Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      Alma heitis taas pikali ja vaatas Idale sügavalt silma. Siis tõstis ta oma kortsulise käe ja silitas kohmakalt tüdruku põske. Nad lamasid nii lähestikku, et Ida tundis Alma hingeõhku. Kohv. Ja siis vanaema silmad, pruunid nagu kohvioad, peaaegu nagu metsloomal. Ida näole ilmus kogu sellele absurdsusele mõeldes naeratus.

      Nagu kaks väikest hernekauna surnuautos, teel läbi Vene maapiirkonna.

      „Ma ei saa kõike rääkida,“ lausus Alma. „Ma lihtsalt ei jaksa, aga ma luban. Luban, et saad kõigele, mida soovid, vastuse. Ees on pikk tee, nii et aega meil on. Aga pea meeles, et mul on tohutult valus teatud asjadele mõelda. Ja veelgi valusam on neist rääkida.“

      „Kõige rohkem tahan ma kuulda kividest,“ vastas Ida.

      Alma hingas sügavalt sisse.

      „Lugu on selline: Solander ja too Spöringu-nimeline meesterahvas leidsid suure fossiilkivi 1769. aastal ühest Uus-Meremaa koopast, Anahau Bay rannast. Rannal pärismaalaste eest põgenedes purunes kivi neljaks tükiks. Kivid varastasid James Cooki kuulsal alusel Endeavour sõitnud meremehed. Londonisse naastes oli Solanderil alles vaid kaks kivi. Ühe saatis ta koju Linnéle, keda kivi ilmselt hirmutas ja kes selle seetõttu oma kogude hulka peitis. Pärast seda jäi kivi hulgaks ajaks kadunuks, kui Rootsi diplomaat Per Skiöld kivi ilmselt 1902. aastal mitteametlikult tsaar Nikolai II-le kinkis. Pärast Vene revolutsiooni sattus kivi Stalini omandusse ja tema peitis selle arhiivi – sellesse Kremli arhiivi, kus me täna käisime.“

      Alma vaikis hetkeks.

      „Aga see oli alles esimese kivi lugu,“ lisas ta ja võttis lonksu Fantat meenutavat limonaadi.

      „Kivi number kaks said sa Iljalt,“ teatas Alma. „Neitsikivi.“

      „Ilja?“

      „Jah. See tähendab Lobov. Tema nimi oli tegelikult Ilja Borissovitš Kovalenko. Ma teadsin ammu, et kivi on tema käes, aga ma ei teadnud, kuidas see nii oli juhtunud. Ta oli ju mineraloogiaosakonna juhataja, aga ta ei tahtnud isegi mulle kunagi rääkida, kuidas ta selle oma kätte sai. Ilmselt kuulus see talle aastakümneid. Igatahes kivi puudutava uurimistöö eest ta Nobeli preemia saigi. Avalikult ta sellest aga rääkida ei saanud. Tal õnnestus oma avastused kõik need aastad saladuses hoida, samuti ei julgenud ta kivi päritolu paljastada. Seda seetõttu, et ta teadis, et ka teised otsivad sama kivi. Miranda meeskond sai teada, et kivi on tema käes, nagu ka seda, et Lobov oli töötanud mõnda aega Tšeljabinsk 47-s.“

      Viimaks sai ka Ida kõik lahtised otsad omavahel ühendatud.

      „See oli kivi number kaks,“ lisas Alma. „Praegu on meil siis kivi number üks ja kaks. Kivi number kolm seevastu…“ jätkas Alma ja hingas välja.

      „Kivi number kolm müüs ilmselt keegi Endeavouri laevameestest 1770. aastal maha, kui laev Thamesil randus. See on küll üksnes oletus, aga tõenäoliselt see nii toimus. Seegi kivi oli umbes sada kolmkümmend aastat kadunud, ilmudes uuesti välja Berliinis natsismi valitsemisajal. Mõnda aega kuulus kivi Nobeli preemia laureaadile Max von Lauele. Hiljem aga sattus see Kopenhaagenisse ja sealt Rootsi, kui Nobeli laureaat Niels Bohr 1944. aastal põgenes. Seejärel oli kivi uuesti kadunud. Ilmselt kuulus see kellelegi Malmö antiigikaubitsejale, kes müüs kivi omakorda ühele New Yorgi antiigi-kaubitsejale ning edasi jõudis see ühte New Yorgi galeriisse. Ja usu või mitte, aga galeriist ostis kuuekümnendate algul kivi omale Greta Garbo. Pärast Garbo surma aastal 1990 pandi ta vara oksjonile, kust Frank Sinatra selle omale 18 500 dollari eest soetas. Sinatra omakorda suri 1998. aastal ning tema asjade oksjonilt ostis kivi omale Miranda meeskond. Ja seda suure rahasumma eest, sest me üritasime Iljaga üle pakkuda. Selline oli siis kolmanda kivi lugu lühidalt kokkuvõetuna.“

      Alma köhatas mitu korda ja Ida märkas, et ka Lasse oli juttu kuulama jäänud.

