Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      „Nad on kindlasti sellest värgist aru saanud,“ lisas Paul. „Nad said aru, et leidsime nad iPadi abil ja nüüd on nad selle alatiseks välja lülitanud. Ei, sedasi jätkamine on mõttetu. Broneerin nii ruttu kui võimalik lennureisi Stockholmi.“

      „Aga su iPad? Sa pole ju seda ikkagi tagasi saanud.“

      „Ma tean, aga mida ma teha saaksin? Mõelda, mis on järgmine samm… Aga pean kõigepealt kodus käima.“

      „Aga minu Saab?“ küsis Mikael ruttu. „See on endiselt Umeås, remember? Pealegi on seda vaja remontida. Kas me ei pidanud mitte kulutusi pooleks tegema? Kas pean nüüd selle eest ka üksi hoolitsema või…“

      Mikael tundis, kuidas ta nutma puhkes. Ta pani käe näo ette, et lapsed seda ei märkaks. Külmad pisarad veeresid põskedelt alla ja ta vappus üle kogu keha.

      „Kuule nüüd,“ lausus Paul, „ega olukord ju nüüd nii hull ka pole?“

      Mikael ei vastanud.

      „Sel Idal on ju kindlasti raamat alles. Saad oma asjad tagasi,“ jätkas Paul.

      Mikael ei suutnud ka nüüd midagi vastata, vaid jätkas nutmist. Samal ajal tuli teenindaja nende laua juurde ning nähes, et mees nutab, koristas ta vaikselt klaasid ja kadus.

      Peagi tuli ta tagasi, käes alus pirniviilude ja pralineega.

      „Need on meie poolt,“ lausus naine rootsi keeles ja naeratas.

      Kui teenindaja oli ära läinud, pani Paul käe Mikaeli õlale.

      „Näed? Vaata, mis me saime, täiesti tasuta. Maailm pole midagi nii kuri, nagu sina räägid. Leidub inimesi, kellele lähevad kaasinimesed korda. Aga kuule, mis su plaan siis õigupoolest on? Jääda üksi siia? Ja kui kauaks siis?“

      Nüüd kostis soome keeles „Jõulud, jõulud, säravad jõulud“.

      „Tean ainult nii palju, et pean saama…“ alustas Mikael, kui uus nutupuhang ta jutu katkestas.

      Paul vaatas ringi ja lasi Mikaelil nutta. Kuna keegi ei pööranud neile tähelepanu, näppis ta kaua oma iPhone’i.

      „Võime teha nii, ainult üks ettepanek,“ lausus Paul viimaks ja pistis ühe pralinee suhu. „Sõidame täna Vaasasse tagasi ja praamiga Umeåsse. Vaatasin aegu, täna läheb küll üks. Ja siis vaatame, et su Saab korda tehtaks. Või üürime mõne muu auto, ja muidugi, I remember – jagame kulud. Ja siis sõidame koos Stockholmi tagasi. Sa ei saa niimoodi siia jääda, Mikael. Pead üritama selle unustada. Neid pole enam Rovaniemis. Tule nüüd ja sõidame koju. Siis jõuame mõlemad natuke asju korda ajada. Sul on ju ilmselt ka asju, mis enne jõule korda tuleb ajada?“

      Mikael ei vastanud endiselt midagi, vaid kuivatas pralineede all olnud salvrätikuga silmi.

      Jõulud, kellele need veel korda lähevad. See üleidealiseeritud põrgupüha, kalendri absoluutne nullpunkt kogu meie tsivilisatsioonis, kogu see arulage ostlemine, kogu see tobudetelevisioon, kogu see seatoit…

      „Noh, mis sa kostad?“ küsis Paul. „Kas teeme siis nii? Kui kohe pärastlõunase lennuga lähme, jääb piisavalt aega praamini. Ja siis oled homme hommikul kodus Solnas?“

      Mikaeli mõtted keerlesid üha edasi.

      Solna, korter, kõik need raamatud, Rebecka tühi tuba, kõik mälestused, must pesu, taas korteris olemine, üksinda köögis kohvi joomine, valmistoidu soojendamine mikrouunis, must kahhelkivi kraanikausi kohal, kogu see endine hullumeelne igapäevaelu?

      Samal ajal kui Paul mobiilist praamireisi üksikasju luges, silmitses Mikael vastuvõtulaua jõuluvalgustust, mis paistis pisaravoolus häguste valguspunktidena. Mõtted kandusid ikka samasse välja.

      Raamat on kadunud.

