Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kerkivad: kuidas Bulganin need omale on saanud? Ja millal? Ja tasuna milliste teenete eest?“

      Stalin libistas üht kaelaketti sõrmede vahel.

      „Väga huvitav.“

      „Bulganin pole nende päritolust veel rääkinud,“ ütles Jagoda ja võttis lonksu viina. „Aga küll ta täna öösel seda teeb.“

      Stalin lasi pilgu üle ehete.

      „Hoiame need siin.“

      „Nii praktiline,“ vastas Jagoda, „ma pidingi just ütlema, et äkki saab need peo ajaks siia jätta.“

      „Suurepärane,“ kostis Stalin ja tegi topeltukse lahti.

      „Tulen teile kohe järele. Pean Beriale helistama.“

      Jagoda läks koos Molotovi ja Kuibõševiga ära ning Stalin pani nende järel ukse kinni.

      Telefonilaua poole minnes jäi Stalin ehete juures seisma.

      Raskete ehisripatsite ja käevõrude keskel paistis üks ese, mis torkas eriti silma. See meenutas musta kivi, mille pinnale olid kinnitatud vääriskivid. Kivi pinnal oli ka hulk jälgi, mis olid kivistunud puuokaste sarnased.

      Stalin võttis kivi pihku ja uuris seda lambivalguse käes lähemalt.

      Imeline asjake, täheldas ta. Kellele see küll kuuluda võis? Mis asi see üleüldse on? Primitiivne käsitöö või geoloogiline haruldus?

      Stalin jäi seisma, kivi käes, ja mõtiskles.

      Võib-olla, mõtles ta ja hoidis kivi tugevamini peos, võib-olla sobib see Nadjale? Temale juba tavalised ehted ei meeldi. Minu väike Nadja-Tatška, kõigi meie tülide järel oleks tal natuke innustust vaja küll. Ta võib selle oma töölauale panna ja vaadata, kuidas päike safiirid särama paneb.

      Stalini mõtted katkesid, kui väljas ust paugutati, ja taas meenusid talle teised – Bulganin, Ukraina, need kuradima talupojad…

      Stalin vandus, libistas hallikasmusta kivi pükste taskusse, pani armeemantli selga ja vaatas uuesti kella. Koridori minnes mõtles ta, et ei tohi mingil juhul peole hilineda ja peab Nadja vastu kena olema.

      Beria – temale helistan homme.

Potešnõi palee, kell 19.10

      „Kas te tõesti arvate, et ta märkab seda?“ küsis Nadja Allilujeva oma õelt Annalt.

      „Muidugi,“ vastas Anna ja kohendas oma kleiti. „Sellist samasugust kleiti Moskvast juba ei leia.“

      „Jaa, muidugi,“ vastas Nadja. „Pavel ostis selle vist Berliinist?“

      „Ma ei mõelnud seda,“ ütles Anna ja vaatas õele sõbralikult otsa. „Ma mõtlesin, et teist nii ilusat kleiti siin ei näe.“

      Nadja naeratas ja uuris kleidi kangast. Kaminatule valguses helkis musta siidi roosibroderii, nagu oleks need väiksed tukslevad südamed.

      „Jaa, see oli temast tõesti kena,“ kostis Nadja. „Meil on tõesti armastusväärne vend, Anna. Ja lisaks ostis ta mulle püstoli. Ma pole end siin ainult ühe valvuriga kunagi päris turvaliselt tundnud.“

      Anna nõustus ja lisas. „Pead midagi juustega ka ette võtma.“

      „Ei,“ kostis Nadja. „Tahan jätta oma tavalise krunni.“

      „Mitte nüüd,“ naeris Anna ja hakkas Nadja pikki juukseid kammima. „Ma aitan sind, et oleksid peo ilusaim naine.“

      Anna jagas tumedad juuksed kolme osasse ja kinnitas need siis mustrina kuklale. Soengu keskele pistis ta vaasist tumepunase roosi.

      „Ei-ei,“ naeris Nadja, „nii vist ikka ei sobi.“

      „Poolikuks pole ka mõtet jätta. Vähemalt ükski kord pead elegantne välja nägema.“

      Nadja vaatas peeglisse, kuidas õde tema kulmudele mustjaspruuni värvi kandis ja põsesarnasid kahvaturoosa punaga topsutas.

      „Kes üldse peole tulevad?“ küsis Nadja.

      „Muidugi Vorošilov ja Jekaterina. Ja Kaganovitš. Jenukidze. Ja Kalinin, Molotov kindlasti ja Polina.“

      „Kui kena, et Polina ka tuleb. Aga kes veel?“

      „Buhharin, Andrejev, Sergo, Budjonnõi… kõik, kes ikka on käinud.“

      Õed olid hetke vait.

      „Kas Aleksandr Jegorov tuleb ka?“ küsis Nadja.

      „Jaa, ma arvan küll.“

      Siis tuleb tema abikaasa Galina Jegorova ka, mõtles Nadja endamisi vandudes.

      Nadja pööras end ringi ja pani juuksenõelte karbi sülle.

      „Võid mind nüüd üksi jätta,“ teatas ta ruttu. „Tahan natuke omaette olla. Saame kümne minuti pärast maali juures kokku.“

      Anna nõustus ja läks üht lauluviisi ümisedes minema.

      Kui Nadja oli kindel, et on üksi, käis ta paar korda edasi-tagasi peegli ees ja kallutas oma keha. Kas ma meeldin talle ikkagi, kui näiteks nii teen? mõtles ta.

      Nadja läks teise laua äärde ja valas karahvinist vett. Kui mul vaid jälle peavalu ei tekiks ja lapsed millegi pärast vinguma ei hakkaks. Kui me vaid lepiksime temaga jälle ära, kui ta vaid mõtleks – et ma näen kena välja.

      Nadja seisis täies pikkuses peegli ette ja vaatas omaenda mustadesse iiristesse. Ta uuris silmaümbruse kauneid kortse, oma kitsaid huuli, laia laupa ja teravat nina.

      Ta surus lõualuud kokku ja lajatas käelabaga vastu peeglit, nii et kogu laud lõi kõikuma. Kui ta oli kõndinud toa teise nurka, tuli ta peegli ette tagasi ja vaatas uuesti siidkangal helkivaid roose, kuigi kaminatuli vaid hõõgus veel.

      Galina Jegorova, mõtles ta. Et ta kohe peab alati segama – see…

      Nadja hammustas keelde.

      …see igavene lits.

      Ei, mitte täna, mitte täna õhtul. Tänane õhtu kuulub mulle. Sellest saab minu ja tema ühine õhtu.

Vahtkonnahoone, kell 19.35

      Teise korruse trepil viipas Stalin relvastatud valvurile, andes mõista, et ta võib nüüd tagasi lossiõue vahtkonda minna.

      Stalin tegi raske topeltukse ise lahti ja teda tervitas laia naeratusega Vorošilov, kes istus laua taga, sõrmitsedes harjumuspäraselt oma vuntse.

      „Tere tulemast, seltsimees! Palun!“

      Hõbekandikul serveeriti vahuveini ja Stalin tervitas kättpidi Budjonnõid, Kalininit ja Aleksandr Jegorovi, kel oli kaasas ka abikaasa Galina.

      „Küll meil tuleb alles tore õhtu,“ ütles Stalin Jegorovile, kes vastas naerdes: „Tõepoolest, seltsimees.“

      „Mul on tegelikult juba kõht tühi,“ teatas Galina Jegorova, mispeale härrased naerma puhkesid.

      Nad СКАЧАТЬ