      „Aga neljas?“ uuris Ida.

      „Just nii. Neljas,“ lausus Alma. „See kivi on üks suur mõistatus. Päevikus on samuti juttu legendist kivi kohta, mis meenutab pead. Solander kirjutab, et Goethe oli tulnud mõttele nimetada kivi peaks, kuigi ta ei pidanud seda siiski inimpea sarnaseks. Küll aga kinnitab see, et kuuldused peaks nimetatud kivist on õiged. Olenemata sellest, kas kivi meenutab pead või mitte, on neljas kivi kõige suurem. Seegi kivi kadus Londonis niipea, kui Endeavour oli maabunud. Muidugi oli meremeestel raha vaja. Ilmselt oli see umbes kümme aastat Londonis ning müüdi Roger van der Enckelcourti nimelisele mehele. Kui ta 1773. aastal Weimarisse reisis, näitas Enckelcourt kivi Goethele, kes oli eriti huvitunud just mineraalidest ja geoloogiast. Goethe ostis kivi kohe omale – ja arvake ära – vaid viieteistkümne taalri eest. Seejärel algab aga suur müsteerium.“

      Alma tegi uue pausi.

      „Enckelcourti säilinud arve kinnitab, et kivi omanik oli tõesti Goethe. Küll aga ei maininud ta kivi kuskil – ei oma raamatutes ega kirjades. Ja mis kõige hullem – pärast teda on kivi jäljetult kadunud. Võimalik, et selle kõigega oli kuidagi seotud ka Linné. Aga kuidas? Ja kuna kivi on ühtlasi pea…“

      Alma jäi hetkeks vait.

      „Või mis iganes see ka poleks, on neljas kivi kõige olulisem. Muidugi võib olla nii, et neljas kivi on juba Miranda rühmituse käes, aga seda ma eriti ei usu. Selline oli siis kokkuvõetult kogu lugu.“

      Alma näis ühteaegu kergendatud, aga ka murelik. Ta jätkas: „Ma ei nõuagi, et sa sellest kõigest aru saaksid. Võid ju arvata, et olen peast segi ja kõik muudkui valetavad, aga see on tegelikult tõsi.“

      „Aga kui on teada, et kivi pärineb Uus-Meremaalt, kas siis keegi pole sinna sõitnud ja lähemalt asja uurinud?“ küsis Ida.

      „Jaa, Miranda ja Vlad on seal käinud. Ja mina ka palju aastaid tagasi, kui sina veel väike olid. Seal polnud midagi vaadata, ainult liivarand ja kaljud.“

      Kõik olid natuke aega vait. Alma pööras pilgu mitu korda Idale.

      „Sa ei arva ju ometi, Ida, et ma valetan?“

      „Ei, seda ma ei arva, aga sa jätad asju vahele. Jätad ennast välja nagu tavaliselt. Tundub, nagu jätaks sa suurema osa rääkimata.“

      Näiteks ema kohta, mõtles Ida. Millal ma seda viimaks ometi teada saan?

      „Mida ma näiteks välja jätan?“ küsis Alma.

      „Njaa, milleks neid fossiilkive üldse vaja on?“ päris Ida ruttu.

      Alma ilme oli imestunud. Tundus, et ta üritas end kokku võtta, vastates hoolikalt: „Ida, sa pead aru saama, et neis kivides peitub saladus, mida me aimatagi ei oska. Ja võib-olla jõuame nende abiga Eva mõistatusele lähemale.“

      Nüüd. Nüüd ma ütlen seda.

      „Ma lugesin kausta,“ teatas Ida ruttu. „Leidsin selle jahimajakesest ja lisaks kõik Manfredi kirjad. Nüüd tean ma ema kohta natuke rohkem. Kõike seda, mida sa oleksid pidanud ammu rääkima.“

      Nüüd, viimaks ometi!

      Alma noogutas ega lausunud natuke aega midagi, nagu oleks ta häbi tundnud.

      „Vähim, mis sa teha saad, on rääkida mulle kõik tema kohta ära. Täpselt nii, nagu see oli,“ lausus Ida.

      Alma ei öelnud esialgu midagi.

      „Kallis, Ida,“ alustas СКАЧАТЬ