirkondadesse ja parimatesse veinimajadesse
Автор: Rein Kasela
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Техническая литература
isbn: 9789949549238
isbn:
Linna lõunapoolsemal nõlval on veel üks märgilise tähtsusega põllulapp – Beaune’i Premier Cru Clos de l’Ecu. Vanasti oli Prantsuse rahaühik eküü, mingil põhjusel on selle järgi nime saanud ka veinipõld. Selle põllu müüri ääres näidati mulle vulkaanilise päritoluga kivide murdu tõendamaks, kui erinevaid mineraale seal leidub.
Legendi kohaselt armastas keiser Karl Suur priiskavalt juua Cortoni punast veini ja tema habe oli pidevalt veininiresid täis. Abikaasa andis korralduse istutada mehe lemmikveiniaeda ka “Chardonnayd”, sest valge veini nired ei paista habemel nii silma.
Beaune’i linnast lõuna poole on kuulus veiniküla Pommard, mille veinid on maailmas kõrgelt hinnatud. Korra oli mul võimalus proovida 30-aastast Pommard Premier Cru Clos de la Commaraine’i koos pâté de foie gras’ga ja see maitse on jäänud mällu vist igaveseks. Ka Faiveley valikus on Pommard Premier Cru Les Rugiens, mida François ise kõrgelt hindas.
Edasi lõuna poole on valge veini külad Meursault, Puligny-Montrachet ja Chassagne-Montrachet, seal vahel kuulus valge Montrachet Grand Cru küngas.
Chaloni linnast veidi põhja poole on tuntud veinikülad Rully, Mercurey ja Givry. Omal ajal kuulusid need põllud Beaune’i veinipiirkonna alla, kuid Napoleon muutis administratiivseid piire – ja meie õnneks: selle piirkonna veine koteeritakse juba madalama hinnaga, kuid kvaliteedi poolest ei jää need eelnevatele eriti alla. Üks tuntumaid põldusid, Mercurey Premier Cru Clos des Myglands (ilmselt sõnast my land) on nüüd Faiveley monopole. Kui eelmisel sajandil puhastati Chaloni jõge, leiti sealt mitmekümne tuhande amfora kilde. See näitab, kui vilgas oli Rooma impeeriumi ajal seal kandis veinikaubandus.
Edasi muutuvad mäenõlvad juba madalamaks. Kui Chaloni piirkonnas on vaid üks “Aligoté” apellatsioon “Bouzeron”, siis edasi Mâconi ja Mâcon Superiore’i veinides kohtab seda marja ja ka “Gamayd” rohkem. Seal kandis valmistatakse klassikalisel meetodil ka suurepärast Crémant de Bourgogne’i vahuveini.
Burgundia regiooni lõpetavad tuntud valged veinid Pouilly-Fuissé, Pouilly-Loché, Pouilly-Vinzelles, Viré-Clessé ja Saint-Véran. Sealne pinnas sisaldab palju ränikivi ja see annab Pouilly-Fuisséle erilise aroominüansi. Ränikivi on andnud veinile nimegi: fuisse ehk vanad püssid olid nimelt ränikivilukuga.
Clos de Vougeot’ kloostrihoone, nüüd muuseum.
Burgundia valgetest veinides rääkides on paslik teha tagasipööre põhja suunas, Dijonist ligi 100 km Pariisi poole Sereini jõe ääres asuva väikelinna Chablis’ ümbrusse, kus me sommeljeedega külastasime ka mõningaid veinimaju. Sealsed veinid on väga tuntud, kuid tihti ei teatagi, et need on valmistatud “Chardonnayst”. Ajaloost on teada, et juba roomlastel oli seal kandis veinipõlde. 12. sajandil rajasid tsistertslaste mungad, kes põgenesid Bretagne’ist viikingite eest, sinna Pontigny kloostri. Mungad leidsid, et sealsete jõekallaste pinnas on väga sobiv viinamarjade kasvatamiseks, ja hakkasid veini valmistama. 15. sajandil viidi Chablis’ veine juba Inglismaale ja Flandriasse, Prantsuse kuningakojas olid need kõrgelt hinnatud palju varem.
