Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see tähendab mina olen ammu mõelnud, et üks kividest võis kuuluda Goethele. Ilmselt ta peitis selle kuhugi salajasse kohta. Mõelda vaid, kui see võti võib olla…“

      Alma istus natuke aega vait ja üritas rahulikumalt hingata. Ta silmist võis välja lugeda nii imetlust kui kartust.

      „Ja nüüd on meil veel Solanderi päevik,“ lisas ta. „Meil seisab ees hulga tööd.“

      Alma tõstis kuldvõtme uuesti üles ja uuris seda tükk aega vaikuses, silmitsedes ussipead iga võimaliku nurga alt.

      Nii möödus paar kilomeetrit, kui Alma viimaks selja sirgu ajas ja võtme ümbrisesse tagasi pani.

      „Ülejäänud peame ilmselt müüma. Kahjuks. Need on ju kaunid esemed, mis on kuulunud Linnéle endale, aga sellegipoolest.“

      „Muide, kuhu me sõidame?“ küsis Lasse.

      „Lõunasse,“ vastas Alma. „Peame Moskvast võimalikult kaugele saama.“

      Nad sõitsid mõnda aega vaikuses. Idale tundus korraks, et vanaema jääb tukastama, aga Alma ladus hoopis oma sülearvuti, mobiili ja luubi armatuurlauale.

      Kuigi sõidutee tundus üsna uus, rappus auto sellegipoolest. Alma hakkas ehteid luubiga uurima, eriti aga krutsifiksi. Ta kriipis selle punast vääriskivi küünega ja tõmbas kiviga üle autoakna.

      „Niimoodi saabki aru, kas tegu on ehtsa rubiiniga,“ teatas Alma.

      Seejärel hakkas ta sülearvutis mingit venekeelset vormi täitma. Mul polnud meeleski, et ta nii kiiresti Rootsi klaviatuuril trükkida oskab, mõtles Ida. Kes mu vanaema tegelikult on? Vanaisa Manfred igatahes oli tavaline vanaisa, kes mul väiksena mähkmeid vahetas. Kuigi vana, oli ta ikkagi isa, ja nagu isad ikka – keegi, kelle armastust võetakse enesestmõistetavana. Aga see ninakas tädi siin? Kas tohib kurta vanaema üle, kes on olnud halb ema? Mida ta kõik need aastad teinud on? Mis staatus tal olnud on? Ühelt poolt teadusmaailmas täiesti anonüümne, aga teisalt vaevalt et süütu ja silmapaistmatu – nagu mõned teised.

      Ei, ma ei tohi sellele enam mõelda.

      Viimaks võttis Alma välja väikse paberkarbi ja hakkas hõbekrutsifiksi mobiiltelefoniga pildistama. Kui auto liiga palju rappus, vandus ta mitu korda.

      Ida ei jaksanud seda jälgida ja nõjatus seljatoele. Kell oli alles kaheksa läbi, kuigi tundus, nagu oleks öö.

      „Mida sa teed?“ küsis Lasse.

      „Peame ju raha saama,“ vastas Alma. „Ja juba varsti.“

      „Jaa, muidugi. Ning?“

      Ida nägi poolunes, et Alma laadis pildid mingisugusele venekeelsele saidile.

      „See on eBay,“ selgitas Alma. „Seal saab asju ruttu kas otse või oksjoni teel müüa.“

      „Kas Vene eBay?“ küsis Lasse.

      „Ei, aga venekeelne on see küll. Sa näed ju ikka, mis suunas me sõidame?“

      Lasse ei paistnud aru saavat.

      „Ise sa ju ütlesid, et lõunasse.“

      „Jah, lõunasse,“ vastas Alma ja trükkis klaviatuuril edasi. Kui ta oli krutsifiksiga ühele poole saanud, tegi ta sama ka teiste ehetega, kuni tundus rahul.

      „Kas sa ei mäleta, Lasse, mis Venemaast lõunas asub?“ küsis Alma.

