Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lootnudki lõbutseda, aga õhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vanessa „inimkarja poliitika” garanteeris sundimatu vestluse ja lärmakad karnevalimängud jätsid mulje, justkui võtaksid omavahel mõõtu vanad semud. Mallory kaotas kookospähkleid jahtides peaaegu viis naela ja kukutas viimaks kõigi läheduses viibinud meeste suureks rõõmuks tünnimängus vette noore, aga andeka Ranki1 näitlejanna. Grace hiilgas hobuserauamängus, aga pidi lõpuks Kenti hertsoginnale alla vanduma. Kumbki tüdrukutest ei võitnud kuldkella. Grace avastas suures rahvamassis paar tuttavat nägu ning nii tema kui Mallory pistsid nahka mitu kaaviarikorvikest ja loputasid need alla šampanjaga.

      Äkitselt märkas Mallory mälumängulauda kirjaga „Härra mälumängur”, kus mängujuhiks oli Phillip Maxwell isiklikult, torukübar peas ja sabakuub seljas, ning läks veelgi rohkem elevile.

      „Vaata! Lapsepõlves mängisime alailma seda mängu.” Ta haaras Grace’il käe alt kinni ja vedas ta üle saali endaga kaasa. „Sellel alal olen ma asjatundja. Tule! Ma mängin sinuga, üks ühe vastu.”

      „Mina jälle pole kunagi mänginud.” Grace vaatas ainiti mänguletile suuruse järjekorras ritta seatud kandikuid. Kõik olid riidega kaetud. „Mida nendega teha tuleb?”

      „See on maailma kõige lihtsam mäng, mu armsad daamid!” Phillip Maxwell kergitas neile erilise aupaklikkusega kummardades kübarat. „Iga kandiku peal on läbisegi viisteist eset. Ma eemaldan üheks minutiks katteriide, katan kandiku uuesti kinni ning teie peate järgmise minuti jooksul üles lugema kõik esemed, mida te märkasite. Võidab see, kes suudab meelde jätta kõige rohkem asju.”

      „Ja ongi kõik?” Ülesanne näis olevat päris lihtne. „Hästi, Mal. Võtan väljakutse vastu.”

      Phillip Maxwell ulatas mõlemale pliiatsi ja tüki paberit. „Vastuseid ei tohi kirja panna enne, kui kate on kandikult ära võetud, selge? Tähelepanu, valmis olla, läks!”

      Mees tõstis katteriide üles, pani stopperi tööle, lasi minuti täis joosta, ning asetas katte tagasi.

      Mallory hakkas nähtud asju kiiruga kirja panema.

      Grace ei liigutanud end.

      „Aeg!” hüüdis Maxwell. „Andke oma paberid minu kätte!”

      Mallory ulatas oma lehe mehele ja vaatas Grace’ile otsa. „Sa ei kirjutanudki midagi üles.”

      Grace naeratas. „Mul pole tarvis seda teha.”

      „Tõesti? Miks mitte?”

      „Mul jääb kõik meelde,” vastas Grace.

      Maxwell ja Mallory vaatasid teineteisele otsa.

      „Mis siis ikka!” Mallory põimis käsivarred rinnale risti. „Eks tõesta.”

      Grace hingas sügavalt sisse. „Sõrmkübar; neli erineva suurusega nõela, mis on torgatud rohelise tomatikujulise nõelapadja sisse; väike punane kummipall; karp Bromo Seltzeri rahusteid; kaks šillingit, üks kiri, teine kull; lihvitud smaragdiga klaassõrmus; elevandiluust käepidemega kirjanuga; Leiboristide Partei esimehele adresseeritud avamata kiri; kilpkonnakilbist kamm; nahast jahiplasku; müügitšekk Bloomsburyst Odgeni raamatupoest, kust osteti kaks raamatut kogusummaga üks nael kaks šillingit; kokkuvolditud Dorseti maakonna kaart; tühi Chesterfieldi sigaretipakk; karusselližetoon; pardikujuline portselanist soolatops; küüneviil ja teelusikas, mille käepidemele on graveeritud VM.”

      Mallory pilgutas jahmunult silmi. Ta pöördus Maxwelli poole, kes kandiku sisu üle kontrollis.

      „Jumal hoidku, see on võikalt üleloomulik!” lausus mees pilku tõstes.

      „Kuidas sa seda suudad?” küsis Mallory.

      Grace raputas pead, põsed punased. „Ma ei tea. Tegelikult on selline anne täiesti mõttetu.”

      „Proovi veel,” osutas Mallory järgmisele, suuremale kandikule. „Sellega.”

      Ka see kandik avati minutiks ja suleti taas.

      Grace saatis Malloryle põgusa naeratuse. „Kas ma saan selle eest ühe joogi?”

      „Kahtlemata!”

      „Väike mustast nahast märkmik ja kuldne sulepea; lõngakera; kaks sarvnööpi, ilmselt sviitri eest …” Selgi korral vuristas Grace ette kakskümmend eset ja kirjeldas neid üksikasjalikult, lausa kõhedakstegeva täpsusega.

      Selle aja peale oli nende ümber kogunenud pisike rahvasumm.

      „Mida ta teeb?”

      „Ta ei pea esemeid isegi üles kirjutama!”

      „Petab!” hõikas keegi.

      „Võimatu!” ründas teda Mallory. „Ta pole kordagi seda mängu mänginud.”

      „Seda ma ei usu!” kiitis keegi eelmisele takka. „Kindlasti on see lavastatud.”

      „Kas sa palkasid ta, Maxwell? On see nali?”

      „Muidugi mitte,” kinnitas mees. „Kõik on üdini aus.”

      „Nagu sinu kandidaadid?”

      Ruum rõkkas naerulaginast.

      Rahvahulk paisus.

      „Las ta teeb veel ühe mängu!”

      Grace ulatas Malloryle käe. „Mis siis ikka, ma teen proovi,” sosistas ta.

      „Me ei saagi praegu ära minna. Sind on süüdistatud petmises. Muidu jääb kõigile mulje, et oledki petis. Pealegi sa võidad,” lisas Mallory laia naeratusega.

      Ka Phillip Maxwell nautis draamat, mille uus olukord oli kaasa toonud.

      „Hästi,” nõustus ta letilt kandiku sisu minema pühkides. „Me esitame sellele noorele daamile tõelise väljakutse!” Ta sosistas midagi kelnerile, kes kiirustades lahkus, naastes mõni hetk hiljem, käes mustade gagaatpärlitega2 kaunistatud ridikül.

      Maxwell demonstreeris uhkeldades kotti rahvale. „Lugupeetud daamid ja härrad, see on minu abikaasa Vanessa käekott! Kes teab, mis saladused selle pimedates sügavustes peidus on!”

      Kõlas naer.

      „Koti sisu ei saa see tütarlaps mingil juhul teada – seda ei tea isegi mina, ja kui päris aus olla, pole kindel, kas tahaksingi teada!”

      Kõlas uus naerupahvak ja üksikud käteplaksud.

      „Et panust veelgi suurendada, avan ma kandiku sel korral ainult pooleks minutiks! Pööra ümber!” kamandas ta Grace’i, kes tegi, nagu kästud, keerates näo tema selja taha kogunenud pealtvaatajate poole. Ta kuulis, kuidas Maxwell käekoti tühjaks kallas ja esemed kandikule sättis.

      Viimaks andis mees Grace’ile stardiks loa.

      Mallory haaras tal õlgadest kinni. „Valmis?”

      Grace noogutas.

      Mallory pööras ta ümber ja Maxwell eemaldas kandikult katte. Kolmkümmend sekundit СКАЧАТЬ