Pinnas on seal endine merepõhi, kus lubjakivis hulganisti kivistunud molluskite kodasid. Seepärast ongi sealne Chardonnay hästi mineraalne – mida rohkem kivistunud kodasid, seda võimsam vein. Jahedamale kliimale iseloomulik on nende happesus ja õunane aroomibukett. Linnaäärselt mäeküljelt korjatakse marju seitsme eri Grand Cru veini jaoks. Kahe põllusiilu vahel on teerada ja järgmiselt põllult tuleb juba teise iseloomuga vein, erinevus on ainult pinnases sisalduvates mineraalides. Kokku on Chablis’s Grand Cru viinamarjapõlde vähem kui 100 hektarit. Ümber linna asuvatel küngastel, mis meenutavad meie Vooremaad, laiub 40 Premier Cru põldu, igaühel muidugi ka oma nimi. Kaugematelt põldudelt tuleb tavaline Chablis ning vähemal määral ääremaade Petit Chablis. Kui tavaline Chablis oleks vaja ära juua 2–3 aasta jooksul, siis Premier Cru ja muidugi Grand Cru võivad küpseda 5–10 aastat, muutudes järjest õlisemaks. Chablis’ nimi on nii kuulus, et varasematest aastatest on teada, kuidas Ameerikas kirjutati suvalisele veinisildile “Chablis” ning inimesed läksid õnge. Nüüd hoiab Euroopa Liit kaubamärkidel kiivalt silma peal.
Marjade sorteerimine Faiveley juures.
Chablis’ paremate põldude ääres näeb päris palju veetorusid, kraanid küljes. Sealne kliima on väga salakaval, kevadel võib tulla ootamatu külmalaine, mis hävitab noored pungad. Enne II maailmasõda ja veel 1950. aastatel oli olukord nukker, sest päris tihti hävitasid hallad kõik pungad. Hiljem küll kasvasid uued, kuid vegetatsiooniaeg jäi sel juhul lühikeseks. Tänapäeval kasutatakse külmaga võitlemiseks vihmutamist ning selleks need veetorud ongi – vihmatilk katab punga veekilega, mis jäätub, ja nii ei jõua külm punga kahjustada. Grand Cru põldude kaitseks kasutatakse ka gaasipõleteid. Põõsaridade vahele on selleks linnast veetud maa-alused torud. Samuti on kasutatud helikoptereid ja väikelennukeid, et need paneksid öösel õhu liikuma, kuid see maksab palju. Muidugi ei jätku torusid kõikidele põldudele, kuid õnneks on kliima soojemaks muutunud.
Meie võõrustaja oli vapper naine Lyne Marchive Domaine des Malandes’ veinimajast. Kõigi raskuste kiuste on ta suutnud oma veinide taset kõrgel hoida ja seda tunnistavad ka paljud medalid. Lyne tegi oma põldudel meile põhjaliku ekskursiooni. Meie üllatuseks algab ühe tema tavaveini Chablis Tour du Roy põld kohe pärast Chablis Vaudesir Grand Cru põldu, olles selle jätk künkaharja teisel poolel. Kui avaldasin imestust, et sellel põllul võiks olla kõrgem tase, ütles Lyne vaid, et eks see ole ajalooliselt nii jäänud.
Seekordsel reisil juhtus meie bussiga mitu sekeldust. Koduteel läks katki generaatori kinnitus. Leidsime tee äärest puuhalu, millega seda toetada, ja sõit läks edasi. Hiljem ütles generaator lõplikult üles, kaitse läks läbi, kuid juht ei osanud viga leida. Siis lükkasime sõiduki Poola Karpaatides ühte garaaži paranduseks ja tegime lisaööbimise. Juhte oli vaid üks, puhkeaja kontrollkell läks umbe, tegime bussijuhi puhkepeatusi. Lõpuks olid kõik päris väsinud, ent mõni aeg hiljem olid need emotsioonid ununenud ja kõik meenutasid reisi kui põnevat seiklust.
Tollase kristliku moraali kohaselt annetasid rikkad vaeste hooldekodule muude rikkuste hulgas veinipõldusid, et leiva kõrvale oleks ka veini võtta.
Faiveley külastamine oli jätnud nii võimsa mulje, et võtsin sama aasta novembris ette uue reisi Burgundiasse. Reis algas väga “lõbusalt”. Lennul Tallinn – Stockholm – Pariis selgus Stockholmis, et meid oli paigutatud ümber tund hilisemale lennule. Hea küll, jõuab veel, arvasin. Pariisis avastati, et minu ja veel ühe seltsilise kotid olid jäänud Stockholmi. Niikaua kui me asju klaarisime, oli viimane rong Dijoni läinud. “Eks tutvume siis Pariisiga,” ütles Jüri rahulikult, “polegi tükk aega siin käinud.” Hakkasime kolme taksoga liikuma, mina üritasin samal ajal Tallinna kaudu hotelli broneerida. Sõidu ajal andsin teistele taksojuhtidele juhised ja kõik lahenes kenasti. Järgmise hommiku rong viis meid Dijoni, СКАЧАТЬ