      „Mul on kahju,“ vastas mees. „Ma pole geograafias eriti tugev.“

      „Meil seisab ees pikk sõit,“ vastas Alma, „aga viimaks jõuame piiri äärde.“

      Lasse ei paistnud endiselt midagi aru saavat. Alma patsutas teda õlale, näol veidi üleolev ilme. Ida sulges silmad ja peagi kostis vaid uinutav põrin.

      Täpselt enne unne suikumist kuulis ta uuesti Alma häält.

      „See pole Vene eBay, vaid Ukraina oma.“

      9

      Ida ärkas selle peale, et auto seisis paigal. Ta märkas punast bensiinijaama silti, millele oli kirjutatud valgete tähtedega LUK. Eesuksest tungis sisse tuuleiil.

      Siis tehti tagumine uks lahti ja Alma ronis Ida kõrvale.

      Auto pandi uuesti käima, kostis tuttav põrin ja Ida jäi magama.

      Kui ta uuesti silmad lahti tegi, vaatas ta mõnda aega mööda vihisevat tänavavalgustust. Idale meenus selline tulede jälgimine Jämtlandis, kui nad vanaisa punase Saabiga skautide või jäähoki treeningult koju naasid. Tunne, et sõidetakse… koju. Et kõik on hästi.

      Aga nüüd sõidame ju üha edasi.

      Kohutav, oleme keset Venemaad!

      Alma lebas selili, hoides käes raamatut, mille tagant ta oli äsja ärganud. Solanderi päevik, märkas Ida.

      Muidugi, ta hakkas juba lugema, nii palju, kui jõudis.

      „Vanaema? Oled sa üleval?“

      Ida teadis, et vanaema ei maga tavaliselt sügavalt kuigi kaua. Alma pööras pea sinnapoole. Hämaruses polnud kortsud ja turses silmaümbrus nii selgelt näha, samuti mitte kahvatus, mis vanematel inimestel tekib.

      Kui palju aastaid tal jäänud on? Kuidas ta küll nii ergas suudab olla?

      „Tere, pisike sõber,“ lausus Alma. „Kuidas sa end tunned?“

      Ida ei teadnud, mida vastata, nii et nad olid mõnda aega vait.

      „Mul on kahju, Ida,“ teatas Alma. „Ma ei kavatsenud sind kunagi sellisesse asja mässida. Ma tean, et mu elu on olnud korrapäratu, aga oma mineviku tõttu poleks ma saanud muud valida. Ja kõik need aastad olen ma tahtnud lihtsalt sind kõige eest kaitsta. Nüüd aga jõudis elu minust ette.“

      Ida vajus mõttesse.

      „Ma ei tea selle kohta just palju, millesse mind on mässitud.“

      Alma tõstis päeviku üles.

      „See on uskumatult huvitav. Ma pole veel jõudnud kõike lugeda, aga missugune raamat! Juba reis Uus-Meremaale pakub tohutult detaile. Tead sa, kui palju teadlasi on viimased kakssada aastat küsinud, kuhu see päevik kadus? Ja nüüd on see meie käes! Ja nii paljud detailid on meile tähenduslikud. Olen Anahau koopas juhtunust juba palju selgema pildi saanud. Solander on teinud ka väikse märke „sakslase JWG“ kohta. See peab olema Goethe. Spöring joonistas koopas toimunu üles ja Solander omakorda joonistas need pildid siia. Ühtegi Solanderi originaalpilti pole kahjuks säilinud, aga Inglise teadlased vaimustuksid kindlasti Cooki ja Banksi puudutavate tähelepanekute üle. Ja siis kirjutab ta ülima kibedustundega sellest, kuidas nad neid kaht kivi pardalt otsisid, aga ei leidnud. Ja loomulikult hulga muudki lindudest, kaladest, Endeavouri alusest, ilmast ja haigustest… Kuigi see on kolonialistlik kirjeldus, kus Solander näeb pärismaalasi kui väärastunud monstrumeid, oli ta ikkagi oma ajast mõjutatud. Sellegipoolest, missugune dokument! Ükski raamat pole mind varem nii sügavalt vaimustanud! Kuidas see mees Rovaniemis selle omale saigi?“

      Alma oli istuli tõusnud ja СКАЧАТЬ