      Kuidas ma küll jaksan. Kuidas ma jaksan pärast seda edasi elada.

      11

      Surnuautos valitses vaikus. Sõideti mööda laia, osaliselt valgustamata teed üha edasi. Paistis, et Alma magab, ja Ida mõtles sellele, mida vanaema oli rääkinud. Siiski märkas ta, et Alma ei maganud sugugi, vaid oli istuli tõusnud ja silmitses Idat hämaruses. Alma kordas seda, mida ta juba pool tundi tagasi oli rääkinud: „Ida, ma tean kivide kohta palju vähem, kui sa arvad. Neile on iseloomulik hulk füüsilisi omadusi, aga kuidas need täpsemalt toimivad… Seda ei teadnud isegi Ilja ja mina samuti mitte. Sa tead ju isegi neid nelja loodusjõudu? Teame, kuidas kolm neist toimivad. Elektromagnetism ning tugev ja nõrk tuumaenergia. Neljas on gravitatsioon. Selle kivi põhjal on Ilja jõudnud imelike arvutusteni ning leidnud reaktsioone, mis… hirmutavad meid. Mida ei peaks leiduma. Ilja testid ja arvutused näitavad, et kivi tõttu toimivad need kaks jõudu – elektromagnetism ja nõrk tuumaenergia – imelikult. Kivides paistab peituvat hiiglama suur energia. Kui kivi satub nende kätte, kes soovivad halba, võib see väga-väga ohtlikuks osutuda. Pead mind lihtsalt usaldama.“

      Taas vaikus. Kostis vaid mootorimürin.

      „Aga need teised?“ küsis Ida viimaks. „Sa pead ju ometi Mirandast ja Vladist rääkima. Kes nad sellised on?“

      „Seda saan ma rääkida küll.“

      Alma jätkas, ilme tõsine: „Aga siis tuleb õigest otsast alustada. On kaks ainet, mille nimed on solve ja coagula.“

      „Tean nende kohta juba natuke,“ vastas Ida. „Manfredi kirjas oli neist pisut juttu.“

      „Jah. Üks neist seob ja teine lagundab, kui nii öelda. Kui kivid välja arvata, siis olen kogu elu püüdnud aru saada, mida solve ja coagula endast kujutavad. Puutusin nendega kokku ammu.“

      „Kui sa olid Tšeljabinsk 47-s,“ lisas Ida.

      Alma ei vastanud esialgu midagi.

      „Kuidas sa seda teadsid?“

      „Nagu ütlesin, siis Manfredi kirjast. Leidsime jahimajakesest sinu kausta.“

      Alma noogutas.

      „Vabandust, olen natuke väsinud. Vaatan need kotid läbi, mis te kaasa võtsite, et me ilma asjata midagi kaasas ei peaks tassima. Aga igatahes, Tšeljabinsk 47, selles on sul õigus. Sel juhul tead sa palju rohkem, kui ma arvasin. Igatahes on need neli Solanderi kivi seotud solve ja coagulaga. Nad kuuluvad kokku. Nad on kõik mõistatuslikud ning peidavad endas kummalist jõudu. Minule teadaolevalt avastas solve-nimelise aine tsaar Nikolai II oma ekspeditsiooni ajal Tunguska provintsi. Tundub, et solve on kuidagi seotud berülliumiga ja solve avastati lihtsalt juhuse läbi. Säilinud on tsaari ja tema nõo Willy kiri, ja suuresti sellest me lähtuma peamegi. Ülejäänu – juhul kui see on alles – peitub Vene arhiivides. Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni leidsid Nõukogude Liidu teadlased Peterburist Talvepalee keldrist anumad solvet sisaldava veega. Paar aastat hiljem jõudsid need anumad Moskvasse ning Stalin hakkas neid kasutama teaduseesmärgil, muuhulgas Tšeljabinsk 47-s. Seal oli õnnestunud luua coagula tänu Ilja juhuslikele katsetele Neitsikiviga mineraloogia osakonnas. Kivi kuumutati, nii et see eraldas essentsi, mille sai seejärel veega reageerima panna. Lihtsustatult on coagula teatud sorti lahjendatud Neitsikivi. Mõlemat ainet katsetati elusorganismidel.“ Alma jätkas monotoonselt: „Aga see ei kestnud niimoodi igavesti. Pärast… suurt… õnnetust Tšeljabinsk 47-s… hmm… läksid mõlemad ained põlema ja Neitsikivi kadus. Ilja oli СКАЧАТЬ