Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

      „Tore,” ütles Marie. „Lasen Jackil sulle jaama järele tulla.”

      Järsku tuleb veel mõni võimalus. Järsku nad annavad talle andeks, et ta neid kakskümmend neli tundi enne salvestust plindrisse jätab; ja kedagi tema asemele võtta nad ei saaks, enam mitte, nii et võib-olla nad lükkavad kõik edasi. Aga võib-olla ei lükka.

      „Ma ei saa koju tulla, Marie.”

      Vastuseks oli vaikus, mida katkestasid ainult piiksud, mis käskisid Sophie’l raha juurde panna.

      „Halloo?”

      „Ma kuulen küll,” ütles Marie. „Sa ei saa koju tulla?”

      „Ei.”

      Paanika oli kadunud.

      „Miks siis?”

      „Ma saan tulla esmaspäeval. Siis räägin.”

      „Järsku on ta esmaspäevaks surnud.”

      Sophie’ silmis polnud see argument põrmustav, nagu Marie paistis arvavat. Ta ei tahtnud, et isa sureks. Ta jääks teda leinama. Ta võlgnes isale … mitte just kõik, sest oli palju asju, mida ta oli pidanud ise saavutama, aga ta võlgnes isale piisavalt palju. Ent kui valida tuli üürikese hüvastijätu ja uue elu vahel, oli valik selge.

      „Ma veaksin väga paljusid inimesi alt.”

      „Derry and Toms pole laupäeva pärastlõunati ju isegi avatud või mis? Enne esmaspäeva sa tööl olema ei pea.”

      „Asi pole selles. Ma ei tööta enam seal.”

      Kostsid jälle piiksud.

      „Tädi Marie, mul pole enam peenraha. Esmaspäeval haiglas näeme.”

      Marie suutis toru hargile visata enne, kui Sophie’l ühendus katkes. Paanika oli asendunud millegi muuga, tundega, mis jäi kuhugi iivelduse ja määratu kurbuse vahele. Sophie oli alati kahtlustanud, et ta on seda sorti tüdruk, kes ei läheks koju haiget isa vaatama, kui tal oleks võimalus end mõnes telesarjas proovile panna, kuid ta oli pigem lootnud, et see uudis paljastub aeglaselt ja mitte veel niipea.

      Paistis, et mida päev edasi, seda rohkem inimesi oli saatega seotud. Ja selles, et butafooriprouad ja lavakujundajad, stsenaariumitoimetajad ja elektrikud teevad mõtte teoks, oli midagi põnevat, aga ka kurba, sest enam polnud see nende viie jagu. Kui Sophie telemajja jõudis, pidi ta kõrvale põikama inimeste eest, keda ta ei tundnud, inimeste eest, kes polnud selle tüki sünni juures olnud ega hoolinud arvatavasti sellest eriti, vähemalt mitte nii palju kui tema. Nende jaoks oli see järjekordne töö, ning iga kord, kui Sophie nägi kostümeerijat silmi pööritamas või kuulis puuseppa vandumas, igatses ta tagasi kogudusesaali, kus nad olid proove teinud ja kus ta kõiki tundis. Ta ei tahtnud, et see oleks lihtsalt järjekordne töö – mitte kellelegi. Sophie tahtis televisiooni pääseda, aga nüüd soovis ta, et nad saaksid veel kaks-kolm aastat proovi teha.

      Tony, Bill ja Dennis olid garderoobide ees koridoris ja rääkisid pealkirjast.

      „Ma kardan, et Tom on selle „Abieluõndsusega” kokku laulatatud,” ütles Dennis.

      „Mitte „Abieluõndsusega?”?” küsis Tony.

      „Jah,” ütles Dennis. „Ma ju ütlesingi nii.”

      „Ei,” ütles Bill. „Sa ütlesid „Abieluõndsus”. Sa ei öelnud „Abieluõndsus küsimärk hä-hä-hää”. ”

      „Sa teadsid, et küsimärk on läinud,” ütles Dennis. „Igavene kaabakas.”

      „Ma arvan, et varasemate kuritegude regulaarne meeldetuletamine tuleb sulle ainult kasuks,” ütles Bill.

      „Kuidas see saab olla „Abieluõndsus”,” küsis Tony, „kui nad selles osas sekunditki abielus pole? Meie ju teame, et kui meile seriaal antakse, abielluvad nad esimeses osas. Aga siin jääb Barbara Jimile kõrtsis esimest korda silma ja Jim lööb talle pool tundi külge. Vanas versioonis olid nad juba abielus.”

      „Tal on õigus,” ütles Bill. „Me saame talle „Abieluõndsus” nimeks panna ainult siis, kui vana Sloan garanteerib meile enne Komöödiateatri otsasaamist seriaali. Kui see ainsaks osaks jääb, tundub selline pealkiri lihtsalt napakas.”

      „Näe, Sophie,” ütles Tony. „On sul meile head peakirja pakkuda?”

      „Barbara,” ütles Sophie.

      Sophie’le piinlikkust valmistades mõtles Dennis selle üle järele või vähemalt tegi hetkeks nägu, et mõtleb.

      „Hm,” ütles Dennis. „„Barbara” ei edasta päriselt seda suhtevärki, nagu me pealkirjalt tahaksime.”

      „Ta vist tegi nalja, Dennis,” ütles Bill.

      Dennis puhkes kahekümnesekundilise hilinemisega heakskiitvalt naerma.

      „Väga hea,” ütles ta.

      Tony tabas Billi pilgu. Kõigile meeldis Sophie, aga üle kõige meeldis ta Dennisele.

      „Järsku mõlema tegelaskuju nimed?” küsis Dennis. „„Barbara ja Jim”?”

      „Kas sa panid sinna lõppu jälle selle kuramuse küsimärgi?” küsis Bill.

      „Ma esitasin küsimuse,” ütles Dennis.

      „„Barbara ja Jim”,” ütles Tony. „„Barbara ja Jim”.”

      „Maru põnev, kas pole?” ütles Bill. „Laused, mida te Suurbritannia üldsuse suust eluilmaski ei kuule – esikoht episoodiliste sarjade arvestuses: „Oi, millal ma ometi teada saan, kes need Barbara ja Jim on.””

      „Tead, mis me ükspäev rääkisime?” küsis Dennis. „Et see on Sophie’ etendus?”

      „Rääkisite või?” küsis Sophie.

      „Aga sina ei pidanud sellest teada saama,” ütles Tony. Ta vaatas Dennisele tähendusrikkalt otsa.

      „Miks see minu etendus on?” küsis Sophie.

      „Pole sinu asi,” ütles Bill.

      „Huvitav, kas me suudame seda kuidagiviisi edasi anda,” ütles Dennis.

      „Aga me ei räägi sellest,” ütles Bill. „Iseäranis ei räägi me sellest näitlejate nina all.”

      „Miks see minu etendus on?” küsis Sophie.

      „No issand jumal küll,” ütles Bill. „Sest sina oled teist kahest see iludus ja tema on kõrvuni armunud, sina saad kõik killud endale ja tema üle ei naera keegi.”

      „Aa,” ütles Sophie.

      „Sa pole märganud või?”

      Eks Sophie oli muidugi märganud, et tema jutu peale naerdi proovides rohkem, aga ta arvas, et see tuli sellest, et ta on võiduseisus, et ta teeb Clive’ile selles mängus ära. Talle polnud pähegi tulnud, et talle oli lihtsalt rohkem kilde antud.

      „Järsku СКАЧАТЬ